fbpx
  • Matkad looduses,  Tsill

    Kämbla looduskaitsealal lund vaatamas

    Ajaviiteks tegime väikse tiiru Kämbla metsas. Käisime ruttu veel lund vaatamas ennem kui ära sulab 😉 Sellel aastal seda ikka natuke on üle pika aja. Metsaservas luusis ennastunustavalt rebane ja ajas omi asju meist välja tegemata.

    Mis sa ikka muud teed igasugu piirangutega kui luusid metsas. Kuramus nii soe on, et jõgi jäässe jälle ei lähe, vahel tahaks ka mööda jääd käia. Siin Kämbla metsas on hea luusida, see suht metsik ja siinsele matkarajale niisama tilulilutajad ei satu. Hea rahulik kulgeda. Kui Rahulikult käia siis ca 2 tundi läheb Tuhala kraavini ja tagasi. Ja peale matka on mõnus Vikukülas üks tee juua.

  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Loodusretk Siniallikale

    Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.

    Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…

    Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.

    Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Pääsküla matkarajad

    Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…

    Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉

    Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.

    Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada

  • Matkad looduses

    Kämblast Siniallikale

    Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.

    Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.

    Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.

    Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉

    Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉

    Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.

    Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Jahimeeste radadel

    Sai vähe metsas kolatud ja üle vaadatud üks vana jahipukk, mille kohta olen kuulnud ja lugenud igasugu põnevaid lugusid. Väidetavalt on siin jahil käinud kõikvõimalikke võlle üle ilma. Tänapäeval muidugi näeb välja vana ja väsinud aga püsib püsti. Trepp sellel vanakesel sootuks lagunenud ja üles turnima ei hakanud, kuigi väike uudishimu jäi hinge. Eks ma ole ikka igasugu erinevaid jahipukke näinud aga sellist nagu see pole varem kuskil täheldanud 😉 Isegi eraldi elektriliin on siia veetud, ilmselt oli omalajal elekter sees. Loomade söödakohast pole enam midagi järel

    Vaatasime siinsamas läheduses hulle kalamehi ka 😀 😀 Jõel veel praktiliselt jääd ei ole aga vennikesed juba istuvad augu ääres ja püüavad kala. No peab ikka tahtmine olema 😉 Kobras kurivaim ka siin toimetamas ja õige mitu puud ilusti ära laasinud ja koorinud.

  • Tsill

    Esimene lenks metsast…

    Käisin ajaviiteks metsas luusimas, mõtlesin äkki on paar seent veel võtta aga ei miskit. Vot niipalju kui metsas luusinud olen ja seda pole ma mitte vähe teinud… pole kordagi ühtki sarve leidnud. Seekord leidsin oma esimese lenksu ja see ikka täiega eriline. Esiteks koos kolbaga ja teiseks ilmselt mingi haigusega. Pole sellist varem näinudki. Nüüd peab mõtlema mida põnevat nendest nokitseda saab. Ah jaa paar seent ikka oli 😉

  • Tripid,  Tsill

    Jääaega uurimas

    Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.

    Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.

    Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.

    Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Osmussaar

    Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉

    Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.

    Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉