-
Marimetsa raba
Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉
Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.
Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉
Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Alempoisi muinaskihelkond.
Ükspäev luusisime Vahastu kandis. Iseenesest on see päris huvitav kohake, siitkaudu kulges muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga. Siinsamas kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnus. Huvitaval kombel kandis see küla tol ajal Raasiku nime kuni Rootsi ajani välja. Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemale Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem ümber nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. Kiriku saamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum, oma eluloos kirjutab kuidas ta 1864 aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali. Materjali võis igaüks tuua ilma käsuta niipalju kui tahtis. 1881 aastal sai kirik katuse alla ja pühitseti 1883 aastal. Siinses kirikus peaks olema kasutuses Jüri kirikust pärit orel. Kirikuaias on ka Vabadussõja mälestussammas mis püstitati sinna 1931 aastal ja lasti õhku 1940. Sammas taasavati 1989.
Omapärane teema on ka Vahastu mõisaga, mis oli arvatavasti Põhja – Eesti üks väiksemaid ja kehvemaid. Seda tõendab see, et mõisniku eluhoone ehk nn härrastemaja oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu kohal asuvale väiksele rõdule. 1790 aastal ehitas parun Gumprecht mõisa juurde vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soomaagist terast tootma. Aga oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Teema lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning mõisast leiti trükipress koos plaatidega valeraha trükkimiseks. Tänapäeval pole siin peale varemete eriti midagi.
Paar huvitavat legendi Vahastu kohta räägivad, et praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi järgi. Teine legend on, et vanasti kuulusid siinsed maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi. Kohapärimuse lugu räägib, et esimesteks Vahastu asukateks olevat olnud ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikka metsas ekslemist leidnud siit sobiva elukoha. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus olla olnud mitu venepärast perekonnanime ja palju õigeusulisi. Võta sa nüüd kinni mis tõsi mis mitte 😉 Aga igatahes on see kant päris põnev ja tasub luusimist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Setumaa trip. Saatse – Värska
Hommikul äratus, hommikusöök ja minek Saatse muuseumi. Sinna viib otsetee läbi Venemaa. Muuseum ise asub vanas elu- ja koolimajas ning kõrvalhoones. Siin on olemas ka väiksed omalajal moodsad olnud suvemajad. Samas saab ka lugeda põnevaid lugusid omaaegsetest turulkäikudest Pihkvasse ja Piiterisse. Huvitav, et siin oli eksponaadina väljas ka nõukaaegne tuletõrjekilp koonuse kujulise ämbriga. Omalajal tehti see meelega koonuse kujuline, et ära ei varastataks 😀 😀
Siin on ka väike matkarada nö. näidispiirile ja taastatud II MS aegse kaevikuliini taastatud tulepesa juurde. On ka mõned infotahvlid kohaliku fauna kohta jne.
Muuseumi kuuris on päris huvitav näitus kõikvõimalikest majapidamises vajaminevatest esemetest alustades saest ja lõpetades kapsariiviga.
Peamajas on samuti päris huvitav näitus omaaegsest eluolust. Siin on ka päris suur väljapanek juhtmevabadest wifi võrgus töötavatest triikraudadest 😉 Tänapäeval ei ole kahjuks see wifi sagedus EU nõuetega kooskõlas. Vot kus oli innovatsioon, tänapäeval on triikrauad teinud taandarengu ja ripuvad juhtme otsas.
Peale Saatse muuseumi külastust oli meil Värska muuseumi külastus ja sealsamas tsäimajas ka lõuna. Siin pakuti ka sõira eelroana aga see oli maitselt ikka kaugel Inara kohvitarõ omast.
Muuseum iseenesest on äge ja siin on mida vaadata. Meie külastus oli giidiga ja siingi sai kuulda palju põnevat Setude eluolust.
Maja taga on ka väike aialapp kõikvõimalike aedviljadega ja huvitav lahendus on infotahvlite jaoks. Muidugi ei puudu ja pudulojused 😉
Siin on veel täiesti toimivad sepikoda, keraamikatuba ja suitsusaun. Seda Sauna pidavat saama isegi saunatamiseks sebida 😉 Kui muuseumil tiir peal oli väike lõunasöök ja minek kodupoole. Teel põikasime sisse veel Pindi veinitalusse aga kuna alkohol pole minu teema siis ma tiksusin niisama seni kuni grupp veini maitses.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevad tuleb täiega
Sai veidi ringi luusitud ja vaadatud kuidas kevad tuleb. No ikka tuleb ja kiiresti. Kasari jõel vägev üleujutus ja luhad vett täis, see on võimas vaatepilt.
Ega metsaski kevad tulemata jää. Koprad on usinasti omale toitu kokku ahnitsenud aga siis miskipärast maha jätnud. Liblikad lendavad ja lilled õitsevad. Üks vana ja kuulus jahionn on lõpuks oma otsa leidnud. Kui paar aastat tagasi oli veel püsti siis nüüd kahjuks külili kraavis. Ja mis kõige lahedam, esimesed oma kodukurgid valmis ja söödud. Enam ei pea kurgi laadset toodet poest viieka eest ostma 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Catalina saar
Uus hommik ja uus minek. Hommikul jälle enne hommikusööki minek. Autoga visati meid keskväljakule kust bussiga edasi jaotuspunkti. Kui siin vastava tripi bussid komplekteeritud panime minema. Esimene väiksem peatus oli “La Güira Cafe”, see selline teeäärne nännipood kust saab hommikukohvi ja süüa ka. Siit edasi kimasime sadamasse. Ma ei tea mis värk selle sadamasse sõiduga oli, ilmselt mingi ilge ring. Meid lasti kuskil suva kohas tänava ääres bussist välja ja kobisime kuskil majade vahel olevast pisikesest väravast sisse. Sealt läks trepp alla sadamasse. Siin viuh kaatrile aga kohe minema ei pannud, oodati veel ühte gruppi. Me muidugi kobisime ülemisele tekile, sealt hea vaade. Vaatasin muidugi kohe puldi üle, see väga askeetlik. Isegi elementaarset kompassi pole, aga selle eest oli roolisamba õlitusele lähenetud väga loominguliselt 😉 Lõpuks oli teine grupp ka kohal ja panime minema. Kusjuures nii kummaline kui see ka pole kästi siin päästevestid selga panna sadamast väljasõidul. Küsisin miks, öeldi, et kruiisilaev on sadamas ja sadamakapten pidi jälgima liiklust 😀 Sõitsime ühe jutiga Catalina saare lähedale, siingi tehti mingi 40 mintsane ujumispeatus. Kes tahtis sai sukelduda ka. Vesi nii selge, et kalad ja meritähed põhjas paistavad. Tegin ajaviiteks drooniga mõned pildid.
Ja ühe väikse taevavideo ujujatest 😉
Kui kõik uuesti pardal kimasime edasi ümber saare kohalikku randa. Enne maabumist pandi kõigile käepaelad mis on ühtlasi saare külastuse piletid. Pilet maksab 250 kohalikku, see siis tiba vähem kui 5$. Oranž lõng ümber käe ei ole mingi nõiakiiks vaid niimoodi märgistatakse siin turistigruppe, igal kambal on oma värv ja nii on see igal tripil erinev. Saarel oli meil praktiliselt kohe lõuna, ka siin oli asi rootsi lauana. Võtsin riisi, porgandit, kartulit, viinerit ja muidugi ka ananassi. Kõik peale viineri kõlbas süüa. No ei osata siin viinerit teha, täiega jahuplönn, isegi meie kõige saastam “Valla” viiner on siinse kõrval delikatess. Peale sööki luusisime veidi mööda randa. Siin saarel on rand veidi teistsugune kui Saonal. Lisaks liivarannale on kivistunud koralle jne. Isegi mõni pisike krabi hakkas silma ja kusjuures üsna julged on, lasid isegi näpuga katsuda. Loodus on hull padrik ja läbi turnida praktiliselt pole ilma matšeeteta võimalik. Samas oli siin saarel hullult sisalikke, nagu näiteks oranži rõngas sabaga elukad. Mõne sai isegi pildile 😉 Tegin drooniga ka paar pilti ja juba oligi aeg laevale kobida. Laeval jagati jälle ohtralt ohtralt rummi 😉
Väike droonivideo kohalikust rannast. Kokkuvõtvalt on Catalina samuti ainult rannas tiksumise saar, midagi muud siin teha ei ole. Aga samas looduse poolest on Catalina kindlasti Saonast etem. Selle hinna eest on asja küll ja veelgi, tänaval maksis see trip 65$ aga reisiesindajal 115$
Bavaros tagasi käisime kohalikus poes “Supermercado Ciccolella”. See on kohe keset küla täiesti tagasihoidliku välimusega aga seest on suur ja päris korraliku valikuga. Võtsin jogurti ja mandariine ning kobisime hotelli sööma. Võtsin salatit, see on kindla peale minek. Tomatit, paprikat ja kurki on keeruline p… keerata 😉 Loomulikult magustoiduks ananassi ja arbuusi, proovisime ka kohalikku rullbiskviiti. Ütleme nii, et suht maitsetu aga hädapärast kõlbab süüa.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Samana, juga ja rand
Uus hommik ja uus trip. Ma olin muidugi suht surnud sellest öisest peldikurallist aga elab üle. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud selle tripi muidugi jätma viimaseks tripiks enne kojusõitu. Siis oleks vaalad juba kindlasti kohal olnud, aga nuh kes selle peale kohe tuli. Hommikul start suht vara, sööma ei saa veel aga ilmselgelt süüakse tee peal kuskil. Varsti oligi vana meil autoga järgi ja viskas keskväljakule bussi juurde. Seekord oli kohe suur buss, rahvas peale ja minek. Kuskil külas tuli maanteel meile lehmakari vastu nagi Indias, lapsed olid karjased 😉 Nagu ma eelnevalt arvasin, et tee peal kuskil midagi süüakse siis nii ka oli. Tegime väikse 20 mintsase peatuse “Tienda Turistica” poe juures, see oli kohalik nännipood kust said süüa ja kohviautomaadist kohvi. Sita oleku pärast jätsin söögikorra vahele aga kohvi proovisin. 1$ oli topsi hind ja kohv oli automaadist üllatavalt hea. Kui kohv joodud kimasime edasi Samana poole. Lõpuks jõudsime Las Cañitasesse, siin kobisime suure tee ääres bussist välja ja läksime käsitsi sadamasse. Siin sadama nurgataguses oli mingi pisike restoran “Marivanna” kus oli meil väike hommikueine enne laevale minekut. Vorstivõiku jäi seekord söömata, nokkisin ainult arbuusi ja jõin kohvi. Isegi siin nurgataguses restoranis oli kohv kordades parem kui meie hotellis. Siin resto kõrval kasvas mingi huvitav puu millel olid punased viljad nagu paprikad, mis puu see selline kahjuks ei tea.
Kui keha kinnitatud kobisime laevale ja algas sõit üle lahe Samana poolsaarele. Maad mööda ringi sõites pidavat sinna olema pea 300 kiltsa. Üle lahe sõit võttis aega veidi üle tunni. Vilksamisi nägid eespool istujad isegi ühte vaala. Lõpuks olime kohal mingis pisikeses sadamas, siin kobisime autole ja suundusime läbi Samana kuhugi poolsaare südamesse.
Lõpuks jõudsime mingisugusesse turistikeskusesse “Rancho Limón” Siit edasi pidime minema metsas asuva kose juurde. Võimalus oli minna nii jala kui hobustega. Jalamehed said soovi korral siit keskusest tasuta kummikud. Mõtlesin, et kõhuvaluga ei hakka käsitsi minema, ratsa ehk lihtsam. Mets on siin muidugi omapärane, lisaks kõigele muule kasvab nii bambus, kohv, kakao, mandel ja banaanid. Hobused käisid siin nagu konveieril edasi-tagasi turistide hordidega. Näevad välja suht nirud, aga eks sellise koormuse juures ei jõuagi ilmselt kõhtu täis süüa. See metsarada joani mida mööda hobuseid aetakse on ikka äärmiselt sitt. Mööda libedaid munakive koperdada ei ole hobustega mingi tark tegu. Oleks ma teadnud varem milline loomapiinamine seal käib oleks pigem jala läinud joani. Minu suksu koperdas korduvalt, hea, et jalgu ei murdnud. Iga hobusega on kaasas ajaja kes neid piitsutab kui liikuda ei taha, seesama ajaja vahib sulle pärast süütu näoga otsa käsi pikas ja kerjab jotsi. Krt küll, loomapiinamise eest või??? Kõigil kes soovivad juga vaadata soovitan loomade säästmise huvides pigem jala minna. Ja muideks on põnevam ka, saab põigata iga väikse joakese juurde ning neid seal jätkub. Lõpuks jõudsime kohale, isegi siia on kohalikud suutnud mingi mõtetu nännipoe teha 😀 😀 Siin on terve joru pisikesi jugasid ning kui trepist alla turnida siis näeb ühte päris suurt juga ka, see on tõesti muljetavaldav ja tasub vaatamas käia. Tegin drooniga paar pildikest ka. Kohapeal saab töllerdada ca tunnikese, siis padavai tuldud teed tagasi.
Väike droonivideo joast sai ka purki.
Kimasime mööda tuldud teed tagasi sadamasse, seal oli meil lõunasöök. Ka siin oli asi korraldatud rootsi lauana. Kahjuks kõike pakutavat proovida ei julgenud, laeval pole kempsu kuhugi minna 😉 Nokkisin vähe makarone kastmega, arbuusi ja ananassi. Toit oli väga ok. Kui kõhud täis kimasime laevaga siinsamas läheduses olevale saarele mida kohalikud kutsuvad Bacardi saareks.
Siin saarel tiksusime rannas ca 1,5 tundi. Soovijad said rannabaarist ühe tasuta rummikoksi 😉 Kuna me erilised rannas vedelejad ei ole siis lennutasime drooni ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris tsill on siin loodus ja meri, vesi on väga läbipaistev. Isegi paari sisalikku õnnestus näha ühe puu peal. Lõpuks kimasime üle lahe sadamasse tagasi ja bussiga kodupoole minek. Hotelli jõudsime suht hilja ja kobisime kotile, isegi sööma ei viitsinud minna. Ja ega mul polnud erilist tahtmist ka, junnilõikajale ei saanud kuidagi rihma peale 😉 Kokkuvõtvalt, hoolimata minu sitast olekust oli see tänavalt 90$ eest võetud trip väga ok. Mingi samalaadne trip reisikorraldajalt maksis 176$
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. 7 in 1 reisikorraldajalt
Nii, uus päev ja uus trip. Vaatame siis mida reisikorraldajalt sebitud trip endast kujutab. Seekord jõudsime enne tripile minekut teha väikse söögi. Valikus midagi uut eriti ei olnud, peale keedumuna ja munapudru. Nokkisin natuke siit ja sealt. Krt see munapudru tundus veits imeliku lõhna ja maitsega, jätsin igaks juhuks järgi. Panustasin ananassile 😉 Seekord pidi buss tulema hotelli järgi ja otse tripile viima ilma vahepealse logistikata. Lõpuks oligi buss kohal ja minek. Hullult oli uhamist mööda kitsaid teid krt teab kuhu. Jõudsime kuskile väravasse, valvur tegi värava lahti ja lasi meid sisse, nats veel sõita ja olimegi kohal “La Hacienda Park” nimelises kompleksis.
Esmamulje päris ok, kuigi mul eriti hea olla ei olnud, see hommikune hotelli imeliku maitsega munapuder rebis junnilõikajalt rihma maha. Aga see selleks. Kuskile mägede vahele on ehitatud talukompleks turistide lõbustamiseks. Kõigepealt pandi nimed kirja, anti käepael ja kiiver. Siis jagati käepaela värvi järgi gruppidesse ja seiklus võis alata. Rahvast oli päris palju aga sellest hoolimata toimus kõik vinksvonks. Vaatasime veidi pirakaid papagoisid ja kobisime mingile vanale USA armee veokale. Sellega viidi meid veidi eemal asuva näidistalu juurde.
Siin näidati linnavurledele koduloomi, kes soovis võis neid peost toita ka. Mina muidugi külastasin sel ajal kohalikku peldikut. Krt istud potil ja tajud, et keegi passib sind, vaatad üles ja näed sisalikku lambikuplil sind passimas 😀 😀 Vaatasin pärast kiiruga üle need näidismajakesed ja muu värgi. Eks siingi oli väike degusteerimise ja nänni ostmise nurgake. Proovida sai nii kakaod kui Mama Juanat. Silma jäi, et neil on lõke laua peal ja seal pottides keedetakse süüa ja ka kakaod. Muidugi käib samal lõkkel pajas kohviubade röstimine. Peale talutuuri viidi meid tagasi keskusesse, seal pandi meile trosslaskumise traksid selga ja algas järgmine programm.
Kui traksid seljas siis suusatõstukiga üles mäkke minek. Siin muidugi talve pole ja suuski ammugi mitte aga see ei takista suusatõstuki omamist 😀 😀 Ülevalt mäe otsast avanes ikka päris tsill vaade ümbrusele. Siit mäe otsast algas trosslaskumine üle orgude alla tagasi. Päris tsill oli džungli kohal liuelda. Kolm erinevat laskumisrada oli kokku ca 1,5 kiltsa. Kurja, ühel laskumisel panin siukse hooga minema, et pidur ei saanud hoo mahavõtmisega hakkama, panin sahinal üle platvormi mitu meetrit enne kui pidama sai 😀 😀 Aga pole hullu midagi, automaatpidur tirib su tagasi õigesse kohta. Muidugi seal on ka see häda, et kui liiga kerge oled siis kümmekond meetrit enne platvormi hoog raugeb 😀 Lapsi jäi ikka õige mitmeid sinna rippuma aga eks sellega on arvestatud ja üks instruktor läheb kohe vastu ja tõmbab käsitsi platvormile. Muidugi viimase laskumise lõpus oli torn kust said kummiga alla hüpata kui trepist ei viitsinud trampida 😉 Loomulikult ma ei viitsinu treppi kasutada.
