fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Idaosariigid

    Ootamatult saabunud vaba päev tuli kuidagi ära sisustada, mis siin ikka kimasime Rakvere linnusesse. Kuigi siin sai just mõnda aega tagasi käidud. Vaatasime mis vahepeal uut. Uurisime vähe mittekohalikke koduloomi, kuulasime lõunast kahuripauku, proovisime puuhobusega galoppi sõita jne 😉

    Tagasi kodupoole kolistasime mööda rannikut. Seal mööda pisikesi teid keerutades sattusime täitsa mahajäetud sõjaväeosale kus veel suht hiljuti ilmselt midagi toimus, kui vaadata hoonestust. Paar hoonet lihtsalt ei sobinud kuidagi konteksti, ilmselt peale vene vägede lahkumist on siin mingi värgiga toimetatud. Kas mingi rendisaun ja kämps olnud või krt teab mis. Aga igatahes koht oli väga tsill mere kaldal.

  • Muu värk,  Tsill

    Metsa luusima

    Paar vaba päeva sai asjalikult sisustatud lapsega kvaliteetaega veetes ja mööda metsi kolistades. Seeni on metsas ikka mõnuga, isegi suht tundmatust metsast ei tule välja ilma seenteta 😀 Kuna eriline seenespets pole siis leiavad ämbrisse tee ainult need seened mida kindlalt tunnen. Mõned seenerivid on nii pikad, et vahel pulli pärast loen üle mitu seent ämbrisse rändab. Praegu on rekord lehterkukeseente käes, ühes rivis oli 75 ämbrikõlbulikku seent.

    Põdramokki on ka aina rohkem ja rohkem aga nendega kaasneb ka mingi imelik fenomen. Päris tihti näed metsa all tervet kuhja korjatud põdramokki, mida neist korjata kui kohe ära viskad. Aga ilmselt on see sellest, et erinevas kirjanduses on põdramokka kirjeldatud terve pika ampluaaga 😀 mürgine, mittesöödav, vähesöödav, maitsev söögiseen… Võta siis kinni mis ta on, minuteada on Eestis teda koguaeg söödud ja pole mingit probleemi. Kukeseentega ka mingi huvitav teema… Nende aeg peaks enamjaolt läbi olema, kuigi oleme värskeid kukeseeni korjanud metsast ka vanaaasta õhtul. Sel aastal neid ikka kasvab ja kasvab. Seekord kukeseeni korjates tekkis ellu vähe särtsu kah 😀 😀 pistan näpud samblasse ja tunnen…. pehme ja soe kurja küll… mida värki. Nokin siis seened vaikselt ära ja ennäe värki, väike kärnkonn ennast seente alla peitnud 😉 Panin talle tasakesi sambla peale tagasi, las ajab oma konnaasju edasi.

    Väikseid värskeid murumunasid jäi ka silma hullult. Ja siis veel sellised mnjh …. meenutavaid seeni 😀 😀 Neid muidugi leiab suht lihtsalt raipehaisu järgi. Huvi pärast kohe uurisin mis värk nende tanuseentega on. Kutsutakse neid ju ka fallosteks ja huvitaval kombel on tal Ladinakeelne nimetus üsna sarnane “Phallus impudicus”. Seene kasv on ka megakiire, mõne tunniga on olemas ja väidetavalt kasvab kuni 30 cm suuruseks 😉 Seega ilmselt on oma silmaga võimalik näha seene kasvamist. Kusjuures see seeneke pidavat kõlbama isegi toorelt süüa aga ainult juhul kui ta pole veel “kõvaks läinud” ja meenutab murumuna. Maitselt pidavat meenutama redist ja osades riikides kasutatakse salatites redise asemel. Rahvameditsiinis tuntakse kui luuvalu peletajat ja “armujoogi” toorainet.

  • Tripid

    Korraks Petserisse

    Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….

    Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀

    Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe

    Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.

  • Tsill

    Vihula…

    Sai Vihulas käidud tsillimas üle hulga aja. Ilus ilm ja piirangud läinud, mida sa veel tahad 😉 Vaatasime mõisa üle ning tiksusime veidi saunakeskuses. Saunakeskuse terrassile on päris mõnus massaaživann paigaldatud, mahub vabalt kuuekesi sisse 😉

    Pärast saunamõnude nautimist uurisin vähe mis pargis ja aias uut. Aias on täitsa tsill lonkida, pea iga peenra juures on silt selle kohta mis seal kasvab. Vanu autosid seekord ei vaadanud, piisas sellest ühest mis mõisa trepis seisab 😉

    Astusin sisse konverentsimajja, siin oli üleval päris huvitav näitus Tsehhi lossidest. Tekkis kohe soov minna mõnda külastama. See läheb projekti nagu vähegi võimalus avaneb.

    Peale konverentsisaali näitusega tutvumist tegin veel aega parajaks veskis. Äge oleks muidugi kui see veski nö “elus” oleks saaks päriselt näha kuidas omalajal vesiveski töötas.

    Siin on veel igasuguseid põnevaid tegemisi kui vähegi tahta. Näiteks saab paadisõitu nautida ja linnulaulu kuulata paadist. Või siis kaarikuga sõita mõisa maadel. Igasugu põnevaid asju on siin võimalik korraldada ja kusjuures nagu kogemus näitab siis on Vihula siinkandi mõisatest kõige kliendisõbralikum ja vastutulelikum. Üht väga lühikese etteteadmisega üritust korraldades selgus tõsiasi, et Nii Palmse kui Sagadi ei suuda reageerida päringule “kohe on vaja”, Õige mitme päevast etteteatamist tahtsid isegi suht lihtsas asjas. Vihula lahendas asja puusalt, pelgalt ainult telefonikõne peale. Kuigi öeldi samuti, et oleks hea kui paar päeva ette teaks. Samas kuulati mure ära ja öeldi, uurime asja ja vaatame mis teha saab. Lubati tagasi helistada ja ennäe imet vähem kui poole tunni pärast helistati ja öeldi, et pole probleem nad korraldavad soovitud asja ära. Asi saigi tehtud ja paremini kui ma ootasin, isegi kellaaegu nihutati sobilikuks. Ütleks kokkuvõtvalt, et me jäime korraldusega väga rahule.

  • Tsill

    Konnasupp

    Käisin uurimas kas juba elu käib looduses, kurja kopraonu on siginenud üle õue. Pool metsa maha võtnud kurivaim 😀 😀 Huvitav muidugi kus ta pesakuhil on…. Lonkisin päris pikalt aga kuskil ei hakanud silma, või on projekt alles pooleli. Kuigi siin vesi nii aeglase vooluga ja sügav koht, et tammi ehituseks pole pointi aga noh eks “spetsialist” ise teab 😉

    Mnjaaa… elu juba täiega keeb 😀 Tiik mulises konnadest nagu supp

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Ruunavere

    Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
    Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.

    Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.

    Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Kämbla looduskaitsealal lund vaatamas

    Ajaviiteks tegime väikse tiiru Kämbla metsas. Käisime ruttu veel lund vaatamas ennem kui ära sulab 😉 Sellel aastal seda ikka natuke on üle pika aja. Metsaservas luusis ennastunustavalt rebane ja ajas omi asju meist välja tegemata.

    Mis sa ikka muud teed igasugu piirangutega kui luusid metsas. Kuramus nii soe on, et jõgi jäässe jälle ei lähe, vahel tahaks ka mööda jääd käia. Siin Kämbla metsas on hea luusida, see suht metsik ja siinsele matkarajale niisama tilulilutajad ei satu. Hea rahulik kulgeda. Kui Rahulikult käia siis ca 2 tundi läheb Tuhala kraavini ja tagasi. Ja peale matka on mõnus Vikukülas üks tee juua.

  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Loodusretk Siniallikale

    Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.

    Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…

    Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.

    Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Pääsküla matkarajad

    Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…

    Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉

    Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.

    Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada