• Matkad looduses,  Tsill

    Koolilapsed vikus tsillimas.

    Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. KĂ”igepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mÔÔtu vĂ”tta linnuselahingus.

    Kui linnus vallutatud, kĂ€isime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised vĂ”i on muud vĂ€rvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pĂŒhapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla tĂ€isvarustuses sĂ”jamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jĂ€i veel viikingilaevaga retkel kĂ€ia. LaevasĂ”idul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .

  • Matkad looduses,  Tehtud ĂŒritused,  Tripid,  Tsill

    KÔrvemaa

    Vanasti sai pĂ€ris tihti niimoodi ekspromt sĂ”pradega kuskil tuuritatud fotokad nĂ€pus aga nĂŒĂŒd on ajad muutunud. Seekord tuli mĂ”te KĂ”rvemaal vĂ€he luusida aga mis sinna otse minna kui ringiga saab 😉 KĂ”igepealt ikka vaja ju ĂŒle vaadata kuum suusakuurort missiis, et suvi aga vaatetorn on seal ju ikka 😀 😀 Mina ĂŒles turnida ei viitsinud, ma seal juba piisavalt turninud aitab kĂŒll. Pean paar aastat vahet siis lĂ€hen vaatan mis muutunud on 😀 😀

    ValgehobusemĂ€elt panime otsejoones JĂ€neda linnamĂ€ele. Ilus jĂ€rveke seal nĂ”lva all, sai kohe nii vesiroose kui vesikuppe pildile 😉 JĂ€neda linnamĂ€gi on oosi tĂŒĂŒpi linnamĂ€gi ja asub muistsete JĂ€rva-, Harju- ja Virumaa ĂŒhinemiskohas Piibe maantee Ă€Ă€res KalijĂ€rve idakalda ja JĂ€neda jĂ”e vahel. Ilmselt kasutati seda linnust aktiivselt 11 – 12 sajandil aga midagi enamat selle linnuse kohta eriti teada ei ole kahjuks. Siiani pole keegi viitsinud seal arheoloogilisi vĂ€ljakaevamisi teha.

    LĂ”pusk jĂ”udsime sihtkohta kah. Luusisime vĂ€he PaukjĂ€rve ĂŒmbruses ja vaatetornis kah vĂ€he. Sinna raba peale vaatetorni ei viitsinud lonkida 😀 Iseenesest on see PaukjĂ€rve ĂŒmbrus ĂŒsna tuntud matkajate ja looduses puhkajate seas aga vĂ€hesed teavad selle ajalugu…..

    1931. a. alustas tegevust KoitjĂ€rve laager looduskauni PaukjĂ€rve kaldal. Eesti Vabariigi Riigimetsade Valitsus andis Eesti NMKÜ Liidule pikaajalisele tasuta rendile 6 ha maad. Valdavalt oli tegu liivase mĂ€nnikuga. Eesti NMKÜ peasekretĂ€r Herbert TĂ”nissoo koostas nii laagri ĂŒldplaneeringu kui ehitiste projektid. 1930-1931 pĂŒstitati kiiresti köök ja 1 elumaja ehk tare. Ehitustööd kestsid lĂ€bi aastate pidevalt koos laagritegevusega. 1936. aastal loeti esmased rajamistööd lĂ”petatuks. Valminud oli 17 taret poistele elamiseks. Olid veel haigla (tegelikult muidugi ambulants, kus lisaks esmaabile sai teha ka kergemaid operatsioone), puhkekodu, tĂ€ieliku sisustusega köök ja söökla, saun, kĂ€sitööhoone, ladu, hĂŒppetorniga ujula, elamu laagrijuhile, kĂŒlalistemaja, jÀÀkelder, kaev, spordivĂ€ljakud, lĂ”kketule tribĂŒĂŒn ja paadisild.

    Elumajad kujundati klassikalises eesti stiilis – pikuti poolitatud mĂ€nnipalkidest ja laastukatustega. Et laager töötas vaid suviti, ei peetud taredel vajalikuks isegi klaasitud aknaid ega ahje. Tegu oli esimese lĂ”puni vĂ€ljaehitatud noortelaagri kompleksiga Eestis ja Baltikumis. Kokku mahutas laager 150 laagrilist ja 30 töötajat.
    Laagrit juhtis vanematekogu, kuhu kuulus hulk nimekaid ĂŒhiskonnategelasi, sh. K. Treffner, A. Kukk ja J. Vellerind. Kauaaegseks laagrijuhiks oli Herbert Niiler, keda poisid lihtsalt “vanaks” kutsusid. 1939-1940 juhtis laagrit V. Pihlak. KoitjĂ€rve oli tugev spordilaager. Tegeldi samade spordialadega, millega juba varem Keila-Joalgi, ainult nĂŒĂŒd juba tunduvalt paremates tingimustes.

    Valdavast osast laagripĂ€evadest hĂ”lmas sport 4 tundi (2 tundi ujumist ja 2 tundi muid spordialasid). Oluline oli ka töökasvatus. Algaastatel aitasid laagrilised ehitada hooneid ja kujundada ĂŒmbrust. Tarede kaupa oldi köögitoimkonnas. Sageli kĂ€idi köögi tarbeks metsas marjul ja seenil. Üheks KoitjĂ€rve traditsiooniks sai kahepĂ€evane jalgsimatk Loksale.

    Lisaks tavapĂ€rastele noortelaagritele korraldati KoitjĂ€rvel ka erinevaid juhtide koolitusi ning renditi laagrit vĂ€lja. Laager toimis nii osalejate kui kĂŒlaliste silmis ĂŒlihĂ€sti ja majandas ennast ka Ă€ra. Ometi tuli sellele kĂ”igele lĂ”pp 1940. aastal.   

    1941. aasta kevadel jÀtkus noorsootegevus KoitjÀrvel juba pioneerilaagrina (esimene Eestis). Kuna hooned sÔja ajal sÀilisid, sai laagritegevus alates 1946. a. jÀtkuda veel kuuel aastal. LÔplik lÔpp KoitjÀrve laagrile saabus 1953. aasta kevadel.

    VĂ€idetavalt olla siin treeninud ka Eesti korvpallikoondis enne 1936a olĂŒmpiale minekut. Erinevates allikates on natuke muidugi vasturÀÀkivusi laagri kohta. Osad allikad kirjeldavad, et see laager oli Eesti esimene statsionaarne laager seega ei saanud majade aknad ilma klaasimata olla. VĂ”ta sa nĂŒĂŒd tagantjĂ€rgi kinni….

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Korraks Rakverre

    Pidime minema korraks Rakverre ĂŒhte objekti ĂŒle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et pĂ€ris koledas seisus see kalmistu osa aga saaks veel asja kui kĂ€sile vĂ”tta. Kalmistut uurides nĂ€gin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus vĂ”ssa…. Natsi aja pĂ€rast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida vĂ€rki ta seal kalmistu taga vĂ”sas lilledega tegi 😀 😀

    Egas midagi, kĂ€isin piilumas mis vĂ€rk on. Oi kurja… tuli vĂ€lja, et vĂ”sas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, vĂ€rsked lilled ja kĂŒĂŒnlad ka. Algul mĂ”tlesin see jumal teab mis vĂ€rk.. koha nimi juba ju selline pĂ”nev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vĂ€he ristilt mis vĂ€rk sellega on. Tuli vĂ€lja, et see rist tĂ€histab sadade Vene tsaariarmee sĂ”durite ja allohvitseride matmispaika. SĂ”jamehed surid Krimmi sĂ”ja pĂ€evil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tĂŒĂŒfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.

    Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka ĂŒle vaadata. Mnjaa pĂ€ris korralik arendus vallimĂ€el tehtud. Lava, pingid, sillad, kĂ”nniteed jne. Äge igatahes, ainult vĂ€he nĂŒri oli see kĂ”nniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. KĂ”ik trepid olidki seda juba tĂ€is. Killustiku asemel vĂ”iks kĂŒll sellises kohas vĂ€he mĂ”istlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nĂŒĂŒd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel Ă€gedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli ĂŒks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉

    VĂ”tsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel kĂ€imata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka ĂŒle vaadata. See jĂ€lle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk vĂ”i rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotĂ€ht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. JĂ€lle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on pĂ”nev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II kĂŒlastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta Ă”unu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla kĂŒsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sĂ”itsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tĂ€hendas keisrinna soovitus tegelikult kĂ€sku, alustati kiriku ehitust juba jĂ€rgmisel aastal ning see Ă”nnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel ĂŒks iseĂ€rasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli pĂ€ris Ă€ge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussĂ”ja ausamba tĂŒkid, need ilmselt originaali sĂ€ilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.

    Kalmistul tegime kiirelt töö Àra ja uurisime veidi mida pÔnevat siin on. Paar teistsugust risti jÀi ka silma kiire tudeerimise kÀigus. Ja muidugi kabel on siin Àge, nagu vÀike kirik.

    Kui asjad aetud vĂ”tsime suuna kodupoole. Teel pĂ”ikasime korra lĂ€bi veel laiuse linnuse juurest. MĂ”ned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nĂŒĂŒd…. Ilmselt prĂŒgi pole siin ammu Ă€ra viidud, kĂ”ik on kuidagi trööstitu ja mahajĂ€etud. Iseenesest on see olnud pĂ€ris kĂ”va linnus kunagi. PĂŒstitati see ordu valduste kirdeossa tĂ€htsa maantee teetĂ”kkelinnusena. Laiuse paikkonda lĂ€binud tee ĂŒhendas tollal kahte tĂ€htsat maanteed Tartu-JĂ”hvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist vĂ”imalik pÀÀseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga tĂ€psemalt saab lugeda siit.

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip

    Et siis uus pĂ”nev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord lĂ€ks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin vĂ€ike ekskursioon, kohaliku Ă”lle degusteerimine ja lĂ”una. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline Ă€ge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hĂ€dad mĂŒĂŒri taha aga siin on asi kinnine ja lased mĂŒĂŒri sisse 😉

    Kui ekskursioon tehtud lĂ€ks vĂ€ikseks kohaliku Ă”lle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga Ă”lu nagu Ă”lu ikka… Maitsesin Ă€ra aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid kĂ€sitöö vĂ€rke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist nĂ€ppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ĂŒhed nii poe kui koduĂ”llel. Söök muidugi kohalikus restos pĂ€ris hea ja lĂ€bisĂ”idul tasub tĂ€itsa sööma pĂ”igata.

    JĂ€rgmises sihtpunktis sai vĂ€he jalga sirutada ja ringi luusida. SillamĂ€e oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tĂ€nu siia rajatud salastatud tööstusele. MĂ”nda aega tagasi kĂ€isin juba seda SillamĂ€e uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel pĂ€ris valmis aga ega nĂŒĂŒdki veel pĂ€ris valmis pole. Aga ilus asjake on kĂŒll tehtud ja jutud kĂ€ivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla vĂ”tta, iseenesest Ă€ge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt pÔÔsast, huvitav mis seal kĂŒll oli 😉

    Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jÀÀtis söödud vĂ”tsime suuna Vaivara SinimĂ€gede muuseumi. See on ka ĂŒks kohake kus trippides mitu korda kĂ€inud aga sisse pole veel Ă”nnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ĂŒmber muuseumi.

    Muuseum kĂŒll vĂ€ga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter Ă€ra kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kĂ”vasti ja giid vĂ€ga tasemel. Kui vĂ€hegi sinnakanti asja siis soovitan lĂ€bi astuda

    Kui muuseum uuritud ja vĂ€ga pĂ”nev giidi jutt kuulatud kĂ€isime uurisime ka GrenaderimĂ€e memoriaali. SinimĂ€gede sĂ”jaloo jÀÀdvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti VabadusvĂ”itlejate Virumaa ĂŒhenduse eestvedamisel pĂŒstitati SinimĂ€gede keskmisele mĂ€ele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti VabadusvĂ”itlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sĂ”javeteranid nĂ€gid ĂŒksteist taas ĂŒle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid SinimĂ€e kokkutulekuid just siin. MĂ€lestusvĂ€li on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kĂ”rgune terasest ratasrist mis sĂŒmboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapĂ€eval avati memoriaali koosseisus eraldi mĂ€lestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi vĂ”itlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mĂ€lestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes vĂ”itlesid kĂ”rvuti eestlastega.

    PĂ”ikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed tĂ€is erinevaid mĂ€lestustahvleid. Lugemist jĂ€tkub pikemaks ajaks 😉

    PĂ€eva lĂ”puks Toila oru pargi kĂŒlastus. Seekord lĂ€henesime asjale mitte karuvĂ€ravatest vaid jÀÀkaruvĂ€ravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub Ă€ge “Toila valge öö” ĂŒritus oleks uurima lĂ€inud. Aga noh jĂ”uad sa kĂ”iki ĂŒritusi kĂŒlastada 😀 😀 Igatahes pĂ€ris huvitavaid installatsioone nĂ€gi siin igal nurgal.

    Oligi aeg öömaja poole sĂ€ttida. MĂ€etaguse spaas polegi varem kĂ€inud, tĂ€itsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime Ă”ige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see MĂ€etaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mĂ”isa ka ĂŒle vaatama 😉

  • Tripid,  Tsill

    Vasknarva

    Viimasel ajal kĂ€ib trippimine rohkem LĂ”una – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on tĂ€itsa unarusse jÀÀnud, seekord ĂŒritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mĂ”ned kindlad objektid sihtpunktiks ja ĂŒlejÀÀnu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vĂ€he Alatskivi kiriku ĂŒmber, see kirikumĂ€el asuv huvitava ehituslaadiga kirik on pĂŒstitatud mĂ”isnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik pĂ”hiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ĂŒmber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “PĂŒha Ă”htusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi jĂ€rves.

    Ja oligi aeg vĂ”tta suund sihtmĂ€rgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus vĂ€ga heal kohal, tĂ€pselt seal kust Narva jĂ”gi Peipsist vĂ€lja voolab. VĂ”imalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… VĂ€ga ei usu, et idateel kontrolli polnud. VĂ€idetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmĂŒĂŒriga. Elamiseks ettenĂ€htud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja mĂŒĂŒrisiseste treppidega ja see 12 meetri kĂ”rgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevĂ”tuga XV sajandil ehitati mĂŒĂŒrile juurde kaks diagonaalset torni.
    Liivi sĂ”ja kĂ€igus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hĂ€vitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pĂ€rast seda vanades ĂŒrikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse ĂŒheks omapĂ€rasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal ĂŒsna tĂ€htis jĂ€tk Narva ja Jaanilinna kindluste jĂ€rgi kaitseehitisena Narva jĂ”el. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. TĂ€napĂ€eval on need varemed omamoodi piirisĂŒmboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et sĂ€ilinud on ainult vĂ€hesed mĂŒĂŒrid ja linnuse Ă”u on praktiliselt maju tĂ€is ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ĂŒkspĂ€ev uurin jĂ€rgi.

  • Tripid,  Tsill

    LÀÀnemaal luusimas

    LĂ”una – Eestis luusitud, Peipsi ÀÀres luusitud, nĂŒĂŒd vĂ€ike tiir ka LÀÀnemaale. Plaan oli uurida Virtsu linnust. Teel sinna jĂ€i silma Karusel kivist koolipink, kohe vaja uurida vĂ€rki. Selgus, et kunagise kooli kohale KöstrimĂ€ele pandud pink on pĂŒhendatud Karuse koolihariduse 300 aastapĂ€evale. VĂ€idetavalt olla 1693 aastal Karusel koolimaja, kuid polnud Ă”pilasi. 1717 aasta visitatsiooni jĂ€rgi on aga lapsed koolis olemas. PĂ”ikasime sisse Karuse kiriku juurde kah. Kirik kuulub LÀÀne – Eesti vanimate kirikute hulka, mis ilmselt ehitati Saaremaalt PĂ”hja – Eestisse kulgeva kaubatee ÀÀrde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes langes lahingus leedulaste vastu Karuse lĂ€hedal Suure VĂ€ina jÀÀl ja on maetud kirikusse. Siinsamas kirikuaias oli ka paar ratasristi, siin pidavat olema ka trapetsikujulisi hauaplaate kus kujutatud muistseid sĂ”dalasi aga neid ma kahjuks ei mĂ€rganud. TĂ€hendab tuleb uus tiir teha 😉

    VĂ€ike kĂ”rvalpĂ”ige ka Hanila kiriku juurde. See kirik on ĂŒks Saare – LÀÀne piiskopkonna stiilsemaid varagooti sakraalehitisi, ehitatud ilmselt 13 sajandil. Kirikus pidavat olema Ă€ge vĂ”lvidele viiv trepp ja nikerdatud altar. Siin kirikus olla ka 18 trapetsikujulist hauakivi millel paganlikud sĂŒmbolid. Kahjuks neid ei nĂ€inud, kirik kinni…. JĂ€lle ĂŒks koht kuhu tuleb kindlasti uuesti tulla. PĂ€ris huvitav on muidugi ka kiriku taga olev kivirist, millel puuduvad kirjed. Arvatakse, et selle risti sebis sinna kiriku ehitaja aga kas see ka tĂ”si on ei tea. PĂ€ris huvitav oli ka metallist kirstu kujuline hauaplaat, pole sellist varem kuskil nĂ€inudki. Veel hakkas silma ĂŒhel kiriku aknal lamba kujutis 😀 😀 ei tea mida see kĂŒll tĂ€hendama peaks…

    LĂ”puks olimegi Virtsus. KĂ”igepealt viskasime pilgu peale kirsimuuseumile. PĂ€ris Ă€ge muuseum ja Valerka ise tuli giidiks, juttu jĂ€tkus kauemaks 😉 Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti kĂŒlastada. Kui muuseum tudeeritud oligi aeg sihtmĂ€rk ĂŒle vaadata. Kirjalikes ĂŒrikutes mainitakse linnust alles 1465 seoses Konrad UexkĂŒlli varanduse jagamisega tema poegade vahel. Vasallilinnus kuulus Saare – LÀÀne piiskopkonda. KastelltĂŒĂŒpi ehitise funktsioonideks oli mandri ja saare vahelise laevaliikluse kontrollimine ja turvamine. Linnus hĂ€vis 1533 Saare – LÀÀne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti kĂ€igus. 1536 aasta Valmiera maapĂ€eva otsusega keelati linnuse taastamine. TĂ€napĂ€eval on kohalikud aktivistid seal natuke taastanud ja konserveerinud mĂŒĂŒre. NĂŒĂŒd mul siis see linnus ka ĂŒle vaadatud.

    Koduteel vĂ€ike tiir ka KĂ”msi kalmetel. Siinsetel I aastatuhandest pĂ€rinevatel kalmetel tehti proovikaevamisi juba 1914 aastal. 1970 aastate alguses kaevati tarandkalmed korralikult lĂ€bi, nendest said ĂŒhed esimesed tarandkalmed LÀÀnemaal mis lĂ€bi uuritud. Suurem tarandkalme koosneb paarikĂŒmnest tarandist. Siia on maetud nii pĂ”letatud kui pĂ”letamata lahkunuid. TĂ€helepanuvÀÀrne oli siinne tarandkalmete leiumaterjal. Enamiku moodustasid pronksist kĂ€evĂ”rud ja spiraalsĂ”rmused, pronksist ning rauast karjasekeppnĂ”elad, rauast ÔÔskirved, noad, ĂŒheteralise mÔÔga katkendid, kitsateraline kirves ja nooleots. Haruldasteks leidudeks olid Volga-Okaa ja Dnepri ĂŒlemjooksu aladelt pĂ€rit lehekujulise peaga pronksist ehtenĂ”el, mitmesugused ehtenaastud, aga ka Ă”hukeste lamedate otstega kaelavĂ”rud. Suure tarandkalme mĂŒĂŒrid jĂ€eti peale uuringuid vaatamisvÀÀruseks, ĂŒhetarandiline kalme ehitati aga ĂŒles nagu ta arvati vĂ€lja nĂ€inud olevat matmiste ajal. Siinsamas lĂ€heduses on veel Uue – Virtsu Kristuse sĂŒndimise kiriku varemed. Seal midagi erilist peale ilusate mĂŒĂŒride vaadata ei ole kahjuks, kui mitte arvestada kiriku uksi. Seal on ikka viitsitud naelu toksida mustriks ja aastaarvudeks. Ja ega koduteel saanud ju vaatamata jĂ€tta ka Eesti esimest disainmasti Soorebast 😀 😀 Ilmselt mul s… kujutlusvĂ”ime ja ilumeel aga no ei saa aru kus otsast see junn soorebast peaks kujutama. Miks just selline mast pandi ei tea, kui vĂ€he netis surfata leiab ikka vĂ€ga Ă€gedaid ja ilusaid maste mis tĂ”esti midagi kujutavad aga see…. mnjh….