fbpx
  • Tripid

    Riia trip

    20. juuni 2023 /

    Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis. Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.

    Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.

    Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.

    loe edasi
  • Tripid

    Dominikaani trip. Saona saar ja pidurist reisiesindaja

    18. märts 2023 /

    Täna siis Saona saare külastus programmis. Saona ja Catalina saared on siin looduskaitsealal ja praktiliselt seal midagi muud peale päevitamise teha ei ole. Olemine endiselt sitt aga ega sellepärast elu seisma jää. Minek enne söökla avamist aga pole hullu isu nagunii ei ole. Seekord panime bussiga otse minema ilma jaotuspunktist läbi käimata. Täna meil mingi melomaani buss vist 😀 😀 Pakiriiulil iga meetri tagant suur kõll ja osade istmete all supakakast, palju õnne neile kes sattusid sinna istuma. Seal said istuda ainult jalutud. Paar tunnikest sõitu ja olimegi sadamas. Mida kõike sadamas ei näe, ilmselt on siin sadamas ka mingi turistide jaotuspunkt. Muidu siin joru safariautosid ei seisaks. Muidugi nagu bussist välja kargad on nännimüüjad kohe ligi 😀 😀 Kübarad, päikeseprillid ja muu mudru igas asendis. Osad vennikesed üritavad sulle kas papagoi või iguaani õlale sokutada, et siis paar dollarit sisse kasseerida. Dominikaanis on huvitav komme kaatritele minna otse rannast mitte kai pealt kuigi kaid on siin täiesti olemas. Aga mis saab selle vastu olla kui saad soojas ookeanis sulistada. Lõpuks kogu grupp kaatril ja minek, enamus kaatreid on siin katamaraani tüüpi. Enne saarele randumist tehakse Kariibi meres väike ca 40 mintsane ujumispeatus mille käigus jagatakse ohtralt rummi ja Cocat või Spritet. Vesi on ujumiskohas umbes rinnuni ja väga läbipaistev.

    Kui ujumispeatus läbi kimasime kaldale. Siin pidi meil olema aega koos lõunaga miski 4 tundi. Kuna lõunani oli veidi aega siis tegin aega parajaks drooni lennutamisega. Maastik on siin suht läbimatu ja metsa trügida erilist mõtet ei ole. Põhimõtteliselt kannatabki käia ainult piki randa.

    Üks väike video meie randumiskoha ümbrusest. Videos on ilusti näha kui peenike on siin randade liiv, isegi pisikese lainetuse puhul hõljub kaasa. Etteruttavalt ütlen, et kui riided on märjad ja saavad liivaseks siis seda liiva riietest välja naljalt ei loputa. Kõige mõistlikum on lasta ära kuivada ja siis saab hõlpsasti maha raputada.

    Lõpuks oli söögiaeg, see siin ka rootsi lauana ja üllatavalt maitsev. On nii liha, kana kui kala. Lobsterit sai ka aga selle eest tuli eraldi maksta 15$ Lobsterid olid siin nii suured, et ühest oleks jätkunud ilmselt 2-3 inimesele. Kui kõhud täis käisime kolasime veidi mööda randa. Nii mõneski kohas näha liivakotte millega on randa kindlustatud, ilmselt on siin ikka korralikke torme ka 😉 Tüütuid nännimüüjaid siin rannas töllerdamas ei ole, paar pisikest putkat nänniga muidugi on. Muidugi silma jäi õige mitu vennikest kes kärult kookospähkleid müüsid. Need kasvavad siin praktiliselt nagu meil pajuvõsa 😀 😀 Küsisin huvi pärast palju maksab. Tundub, et siin on pähklid kuldsed, 5$ tükk. Saatsin viisakalt metsa, öeldes, et näe siinsamas palmi otsas on need tasuta 😀 😀 Kohe muutus hind, 2 tükki 5$, jätsin siiski seekord ostmata. Kusjuures selle kirve hinnaga müük oli neil päris hea, rahvast järtsus jätkus. Lõpuks oli aeg mandrile minna, viuh kaatrile ja minek. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest trip täiesti ok asi. Kusjuures sellel tripil oli lisaks lõunale ka alko hinnas, tavaliselt on see eraldi raha eest. Reisiesindaja pakub samalaadset asja 89$ eest.

    Hotellis käisime söömas, täna oli lisaks juba läbi katsetatud menüüle paar uut asja. Maisitõlvikud ja koorega ahjukartul hapukoore laadse kastmega. Loomulikult sai kohe ära proovitud, need olid ühed vähesed asjad mis süüa kõlbasid lisaks suvikõrvitsale. Peale sööki kobisime tuppa kotile. Vahepeal lõin ajaviiteks maha paar prussakat. Ilmselt need minu voodi all elavale sisalikule ei maitsenud, muidu neid toas poleks 😉 Kuna kõhuvalu ikka veel järgi ei andnud siis võtsin ette Novatoursi infolehe ja lugesin sealt kuidas käituda. Mustvalgel kirjas: Arstiabi
    Soovitame tungivalt vormistada kõikidele reisijatele reisikindlustuse, mis kataks kulud terviseprobleemide, pagasi kadumise või rikkumise kui ka reisitõrke korral.
    Enne reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
    Kui Teil on vaja arstiabi, palun võtke ühendust kõigepealt meie esindajaga. Hotelliarst ei pruugi EU kindlustusi aktsepteerida ja esialgne rahaline väljaminek võib seetõttu olla väga suur. Meie esindajal on olemas info arstide kohta, kes aktsepteerivad meie kindlustusseltside poliise.

    Kirjutan siis reisiesindajale whatsappi, et vot kõhuvalu ei lähe üle, kuhu pöörduda. Seletab mulle, et vaadaku ma oma kindlustuse pealt info number ja helistaks sinna. Seda ma tean isegi, et kui omal käel reisid käib asi nii, pakettreisidega asi veidi teisiti. Räägin talle, loen Novatoursi infolehelt, et kõigepealt pean pöörduma reisiesindaja poole kuna te peate teadma millised arstid aktsepteerivad Euroopa kindlustust. Ei saanud ta asjadest mitte sittagi aru aga kukkus halama, et ärgu ma kuhugi suva arsti juurde mingu see väga kallis. Ütlen uuesti, et sellepärast ma ju teie poole pöördusingi ja infolehel ka kirjas, et peate teadma kuhu ja kuidas pöörduda. Tema vastu, et kus see kirjas on. Saatsin talle infolehe kus see kirjas, no ei saanud ta sittagi asjast ikka aru. Siis ilmselt vahepeal uuris midagi Novatoursi kontorist ja ütleb, et aga mul ju ei ole Novatoursi paketis kindlustust. Mina küsin aga kus see kirjas on, et mul peab olema Novatoursi paketikindlustus mitte kindlustusfirma kindlustus. Siis jahub, et kui ei ole Novatoursi kindlustust siis tema ei tea midagi. Ja see sileda ajuga tädi ei saanudki mitte millestki aru, aina jahus, et Novatoursi paketikindlustust mul ei ole ja tema ei tea midagi. Seletan talle sada korda, ülalmainitut, aga tema jahub ikka paketikindlustust. Lõpuks ta isegi ei vastanud mulle. Aga ega asi sellega veel ei lõppenud. Küsisin Novatoursist mis värk nüüd sellega on, reisiesindaja ei tea ööd ega mütsi. Sealt vastati, et oi jama jah, et haigeks jäite ja reisiesindaja ei tea tõesti midagi. Temal on info ainult meilt ostetud kindlustuse kohta. Küsisin, et kui reisiesindaja teilt ostetud kindlustuse puhul teab kuhu pöörduda, kuidas ta siis ei tea kuhu pöörduda teiste Euroopa kindlustustega. Vaevalt nüüd Novatours kohalikku kindlustust pakub. Sellele Novatours isegi ei vastanud.

    Ühesõnaga kui teil Dominikaanis midagi juhtub siis unustage ära, et reisiesindajalt abi saate. Mis siis, et see Novatoursi infolehel ja reisiteenuse lepingus kirjas. Samuti ei loe sellelt infolehelt kuskilt välja, et peab olema just nende enda kindlustus muidu abi ei saa. Infolehe ja reisiteenuse lepingu info ei vasta ilmselgelt tegelikkusele mis lõhnab tegelikult tarbija eksitamise järgi. Kõige lihtsam ja peavaluta variant on kohe enda kindlustuse SOS numbrile helistada ja asjad ise korda ajada. Kui see kasahhi tädi juba infotunni ajal oma halaga, et kõik on ohtlik ja hirmus peale tema asjade, ei jätnud mingit aksepteeritavat muljet, siis peale sellist situatsiooni ei arva ma sellisest saamatust reisikorraldajast midagi. Lihtsalt üks ennast ülistav 19 aastase reisikorraldaja staažiga saamatuse musternäidis. Samuti ei arva ma Novatoursi klienditeenindusest peale seda midagi head ja edaspidi trippide valimisel püüan seda kontorit vältida.

    loe edasi
  • Tripid

    Dominikaani trip. Samana, juga ja rand

    7. märts 2023 /

    Uus hommik ja uus trip. Ma olin muidugi suht surnud sellest öisest peldikurallist aga elab üle. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud selle tripi muidugi jätma viimaseks tripiks enne kojusõitu. Siis oleks vaalad juba kindlasti kohal olnud, aga nuh kes selle peale kohe tuli. Hommikul start suht vara, sööma ei saa veel aga ilmselgelt süüakse tee peal kuskil. Varsti oligi vana meil autoga järgi ja viskas keskväljakule bussi juurde. Seekord oli kohe suur buss, rahvas peale ja minek. Kuskil külas tuli maanteel meile lehmakari vastu nagi Indias, lapsed olid karjased 😉 Nagu ma eelnevalt arvasin, et tee peal kuskil midagi süüakse siis nii ka oli. Tegime väikse 20 mintsase peatuse “Tienda Turistica” poe juures, see oli kohalik nännipood kust said süüa ja kohviautomaadist kohvi. Sita oleku pärast jätsin söögikorra vahele aga kohvi proovisin. 1$ oli topsi hind ja kohv oli automaadist üllatavalt hea. Kui kohv joodud kimasime edasi Samana poole. Lõpuks jõudsime Las Cañitasesse, siin kobisime suure tee ääres bussist välja ja läksime käsitsi sadamasse. Siin sadama nurgataguses oli mingi pisike restoran “Marivanna” kus oli meil väike hommikueine enne laevale minekut. Vorstivõiku jäi seekord söömata, nokkisin ainult arbuusi ja jõin kohvi. Isegi siin nurgataguses restoranis oli kohv kordades parem kui meie hotellis. Siin resto kõrval kasvas mingi huvitav puu millel olid punased viljad nagu paprikad, mis puu see selline kahjuks ei tea.

    Kui keha kinnitatud kobisime laevale ja algas sõit üle lahe Samana poolsaarele. Maad mööda ringi sõites pidavat sinna olema pea 300 kiltsa. Üle lahe sõit võttis aega veidi üle tunni. Vilksamisi nägid eespool istujad isegi ühte vaala. Lõpuks olime kohal mingis pisikeses sadamas, siin kobisime autole ja suundusime läbi Samana kuhugi poolsaare südamesse.

    Lõpuks jõudsime mingisugusesse turistikeskusesse “Rancho Limón” Siit edasi pidime minema metsas asuva kose juurde. Võimalus oli minna nii jala kui hobustega. Jalamehed said soovi korral siit keskusest tasuta kummikud. Mõtlesin, et kõhuvaluga ei hakka käsitsi minema, ratsa ehk lihtsam. Mets on siin muidugi omapärane, lisaks kõigele muule kasvab nii bambus, kohv, kakao, mandel ja banaanid. Hobused käisid siin nagu konveieril edasi-tagasi turistide hordidega. Näevad välja suht nirud, aga eks sellise koormuse juures ei jõuagi ilmselt kõhtu täis süüa. See metsarada joani mida mööda hobuseid aetakse on ikka äärmiselt sitt. Mööda libedaid munakive koperdada ei ole hobustega mingi tark tegu. Oleks ma teadnud varem milline loomapiinamine seal käib oleks pigem jala läinud joani. Minu suksu koperdas korduvalt, hea, et jalgu ei murdnud. Iga hobusega on kaasas ajaja kes neid piitsutab kui liikuda ei taha, seesama ajaja vahib sulle pärast süütu näoga otsa käsi pikas ja kerjab jotsi. Krt küll, loomapiinamise eest või??? Kõigil kes soovivad juga vaadata soovitan loomade säästmise huvides pigem jala minna. Ja muideks on põnevam ka, saab põigata iga väikse joakese juurde ning neid seal jätkub. Lõpuks jõudsime kohale, isegi siia on kohalikud suutnud mingi mõtetu nännipoe teha 😀 😀 Siin on terve joru pisikesi jugasid ning kui trepist alla turnida siis näeb ühte päris suurt juga ka, see on tõesti muljetavaldav ja tasub vaatamas käia. Tegin drooniga paar pildikest ka. Kohapeal saab töllerdada ca tunnikese, siis padavai tuldud teed tagasi.

    Väike droonivideo joast sai ka purki.

    Kimasime mööda tuldud teed tagasi sadamasse, seal oli meil lõunasöök. Ka siin oli asi korraldatud rootsi lauana. Kahjuks kõike pakutavat proovida ei julgenud, laeval pole kempsu kuhugi minna 😉 Nokkisin vähe makarone kastmega, arbuusi ja ananassi. Toit oli väga ok. Kui kõhud täis kimasime laevaga siinsamas läheduses olevale saarele mida kohalikud kutsuvad Bacardi saareks.

    Siin saarel tiksusime rannas ca 1,5 tundi. Soovijad said rannabaarist ühe tasuta rummikoksi 😉 Kuna me erilised rannas vedelejad ei ole siis lennutasime drooni ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris tsill on siin loodus ja meri, vesi on väga läbipaistev. Isegi paari sisalikku õnnestus näha ühe puu peal. Lõpuks kimasime üle lahe sadamasse tagasi ja bussiga kodupoole minek. Hotelli jõudsime suht hilja ja kobisime kotile, isegi sööma ei viitsinud minna. Ja ega mul polnud erilist tahtmist ka, junnilõikajale ei saanud kuidagi rihma peale 😉 Kokkuvõtvalt, hoolimata minu sitast olekust oli see tänavalt 90$ eest võetud trip väga ok. Mingi samalaadne trip reisikorraldajalt maksis 176$

    loe edasi
  • Tripid

    Dominikaani trip. 7 in 1 reisikorraldajalt

    3. märts 2023 /

    Nii, uus päev ja uus trip. Vaatame siis mida reisikorraldajalt sebitud trip endast kujutab. Seekord jõudsime enne tripile minekut teha väikse söögi. Valikus midagi uut eriti ei olnud, peale keedumuna ja munapudru. Nokkisin natuke siit ja sealt. Krt see munapudru tundus veits imeliku lõhna ja maitsega, jätsin igaks juhuks järgi. Panustasin ananassile 😉 Seekord pidi buss tulema hotelli järgi ja otse tripile viima ilma vahepealse logistikata. Lõpuks oligi buss kohal ja minek. Hullult oli uhamist mööda kitsaid teid krt teab kuhu. Jõudsime kuskile väravasse, valvur tegi värava lahti ja lasi meid sisse, nats veel sõita ja olimegi kohal “La Hacienda Park” nimelises kompleksis.

    Esmamulje päris ok, kuigi mul eriti hea olla ei olnud, see hommikune hotelli imeliku maitsega munapuder rebis junnilõikajalt rihma maha. Aga see selleks. Kuskile mägede vahele on ehitatud talukompleks turistide lõbustamiseks. Kõigepealt pandi nimed kirja, anti käepael ja kiiver. Siis jagati käepaela värvi järgi gruppidesse ja seiklus võis alata. Rahvast oli päris palju aga sellest hoolimata toimus kõik vinksvonks. Vaatasime veidi pirakaid papagoisid ja kobisime mingile vanale USA armee veokale. Sellega viidi meid veidi eemal asuva näidistalu juurde.

    Siin näidati linnavurledele koduloomi, kes soovis võis neid peost toita ka. Mina muidugi külastasin sel ajal kohalikku peldikut. Krt istud potil ja tajud, et keegi passib sind, vaatad üles ja näed sisalikku lambikuplil sind passimas 😀 😀 Vaatasin pärast kiiruga üle need näidismajakesed ja muu värgi. Eks siingi oli väike degusteerimise ja nänni ostmise nurgake. Proovida sai nii kakaod kui Mama Juanat. Silma jäi, et neil on lõke laua peal ja seal pottides keedetakse süüa ja ka kakaod. Muidugi käib samal lõkkel pajas kohviubade röstimine. Peale talutuuri viidi meid tagasi keskusesse, seal pandi meile trosslaskumise traksid selga ja algas järgmine programm.

    Kui traksid seljas siis suusatõstukiga üles mäkke minek. Siin muidugi talve pole ja suuski ammugi mitte aga see ei takista suusatõstuki omamist 😀 😀 Ülevalt mäe otsast avanes ikka päris tsill vaade ümbrusele. Siit mäe otsast algas trosslaskumine üle orgude alla tagasi. Päris tsill oli džungli kohal liuelda. Kolm erinevat laskumisrada oli kokku ca 1,5 kiltsa. Kurja, ühel laskumisel panin siukse hooga minema, et pidur ei saanud hoo mahavõtmisega hakkama, panin sahinal üle platvormi mitu meetrit enne kui pidama sai 😀 😀 Aga pole hullu midagi, automaatpidur tirib su tagasi õigesse kohta. Muidugi seal on ka see häda, et kui liiga kerge oled siis kümmekond meetrit enne platvormi hoog raugeb 😀 Lapsi jäi ikka õige mitmeid sinna rippuma aga eks sellega on arvestatud ja üks instruktor läheb kohe vastu ja tõmbab käsitsi platvormile. Muidugi viimase laskumise lõpus oli torn kust said kummiga alla hüpata kui trepist ei viitsinud trampida 😉 Loomulikult ma ei viitsinu treppi kasutada.

    All tagasi võtsime traksid seljast ja sööma. Siin oli samuti rootsi laua laadne asi, ise valisid mida tahtsid. Võtsin nats salatit ja friikaid, eriti palju süüa ei julgenud kõht oli mingis kummalises seisundis. Mingit suppi oli ka pajaga tulel, tahtsin huvi pärast proovida aga kõhuvalu pärast ei riskinud. Vesi, coca ja kohv toidu kõrvale niisama võtta aga alko on raha eest. Muidugi peale sööki oli kohe peldikusse jooks, krt kõht nii lahti, et võib vabalt meetri pealt pudelisse sittuda 😀 aga ega sellepärast nüüd elu seisma jää. Veidi oli veel aega järgmise programmini, lennutasime kiirelt nats drooni. Väga kõrgele ei julgenud lasta, siin on jube palju mingeid kullilaadseid linde metsa kohal tiirutamas. Aga noh mõned pildid ikka sai ümbrusest. Niikaua kui drooni kokku pakkisin saabus talumees härjarakendiga, see vaatas trooni nagu ilmaimet. Siin on veel ühed sellised meie musträsta laadsed linnud kes elavad koloonias, pesapusa võib näha kõikvõimalikes kohtades, küll palmi otsas, küll liiklusmärgi küljes või moblamasti otsas.

    Natsi aja pärast hakkas meil järgmine programm, sõitsime bagidega mis on siin parajad rondid mägijõe äärde ujuma. Sinna oli maad ca 2 kiltsa. Huvitav, et siin on mägijõed päris kärestikulised aga klaasselge ja sooja veega. Siin jõe kaldal sai isegi paar sisalikku ja liblikat pildile. Kui grupil ujumas käidud kimasime tagasi. Peale seda oli väike ratsatuur ümbruskonnas. Imelik oli, et ratsatrippi ei lubatud miskipärast pildistada kuigi hobused nägid siin välja päris hoolitsetud. Kui hobustega ring tehtus siis vutvutvut bussi ja kodupoole minek. Kokkuvõtvalt oli päris tsill teema ja tasus käimist.

    Enne hotelli minekut vaatasime mis on ühel kõrvaltänaval põnevat. Ristmikul müüs mingi vennike auto pealt kõikvõimalikke aed ja puuvilju. Etteruttavalt ütlen, et see vennike müüs seal iga päev paar tunnikest oma staffi. Kõrvaltänavas oli paar pisikest poekest ja söögikohta, muud tarka midagi. Algul mõtlesime, et sööme seal ühes hamburgeriputkas aga vaadates menüüst hindu loobusime. Hinnad algasid 10$, nii nälg nüüd ka ei ole, et kotletisaia eest kümps välja käia. Kiikasime sisse ühte suva poodi, irwww sibulate pood oli 😀 Vene konservid, kommid, vobla ja kreemid täitsa letis. Muidugi olid Riia sprotid ka valikus. Vahepeal oli väljas öö tulnud, siin läheb ka jube ruttu pimedaks. Kobisime ära hotelli sööma. Kõhuvalu pärast palju süüa ei julgenud, võtsin paar ahjukartulit ja veits koodiliha mida nad siin täna laivis lõikasid. See liha kõlbas täitsa süüa. Nokkisin natsa veel puuvilju mille valik on siin hotellis äärmiselt sitt ja proovisin kakaod, aga see polnud nagu kohvigi suurem asi. Peale sööki kobisime kotile, sitt öö oli, kiirliin voodi ja peldiku vahet läks käima 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli see reisikorraldajalt 99$ eest võetud trip täiesti ok. Ilmselt oleks sama tripi saanud kuskilt tänavalt ka ja märksa odavamalt aga ei viitsinud otsida.

    loe edasi
  • Muu värk

    See teine hooaeg.

    25. jaan. 2023 /

    Üsna tihti küsitakse, et mida me väljaspool kalmistuhooaega teeme. Siis just hakkab see kõige põnevam hooaeg uute projektide ja väljakutsetega 😉 Et mis me siis teeme? Alustuseks taastasime metsas paarsada meetrit vana kohati maha langenud võrkaeda. Mädanenud postide asemele paigaldasime uued, aiaaukudesse kombineerisime uue võrgu. Ühes kohas võsa vahel olid linnud osavalt ära kasutanud longu vajunud võrkaia ja sinna külge pesa aretanud. Järgmise teemana tuli sadakond meetrit vana põõsastest läbi kasvanud võrkaeda eemaldada ning selle asemele ehitada uus roigasaed. Kõigepealt läks ehituspoodidest immutatud aiapostide otsimiseks ja hinnapäringuteks. Tuli välja, et sobilikud aiapostid olid üle mõistuse kallid. Juba mõtlesin, et tuleb neid hakata ise tegema. Siis sattusin mingeid asju ostma Deposse ja mida ma näen, just sobilikud aiapostid on letihinnaga üle poole odavamad, sellest hinnast mis oli kõige soodsamal hinnapakkumisel 😀 😀 Nii, et meie ehituspoodide ahnusel pole piire. Egas midagi koorem poste kärru ja tuld. Objektil saag näppu ja metsa latte tegema. Leidsin metsast sobilikke latte otsides ühe imekombel säilinud nõukaaegse maamärgi, otseloomulikult tuli sirbist ja vasarast pilti teha 😀 Lõpuks kuhi latte tehtud ja õuele veetud. Nüüd läks vana võrkaia jäänuste maast väljakoukimiseks. Omast tarkusest mõtlesin, et kui lõikan relakaga aia nii umbes 5 meetristeks juppideks ja siis tõmban autoga sahinal maast välja. Mnjh paar tükki sain kätte aga ülejäänuid isegi ei liigutanud. Mis siin ikka, hüppasin autosse ja küla peale traktorit otsima 😉 Sain ühel metsaveokal sabast kinni, väga abivalmis juht juhtus olema. Leppisime kokku, et mõne päeva pärast tuleb teeb asja ära. Senikaua sai roigasaia eeltööd tehtud, pinnasepuuriga augud maasse ja uued postid paika. Kokkulepitud päeval oligi traktor kohal. Osav mees oli, rebis palgihaaratsiga viuh vana aia maast välja, pakkis kokku ja viis minema.

    Väike video palgihaaratsi mittesihipärasest kasutusest 😉

    Vahepeal polnud muude asjaajamiste pärast mahti aeda ehitada 😉 Loodus pakkus lisatööd 😀

    Võibolla oligi hea, et katustelt lumelükkamine vahele tuli ja aiaehitus edasi lükkus. Poolik aed sai kohe korraliku lumetesti. Tänu sellele tuli kohe välja väike kruvipraak. Huvitaval kombel oli lume raskuse all osa 5mm jämedusi kruve murdunud nagu makaronid. Kusjuures need olid ühe teise tootja kruvid mida sai asenduseks võetud. Edaspidi on teada millist tootjat tuleb välistada. Ega midagi, uued kruvid sisse ning loodame, et need peavad 😉 Seekord muud teha ei saanudki. Sügava lumega ei viitsinud metsa latte tegema minna, õnneks asjaga ei põlenud ka.

    Kui lumi vähemaks sulanud sai metsast roikaid juurde toodud ja aed ära lõpetatud. Mingil ajal tuleb ainult veel relakaga suuremad “karvad” lattidelt maha lasta aga sellega pole kiiret. Ja siis hakkas see kõige mõnusam töö 😉 taevasse helendavate tähekeste tegemine ja ilma soojaks kütmine. Kõik lattidest jäänud oksad tuli ära põletada.

    loe edasi
  • Muu värk

    Kuidas saada linnud pildile käepäraste vahenditega

    20. jaan. 2023 /

    Mõnda aega tagasi sai siin aretatud uus pesakast-söögimaja ja seda päris edukalt ka katsetatud. Selle katse söögikoha on omale lisaks tihastele ja puukoristajatele leidnud ka pasknäärid ja orav. Need viimased on üsna arad ja iga liigutuse peale on viuh kadunud. Läbi akna linde pildile saada üsna niru, klaas moonutab pilti päris korralikult. Idee poolest saaks fotoka iseseisvalt välja panna ja seda äpiga juhtida, aga fotokat polnud kaasas.

    Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab 😀 😀 Droon ju kaasas 😉 Sai kohe kiirelt redelist, ämbrist, värvipurgist ja lauajuppidest aretatud droonile alus. Droon paika ja ise mujale asjatama. Vahepeal äpist vaatad mis toimub. Oi kurja ikka väga häid pilte ja videoid sai lindude toimetamisest. Kahjuks muidugi orav ja pasknäärid ei tulnud uuesti sööma. Nemad käivad hommikul kindlal kellaajal ja päeva peale tulevad üliharva.

    Panen siia paar pilti puukoristajate ja tihaste portreedest

    Siin üks väike video puukoristaja toimetustest.

    Ja siin toimetab tihane. Nii, et nüüd mitme loomkatse peale võin kindlalt öelda, et pesakast-söögimaja toimib väga hästi ja üks hea asi on selle juures veel. Kui tavalises söögimajas ajavad linnud väga palju toitu üle ääre maha, siis selles söögimajas on see praktiliselt olematu. Seda tänu sellele, et söögimaja on kolmest küljest kinni ja esiserv on piisavalt kõrge. Veel on huvitav see, et katsetatud sai metsalindudega erinevaid toidusegusid. Kõik muu peale hirsi süüakse jäägitult ära. Hirss jäetakse metsalindude poolt söömata isegi suurema näljaga. Seega kui tahate toita ainult metsalinde mitte linnavarblasi siis pole hirsiga toidusegu mõtet osta. Pesakast-söögimaju saab meie poest osta nii valmis tükina kui ka ise kokkupanekuks.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid

    Hara saar

    15. jaan. 2023 /

    Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.

    Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.

    Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekk­toosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati. Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majandus­kriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht. Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.

    Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…

    loe edasi