• Tripid,  Tsill

    Jääaega uurimas

    Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.

    Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.

    Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.

    Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip

    Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉

    Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.

    Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉

    Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.

    Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda

    Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

    Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉

    Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.

    Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉

  • Tripid,  Tsill

    Festival “Zolotoi vek”

    Sõps on mind juba sada korda moosinud kaasa erinevatele festivalidele ja üritustele osalejana aga ma ikka panen pidurit siin usinasti. Eks juba vanust ka ei viitsi väga enam trallida 😀 Aga nuh kuna päris suur ja äge festival Peterhofis siis ikka sõrme andsin ja käsi läks viuh 😀 Eks see Peterhof ole ju ka nii, et inimesed üldjuhul teavad ainult purskaevude värki aga tegelikult on siin miljon parki ja lossi veel peale selle. Festival toimus Aleksandri aias mis on tegelikult purskaevude pargiga kõrvuti aga täiest eraldi teema koos oma muuseumide ja asjadega. Zolotoi vek on iseenesest taaskehastus üritus. Me käisime esimesel päeval panime telgid ja värgid püsti, et järgmine päev oleks kohe hea alustada muude toimetustega 😉 😉

    Kui telgid püsti kolistasime vähe territooriumil ringi. Aleksandri aed on jalutamiseks väga ok asi, siin rahvast peaaegu ei ole. Kõik vahivad ju purskaeve jne 😀 😀 Krt see tallide hoone on vägev…. ei tea mis sinna tuleb, hetkel kõik kinni löödud ja remont käib. Isegi imperaatori peenrad on siin täitsa toimimas ja till-sibul kasvab 😉

    Tegime veel aega parajaks enne Piiterisse tagasi minekut ja kolasime ringi ümber Olga tiigi. Olga tiigi ääres oli terve pinutäis kunstnikke, kõigil molbertid ees ja maalisid Peeter-Pauli kirikut. Seda ärge sassi ajage Piiteris oleva Peeter-Pauli kirikuga 😉 siin on oma ja palju edevam. Olga tiigi saartel on veel Tsaritsini ja Olga paviljonid, neid uudistamas ei viitsinud käia, jätsime teiseks korraks ka midagi 😉 Kui tiir tehtud hüppasime marsale ja kimasime Piiterisse, algul oli küll mõte telki jääda aga ei viitsinud kõik staff oli nagunii veel Piiteris.

    Järgmisel päeval kui pestud-kustud-kammitud kimasime Peterhofi tagasi, siin juba elu kees. Oma osalejakaartidega saime viuh sisse teised pidid pileti ostma. etenduste proovid juba käisid täies hoos ja kaupmehed olid oma letid laiali laotanud. Mida kõike siin saada ei olnud 😀 Isegi voorusevöid nii meestele kui naistele 😀 😀 Leedukad olid lahti löönud nii ehete kui ka proovimise letid. Siin said selga proovida vikuriideid ja pilti teha. ja ega need ei olnud ainukesed proovikad, neid oli ikka väga palju. Osaleda sai ka erinevates töötubades. Meie laagris sai vibu lasta ja täitsa tasuta 😉 Näha sai veel nii öökulle kui jahikulle. Jahikullidel lasti isegi jahti pidada.

    Eriti äge oli leedukate kaasaskantav keraamikaahi, soovijad said omale valmis toorikute hulgast valida sobiva vidina mis siis ahjus valmis põletati. Muidugi ise said ka savist valmistada meelepära asja, kuigi seda kohe põletada ei saanud vaid jäid nö. toorikutena järgmistele. Kusjuures miski ca 3 tunniga põletasid asjad ahjus valmis. Kusjuures lõpptulemus oli päris huvitava mustriga, pole meil eestis sellise mustriga asju näinudki. Ja ega sellisest rändkeraamikavärgist pole ka miskit kuulnud. Leedukatega rääkides pidid nad üle euroopa festivalidel niimoodu käima tegutsemas. Päris lahe idee…

    Lõpuks olid väiksed sõjaväelised manöövrid kah taaskehastajate esitluses. Päris põnev oli, eks ma neid hulgaliselt ikka vaatamas käinud aga hobustega manöövreid pole veel näinud. Ja musketärid olid ka päris ägedad, neid taaskehastasid Peterburi vehklemiskooli õpilased. Ja veel üks hea asi oli selle ürituse juures, et osaleja kaardiga said kõikidesse muuseumitesse siin territooriumil ja purskaevude juurde ka tasuta 😉 😉

    Kui üritus läbi lonkisime korra alla lahe äärde tuulduma. Miski hull liiklus oli lahel, meteorid lasid edasitagasi nii, et vahujutt taga.

  • Tripid,  Tsill

    Tuuldumas.

    Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.

    Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk. Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.

    Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.

    Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.

    Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.