-
Jägala kandis luusimas
Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.
Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉
Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Õues söömas…
Ükspäev tiksusin niisama kodus ja mõtlesin mida teha. Lajatas pähe plaan, et võiks minna metsa kartulit praadima 😀 😀 Mõeldud tehtud, helistasin kiirelt mõned sõbrad läbi aga nagu ikka…. Sada häda… külm… ei saa… liiga ootamatu… 😀 😀 Ainuke kes viitsis tulla oli… Ziilu, korjasin kartulid ja muu värgi kokku ning panime punuma. Leidsime miski suva RMK lõkkekoha ja läks toimetamiseks. Kartul maitsevõiga fooliumis…. nämmmaaaaa. Kui kõht täis mõtlesime ümbruskonnas kah vähe luusida.
Luusisime vähe Linnamäe elektrijaama juures. Seal oli kopraonu üsna värskelt üritanud puid langetada aga ju keegi segas või läks lõunale 😉 Elektrijaama paisult alla voolav vesi on seal ägedat värvi, nagu karamell 😉 Kui juba siin siis tuleb ju juga ka üle vaadata 😉
Kolistasime vähe joa juures ja luusisime ümbruses kah. Seal ju veel üks elektrijaam millest enamus ei tea ööd ega mütsi 😀 😀 Selle juures isegi väike jäänuk raudteesillast ja nõukaaegne sõjaväeosa. Tegime siin ka väikse tiiru. Krt nõlv oli nii libe, et üles sai ainult aiale toetudes 😀 Kui aeda poleks olnud siis oleks tulnud ulmering käia või siis 4×4 sisse lülitada 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebala päevad
Aastaid tagasi ringi luusides sattusime puht juhuslikult Jägala Jõesuu linnamäele. See linnusekoht on Aivar Kriiska hinnangul olnud mõni sajand EMA olnud põhjapoolse Euroopa üks suuremaid linnuseid. Siinsel linnusekohal on tehtud aastate jooksul hulgaliselt väljakaevamisi. Leitud on nii keraamikat, põlenud luutükke, tulekivi, erinevaid puitkonstruktsioone, relvi jne. Kultuurkihtide järgi on olnud siin asula juba kiviajal. Sadamakoht on kah siin olnud.
Meie saabudes toimus seal miski üritus… Rahvalt kuulsime, et käimas on Rebala päevad. Vaatasime kah vähe ringi. Viikingid olid metsa pesa teinud ja vist ei jaganud midagi ära… Ühel hetkel kukkusid taplema 😀 😀 Mehi langes nagu loogu.
Vanameister Ain Mäesalu isiklikult oli kah kohal 😉 Ja kui tema juba kohal on siis tuleb kuskilt ikka pauku kah 😀 Ega pikalt läinudki kui Otepää püss juba paukus 😀 😀 Luusisime vähe laagris ringi, Vanakaru (rahu tema põrmule) oli kah platsis oma ägedate muinasehetega.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jägala – Tuhala
Kuna kuulutati, et Tuhala keeb tegime kohe kiire plaani vaadata kus on rohkem vett, kas Jägalas või Tuhalas. Jägalas on kevadine vesi alati pruun nagu karamell 😉 Vett oli hullult palju. Tegime paar pilti joast eestpoolt ja tagantpoolt. Järsku ilmusid kuskilt mingid vennikesed raftiga ja panid sellega allavoolu minema
Kui juga inspekteeritud läksime vaatasime Linnamäe elektrijaama juurde. veehoidlal oli näha üksikuid väikseid jääpanku mis nägid välja nagu pilved taevas.
Ka siin jooksis tammilt alla karamelline vesi 😉 Edasi suundusime Tuhala poole.
Tuhalas oli nagu laulupidu 😀 😀 Tee ääred mitme kilomeetri ulatuses autosi täis pargitud ja kaevu ääres hull tunglemine. Lõpuks saime ise ka ligi ja paar pilti tehtud. Ajas küll jh vett välja aga Jägalas oli ikka rohkem 😉
Uudistasime ka looduskeskuse maja seestpoolt. Seal hullult erinevaid kivimeid ja kujukesi. Muud tarka seal nagu polnudki.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
