• Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Sharmist koju

    Nii ja ongi viimane päev, kolu kokku ja kodupoole minek. Väike hommikusöök ja juba oligi transfeeri buss meil järgi. Sõitsime veel pool linna läbi korjates turiste kokku 😉 Tänaseks ilmselt on lõppenud noortefestival ja president lahkunud. Politseid näeb täna kordades vähem ringi sõitmas.

    Kusjuures täna lõpuks nägime ära kohapeal ka Eesti lipud. Ühegi hotelli juures varasemalt neid tähele ei pannud, aga seal kus see noortefestival toimus oli lausa mitu tükki lehvimas.

    Lõpuks kõik meie turistid kokku korjatud ja otsaga lennujaamas. Siin oli muru nii suureks kasvanud, et lausa traktoriga niideti 😉 Nagu ikka kui kõik protseduurid tehtud jääb kõvasti aega üle lennujaamas. Teha ei ole siin praktiliselt midagi. Paar poodi sai läbi kolistatud, hinnad on siin ikka nii koledad, et isegi surm silme ees ei sunni siit midagi ostma 😀 😀

    Lõpuks lennukis ja minek. Kokkuvõtvalt ütlen, et pakettreisid on siia kallimad kui Hurghadasse, ei saa muidugi aru miks. Siin pole praktiliselt midagi teha peale rannas vedelemise. Samas on jälle kõik tänaval pakutavad ekskursioonid märgatavalt odavamad kui Hurghadas. Linna kolad läbi praktiliselt paari õhtuga. Kui nüüd väga tähti närida siis, on igavad mõlemad kohad, see tähendab nii Hurghada kui Sharm el Sheikh. Kui nüüd peaks uuesti minema Egiptusesse siis pigem Hurghadasse, seal on rohkem võimalusi kuskile kolama minna. Netiga on Egiptuses ka nii ja naa, lennujaamades pakutakse üldjuhul Orange paketti. Katsetatud sai nii Oranget kui Vodafoni. Ütleks, et Orange oli Hurghadas veel kuidagi toimiv aga Sharmis paras s…. ja nende klienditeenindus on alla igasugust arvestust. Vodafone töötas märgatavalt paremini. Tänavaesindusest saab parema paketi kui lennujaamast.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Uus tiir.

    Metsas puud tehtud, nüüd paras aeg trippima minna. Natuke surfamist interneedumis ja viimase hetke pakkumisega minekut. Vana aasta sees sai käidud Hurghadas luusimas, nüüd sai projekti võetud Sharm el Sheik. Vaatame siis kuipalju see teistmoodi on. Nii, hommikul vutvut lennujaama, kui kõik protseduurid läbitud siis lennukile kiire pesu ja start.

    Pealelõunal pidime juba Sharmis olema aga võta näpust. Vaatasin, et lennuk tiirutab ja tiirutab aga ei maandu. Lõpuks hakkas küts otsa saama ja maandusime hoopis Hurghadas 😀 😀 Väidetavalt pidavat Sharmis olema halb ilm. Kuigi kummaline värk oli, kõik lennukid mis peale meid tulid maandusid probleemideta Sharmis. Aga pole hullu, väike seiklus kulub ikka ära 😉 Peale tankimist ja tunni jagu passimist startisime lõpuks Sharmi poole. Siit pidavat olema 12 minutit lendu.

    Lõpuks Sharmis, ilm oli pilves ja vihmane tõesti 😀 Ilmselgelt jh kui siin korralik vihm tuleb korra 10 aasta jooksul siis on paanika-jaanika. Sellist asja nagu sadevee äravool siin ju ei tunta 😀 😀 Siin lennuk rampi ei lähe vaid bussiga veetakse terminali. Iseenesest läks siin protseduuridega kiiremini kui Hurghadas. Kui Siinailt välja ei plaani sõita siis pole viisat ka vaja osta. Piisab tasuta templist.

    Hotelli jõudsime ainult pea kolme tunnise hilinemisega aga pole hullu. Kurja tuba asus registratuurist kilomeetri kaugusel 😀 aga transpordiks on siin golfikärud 😀 😀 See tuba mis anti oli täiesti kobe ainult ilgelt suitsulõhnane, lasime ringi vahetada. Ilma kobinata saime uue toa, see ei haisenud suitsu järgi. Kolisime sisse ja läksime sööma. Arvustuste järgi pidavat see igavene sitt hotell olema ja veel sitema toiduga. Minumeelest alatu laim, hotell ok, hea vaikne ja toit ka vinksvonks. Kõht täis kobisin kotile, homme vaja hakata ringi kolama. Rannas vedelemine või hotelli baaris “kõik hinnas” joomine on nõrkadele.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Koju

    Viimane õhtu hotellis, homme kodulend. Tegime selle auks õhtuse koogi ja saiasöömingu 😀 😀 Siis kolistasime mööda hotelli erinevaid tiibu, kusagilt kola vahelt õnnestus mingil ime moel isegi peaaegu katusele turnida 😀 Kui tiir tehtud siis tuppa kotile. Noh aga kuidas sa muidu ikka teada saad kus tuvid elavad 😉 Kusjuures hotelli soovitan küll kõigile, kes palju rahvast ja läbu ei kannata. Väga mõnus ja vaikne. Laval lõpeb programm ära kell 23 ja peale seda on harras vaikus.

    Hommikul väike hommikusöök, siis sai veel veits niisama tiksuda ja juba oligi buss järgi. Lennujaama sõit, ei midagi erilist ainult lennujaama kontrollpunktis vaatasin, et väljuval suunal on ogadega lamav. Siinsamas ehitatakse korralikku suurt parklat vist.

    Lennujaamas kõigepealt kraaditi kõiki, ei mingit koroonatõendi küsimist, edasi nüri kontroll, kõik inimesed metallidetektorist läbi ja staff röntgenist. Naised eraldi reast ja mehed eraldi. Kurja kõigil kästi isegi jalatsid ära võtta 😀 😀 Iseenesest läks kogu jant kiirelt ja probleemivabalt. Edasi sai tiksutud mitu tundi pooltühjas terminalis. Turvamehed lasevad mööda terminali ringi golfiautodega, jummala õige, kui koguaeg käsitsi edasitagasi tammuda kulub nädalas paar kingi 😀 😀 Huvi pärast vaatasin tabloolt kust ilmaotsast siia lennukid käivad. Johhaidii tundus, et Venemaalt käivad siia lennukid igast külast. Aga samas kohtasin venelasi kogu tripi vältel üllatavalt vähe, ju istuvadki oma nädala hotellis ja siis viuh tagasi. Vahepeal ajaviiteks piilusin aknast meie lennukiga toimetusi. Kõiki asju tehti rambi otsas oleva lennukiga korraga, nii pagas peale kui tankimine. Isegi tuletõrje auto oli sel ajal lennuki juures. Aga nagu pärast selgus kurb tõsiasi siis lennukis kuuma jooki ei saanud, egiptlased koitasid ja ei andnud vett…

    Aja parajaks tegemiseks töllasime mööda poode ka. Turistinänni on kõikvõimalikku, muidugi ei tea mis värk nende hiigelsuurte tillidega kujukestega on…. Kui Türgis on praktiliselt igas letis tildo kujulised seebid siis siin on igas letis väikesed vändagängsterid 😀 😀

    Lõpuks lennukis ja minek. Ruumi oli laialt sai terve rea peal laiutada. Sai lennukiaknast mõned pildid ka tehtud nii Hurghadast, mingitest mäetippudest mis paistsid üsna lähedal ja ka tuledesäras linnakestest. Aga mis riigi linnad seda nüüd küll ei tea 😀 Muidugi lennukis ajas sita keema mingi täis joonud vene tibi, küll istus ühe koha peal siis teise ja kolmanda, oksendas ja tuli käis mitu korda pinda, et ma mujale istuks tema tahaks kolmese rea peal magada. Paar korda saatsin ta viisakalt kukele aga no ei saanud raibe aru. Õnneks valdan natuke venekeelset slängi, oi kurja see mõjus hästi. Peale seda kui ma olin paari krõbeda sõnaga öelnud mis ma temast arvan, istus vait kui sukk paigal maandumiseni, sai väga hästi tukutud ühel istmel ja kui lubati tõusta kadus nagu s… ihust raketi kiirusel väljapääsu suunas. Irwww, Tallinnas nii külm, et lennuk ei saanud rampi vaid kuidagimoodi aeti ligi trapid ning tuli käsitsi lonkida läbi õue terminalini sadakond meetrit 😀 😀 Kokkuvõttes oli väga tsill natuke teistmoodi elu vaatamas käia. Sai puhata sellest tüütust koroonatõendist ja maskipaanikast. Kogu tripi vältel ei läinud kusagil vaja negatiivse testitulemuse papiirenit peale Tallinna lennujaama. Kohapeal ei koti kedagi su tõend või mask. Ainult allveelaevas paluti maskid ette panna, see oli ka ainus kord. Ühes poes kuulsin täitsa oma kõrvadega kuidas müüja ütles poes turistile, kes just äsja ukse taga oli hoolikalt maski ette seadnud, et meie poes ei pea maski kandma. Kõik elavad, ei sure ära ega nakatu koheselt kui maski pole, nii nagu meil räägitakse. Ivermektiini koroona raviks ei toonudki 😉 Ei uurinud ka, aga pidavat olema apteekides vabamüügis. Türgis on see ka apteekides vabamüügil aga saada ei ole, sest haiglad on koroonaraviks kõik kokku ostnud. Ilmselt ikka toimib ja Helme jutus on iva, tühjalt kohalt haiglad seda kokku ei ostaks.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, minek

    Hooaeg sai läbi ja lumi tuli maha, nüüd paras aeg natuke ringi trippida. Eestis kolatud juba küllaga ja siinsetest haigetest loogikavastasest piirangutest ning maskipaanikast kopp ees. Egas midagi nett lahti ja tsekkama viimase hetke pakkumisi 😉 Silma jäi väga hea “kõik hinnas” hinnaga Egiptuse reis, seal polegi varem käinud. Ma küll seda “kõik hinnas” versiooni väga ei poolda aga tundub, et mõnesse piirkonda väga muid variante ei müüdagi. Väike eelarvamus muidugi oli sealse eluolu kohta aga nüüd oligi võimalus asi üle vaadata, mis tegelikult toimub 😀 Muidu kuuledki ainult hirmujutte teiste käest, et seal tüütud inimesed, hotellist välja minna ei tohi, see on oioi kui ohtlik, naised vägistatakse, tapetakse ära jne jne. Eks oma silm ole kunn ja katsun siin lühidalt kirjeldada mida nägin ja kus käisin. Sai kiirelt piletid ostetud, kindlustus tehtud ja testiaeg kirja. Pakkimiseks aega ei lähe, ma olen seda meelt, et pole pointi kuhja riideid kaasa vedada kui selga nagunii ei pane, paar esmavajalikku riidehilpu kotti ja kogu lugu. Lõppkokkuvõttes müüakse ilmselt igas riigis kohapeal sokke, trussasid ja särke ja normaalsetes hotellides saab peale enda vajadusel ka pesu pesta 😉 Kui kõik vajalikud testitulemused ja muu korras siis viuh lennujaama. Õnnestus isegi lennukisse suure vahega istekoht saada. Ah jaa oma võiku võtsin kaasa, kuna SmartLynx pardal oma menüüga just ei hiilga 😉 Aga “pätikat” sai pardalt küll, polegi varem lennukis seda varianti proovida saanud 😀 😀 😀 Topsi kaas oli selline huvitav… võrguga, et viljaliha suhu ei tuleks 😉 Kusjuures lennuk polnudki puupüsti täis, vabu kohti oli sitaks. Pardal koonufilter kohustuslik aga söömise ajal ei pea kandma. Väikest võikut kannatab tunnikese süüa küll 😉

    Lõpuks maandusime ja bussiga viidi seltskond terminali. Terminal suht tühi ja vaikne. Järts liikus väga ruttu, ostad ühest putkast möödaminnes viisa, siis mingi turva vaatab üle, et ikka olemas on, passikontroll lööb läraki sinna templi peale, tollist läbi ja kõik. Terminalis hakkas silma ka päris lahe joogikoht mida tegelikult näeb Euroopas nii mõneski riigis, meilgi võiksid sellised olla. Aga ilmselt sureks tervisekaitseametnikud hirmust ära kui sellised joogikohad kuskil püsti panna. Proovisin lonksu vett, täitsa joodav oli ja siiani elan. Terminali eest juhatati kohe õige bussi poole suund kätte ja minek. Kurja politseid on siin näha igal nurgal ja mehitatud teetõkkeid ka päris palju, sellest kirjutan ükspäev eraldi.

    Hotellis juba jõulukuused ja muu bling väljas. Paar dollarit passi vahel tekitas hea, suure ja vaikse toa välimises tiivas. Tuba iseenesest väga korralik, kusjuures isegi dušš ja peldik olid eraldi ning mitte väiksed. Kraanikauss koos suure peegli ja muu staffiga ka veel omaette. Tavaliselt kipuvad need värgid hotellides koos olema ühes imepisikeses ruumis. Nii, et kolmeses toas saavad kõik korraga üksteist segamata omi asju ajada 😀 😀 Maakera suurusest telekast, “kõik hinnas” jookidega külmikust, seifist ja hiigelsuurest seinakapist ei hakka rääkimagi. Hea vaatega rõdu oli kah 😉

    Kui sisse kolitud kobisime sööma ja hotelliga tutvuma. Söök oli nagu ikka rootsi laud, mitte küll ulmesuur nagu Türgis oli, aga selline mõõdukas. Kõik vajalik turistile puhkamiseks olemas. Sõime kõhud täis ja kadusime ümbrust uurima. Söögist ilupilte ei teinud 😉 mis seal ikka niiväga erilist on. Värvilisi purskkaeve ja basseine siin jagus ja kuskil seal taga pimeduses on meri ka. Osad toad on siin nii, et saad otse basseini astuda. Kuskil üleval korrusel oli paar pisikest nännipoodi ka lisaks erinevatele kohvikutele. Kusjuures rahvast oli üllatavalt vähe, see iseenesest mulle juba meeldis, et ei miskit trügimist, läbu jne. Metallpiirded sellised ägedad ja jäid kohe silma. Tea kas Saaremaa sepad on siit spiraalmotiivist inspiratsiooni võtnud oma küünlajala disainis või on kohalikud võtnud seppadelt snitti 😉 Muidugi ringi luusides sattusin kuskile taha nurka kus igasugu kola seinte ääres. Kastiga tsikkel ja Chevi kastikas on siin tavalised töövahendid. Muidugi ühe laua peal oli mingi keevitustöö pooleli, vaja oli ju kohe uurida mis värk. Kurja elektroodipakk ja “käpp” vedelesid laual. Jämedad keevituskaablid jooksid ühe ukse alt sisse, krt oleks tahtnud niiväga näha mis trafo seal on. Meil vist ei näe käppa enam isegi muuseumis :D:D Lõpuks sattusime kuskile tupikusse, kuskilt uksest kargasid välja mingid töömehed ja ütlesid väga viisakalt, et siin on ainult personali teema ja juhatasid meid tagasi. Nüüd tuppa pessu ja kotile. Homne plaan on tutvuda kohaliku eluoluga. Kuna ma rannas vedeleja ei ole siis sai programm orgunnitud väga tihe 😉

  • Tripid

    Türgi trip. kojuuuu

    Ja saigi meie seekordne seikluslik trip läbi. Hommikul 4.30 Lennujaama ja kojulend, Starti oodates oli hea vaadata kuidas transamehed lennukist kohvreid kärru loopisid nagu puid 😀 😀 Siin ei imest üldse miks kohvrid katki 😀 😀

    Mõned pildid ka õhust. Siin on näha kuidas ilm teel muutub päikesepaistest lauspilve ja tagasi 😀

    Siin juba kodu paistab, natuke veel ja ongi selleks korraks kõik 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.

    Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.

    Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab. Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi tripi seitsmes päev

    Nonii… Hommikul kola kokku ja seekord siis hotelli sööma 😀 Enne veel muidugi mainiti, et lennuk jääb tunni hiljaks aga transfeer pidi ikka õigel ajal olema, ma juba lootsin, et see tehakse ka tund hiljem aga ei s… Kobisin oma kolaga auto peale ja tüdrukud viskasid sinna hotelli kus tasuta süüa saab 😉 Tegime kiire hommikusöögi enne kui Ziilu ja Tiina tööle ning mina bussile. Nokkisin igasugu kohalikku juustu, muidu jube head aga soolased. Siin leida seda meie põhjamaalaste keskpaika jube keeruline. Enamjaolt on kas jube magusad või jube soolased. Tuli traditsioonide juurde tagasi minna 😀 Muna ja kohv üleprahi 😀 :D. Natsa enne kümmet lasid tüdrukud jalga, mu buss pidi tulema 10.15. Vedasin selleks ajaks ennast välja jahedasse ja juba oligi buss kohal. Irka juhatad bussi ja sõit Antalya lennujaama poole algas.

    Tegin bussiaknast veel mõned pildid ajaviiteks. Kemerist väljasõidul pandi uut asfalti, trakatsid on neil küll muuseumist varastatud aga muu tehnika ok. Samas on huvitav, et ühtki kohta ei näinud selle nädala jooksul kus oleks asfaldis augud või see oleks kuumuses sulanud. Meelega kohe otsisin… no ei ole krt. Aga samas on teede ääres üsna palju mahajäetud turuputkasi, miks see küll turismipiirkonnas nii on ei tea. SAT-tv on igas putkas ka sees 😀 😀 isegi mahajäetud 😉

    Antalya sissesõidul on tee ääres turuputkad kus võid osta alates kanadest-kitsedest pea kõike. Ja tundub, et ei ole olemas maja mis ise omale sooja vett päikese abil ei tooda.

    Lõpuks olimegi lennujaamas. Irka ütles mikrofoni millised on meie regamise putkad ja lisas häbelikult, et lennuk jääb tunni hiljaks. Rahval polnud sellest eriti sooja ega külma ju oldi harjunud, et Pegasus hilineb alati 😀 😀 Ainult üks miski kummaline pesakond oli bussis kus selline kummaline pereema. Algul bussile tulles kiunus, et tema ei tule kunagi enam Türki siin kõik vene keeles jne jne. Aga kui kuulis, et lennuk jääb hiljaks oli rõõmus, et jääks paar tundi veel saaks raha tagasi küsida 😀 😀 Issanda loomaaed on ikka kirev 😀 Noh krt pärast selgus, et lennuk jäi 1,5 tundi hiljaks 😀 😀 Pegasus miski kohalik pidurite lennuvägi, minnes jäi tunni hiljaks tagasi tulles 1,5 aga võibolla tahtsid reisijatele kompenseerida seda eelmist Tallinna väljalendu 😀 😀

    Lennujaamas sai vähe nalja kah. Eks ma eelmisel päeval olin korjanud rannast kaasa natuke värvilisi kive, neid kodus hea kasutada ruunide õpitoas 😀 😀 Meil paraku nii kirevai kive kahjuks ei leia. Eks ma pakkisin ilusti nad ära ja toppisin kotti. Esimeses kontrollis paanika lahti ja miski omakeelne sebimine. Küsiti siis kelle kott…. ütlesin minu mis siis on.. Keerati siis monitor minu poole ja küsiti mis need on näidates miskile pusale kotis 😀 😀 Ma siis seletan, et kivid noh 😀 A mis kivid? Ma siis seletan, et noh rannast korjasin täitsa päris kivid noh. Ilmselt seal polnud harjutud, et kellelgi on kott kive täis 😀 😀 Paluti näidata, nina siis lahkelt harutan koti lahti ja näitan…. vaadati üle naerdi ja jäädi rahule. Küsiti veel miks niipalju, ma siis seletan, et noh vaat salongi lubati 8 kilo võtta aga kaal ei tulnud täis 😉 võtsin kive raskuseks kaasa, kõige eest ju makstud 😀 😀 Need muidugi irvitasid, et ok aga ilmselt sind ei lasta salongi kividega. Mõtlesin, eks ma järgmises letis kus pagasit kaalutakse küsin igaks juhuks üle. Lõpuks jõudsin pagasitädini oma jätsuga. Viskan koti kaalule krt see täpselt grammi pealt 8,00 kilo 😀 Küsin tädilt kle mul siuke värk kotiga, et seal pool kotti kive kas ikka salongi saan? Tädi ütles, et kui üle 8 kilo pole siis ei ole miskit vahet mis kotis on. Võtsin oma koti ja kobisin edasi teisele korrusele, seal uus kontroll. Mõtlesin nüüd tuleb jälle kivid välja otsida 😀 Aga ei midagi läbivalgustaja ütles ainult teisele töötajale midagi, see küsis mis kotis on… Ütlesin, et kivid… öeldi ahah, minge edasi. Ja oligi kõik probleemideta läbi. Nüüd läks nüridaks lennuki ootamisek. Kolasin läbi kõik putkad ja Tax Free poe midagi põnevat ei leidnud mida kaasa osta ja ega poleks tahtnud ka… hind oli asjadel ikka ulmeline.

    Üldiselt kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Paar huvitavat tähelepanekut… moslemimaa ja iga teatud aja järel kutsutakse valjuhääldite kaudu palvetama. Aga mitte kuskil ei näinud ühtki vennikest kes oleks kukkunud sel ajal laupa asfaltisse taguma… Lihtsalt elu liikus sujuvas rütmis nagu poleks keegi palvusele kutsunudki. Ainuke usujärgija oli üks kohalik koer, keda kahjuks ei õnnestunud näha 😉 Aga igakord kui valjukatest hakkas see kutse palvusele tulema hakkas koer ulguma 😀 😀

    Selle vähese ajaga õnnestus tänu kohalikele Novatoursi töötajatele ikka päris palju näha ja kuulda. Olin arvestanud, et need 7 päeva pean omalkäel tuuritama aga igal võimalikul juhul üritati mind ikka viia kõikvõimalikesse kohtadesse. Kahjuks jäi seal väga palju ka vaatamata minu kehva kodutöö tõttu. Aga eks see ole selle tagajärg, et minek tuli üsna ruttu. Kui kunagi õnnestub veel minna siis teen korraliku kodutöö ennem ära. Türgis tasub tsillida küll, hinnad mõistlikud ja vaadata on sitaks. Lõpuks see Pegasuse saan saabus kobisime peale ja kodupoole tuld. Krt Tallinnas oli talv brrrrrrrrr hea, et ma Türgist plätude ja lühkaritega ei tulnud 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Türki minek

    Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.

    Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.

    Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀

    Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.

  • Tripid

    Türgi blogi. Kohver

    Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.

    Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…

    Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 😮 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)

    Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.

    Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.

    Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!

    Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.

    Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.

    Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.

    Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.

    Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..

  • Tripid

    Türgi blogi. Hommikune transfeer

    Hommikune lennujaama transfeer, start kell 05:40 kontori juurest. Vaja üks vahetus viia ja uued tuua. Hommikuste Smartlynxi lendudega on lihtne, pole liialt palju passimist lennujaamas, ainult tunnike-poolteist jääb väljumise ja saabumise vahele. Transferman Tatjana on juba kontoris ootamas, tema tuleb ka minuga lennujaama. Buss saabub õigeaegselt, bussijuhid siin üldiselt kella tunnevad, sellega probleem pole. Tekriovat pole, üks mure vähem.

    Sõidame Kirišisse, oleme varem kohal, aga turistid ka juba tulevad. Vanemad inimesed tulevad alati varuga varem. Järgmine peatus Kemeris, sama lugu kordub. Inimesed on varem valmis ja meie tulles rüüpavad kiiruga kohvi lõpuni. Oleme graafikust ees, ega ma kedagi tagant sunni, veidi võime hoogu maha võtta küll. Niimoodi hotell hotelli haaval edasi. Club Salimas tuleb bussile vastu vene keelt kõnelev mees, küsib, kas me oleme see 07:10 buss. Nojah, oleme, aga mul on kaks naisterahvast siit, teie buss me pole. Ootame oma kahte naisterahvast. Aegajalt üritan peatada möödaliikuvaid naisterahvaid, hõigates neile tere hommikust! Kui vaatab imelikult, siis pole oma 😀 Bussis istujad tulevad ka välja jalga sirutama ja suitsu tegema. Surnud aeg, ootame. Oleme kõvasti graafikust ees, vara veel helistama ka hakata. Kui kell hakkab lähenema bussi väljumisajale, lähen receptionisse ja palun tuppa helistada. Vaatavad arvutisse – turistid välja registreerinud. Juba? No huvitav… Ega midagi, lappan oma telefoni pisikesel ekraanil meiliga saabunud loendamatuid exceleid kuni leian õige numbri. Helistan. Vastab. Kas te bussi ei tule, me siin ootame? Vastab paar meetrit eemal kõrvalpingilt, jah, ikka, me juba ammu valmis ja ootame bussi…

    Istuvad seal kolmekesi, see meesterahvas, kes kohe alguses küsis, kas me oleme see 07:10 buss, ja kaks naist. Meesterahvas tulnud lihtalt saatma…