-
Koolilapsed vikus tsillimas.
Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. Kõigepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mõõtu võtta linnuselahingus.
Kui linnus vallutatud, käisime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised või on muud värvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pühapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla täisvarustuses sõjamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jäi veel viikingilaevaga retkel käia. Laevasõidul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .
-
Leedus luusimas
Sai ükspäev tiba Leedus luusitud.. Nagu ikka siit padavai mööda E67 minema. Õnneks kuskil piirikontrolli pole saab sügada ühe jutiga niikaua kui jaksad 😀 Esimene Leedu traditsiooniline peatus 19-ndal. Väike söök ja jalutuskäik pisikeses loomaaias kus linnarahvas saab näha igasugu elukaid 😀
Kui kõht täis, jalad sirutatud panime padavai Šiauliai poole.. Seal pidavat miski ristimägi olema kuhu kõik riste kokku veavad… Kurrja oli neid seal ikka natuke kokku veetud jh. Turistinänni müüv tädi ütles, et neid pidavat seal olema üle 200 000 nu ei usu… Kes neid ikka luges 😉
Edasi kimasime kuskile karup… pidavat hea telkimiskoht olema.. Isegi oli täitsa talutav telkimisala omaette, kämps omaette. Tõmbasime paari eurtsi eest telgid püsti. Käisime söömas ja kobisime kotile..
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud kimasime Palangasse. Hommikul oli rand suht inimtühi. Samas promenaadil käis hull elu
Lõuna ajal mõtlesime, et peaks ikka Kura säärel ka käima.. Kimasime Klaipedasse, sealt laevaga viuh Kura säärele. Luusisime veidi ringi. Käisime meremuuseumis ja vaatasime delfinaariumis etendust… Krt delfinaarium on neil lahja…. vastikult pime. Piiteri oma on hoopis teine tera
Kui Kura säär inspekteeritud, laevale ta telkima tagasi… Hommikul padavai kodupoole. Lätis tegime väikse kõrvalpõike Rundale lossi. Täitsa vägev mulje ja tasus igaljuhul vaatamist
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Patarei vangla
Pole ammu pealinnas töllerdanud. Võtsin kätte ja tegin asja, kurja küll hullult palav päev. Võtsin ühe jäätise ja kohvi mingis suva kohvikus vanalinna müüri ääres ja seedisin mida edasi teha sellise palavaga. Muidugi avastasin, et siinsamas on mingi Ukraina kirikuvärk ja samas peaks ka Ukraina kultuurikeskus olema. Aga kahjuks sinna sisse luusima ei saanud. Tuli teine jahedam koht otsida 😉
Paugatas, et Patarei vangla on lahti ja seal miskine näitus toimumas. Vot palavaga hea jahe koht luusimiseks 😉 Omalajal kui see veel vanglana toimis sai seal käidud tööasju ajamas ikka korduvalt. Aga ega siis seal ringi luusida saanud, pääslast otse ülekuulamisruumi ja tagasi 😀 😀 Muidugi nüüd näeb see värgendus välja selline räämas ja mahajäetuna. Aga eks siin pole viitsinud riik kätt alla panna aastaid, et säilitada ühte Peeter Suure merekindluse terviklikumalt säilinud osa. Ajalooliselt oleks see päris ok turismiobjekt ju. Muidugi investeerimist tahab korralikult. Aga eks tulevikus ole näha kui hästi Sõõrumaa selle renoveerimisega hakkama saab. Praegu ühtteist on juba tehtud. Ajaloos on see algselt kaitserajatiseks ehitatud hoone kasutust leidnud iga valitsuse ajal. Algselt merekindlusena ehitatud hoone minetas oma otstarbe peale Krimmi sõda ja kindlus ehitati ümber kasarmuks. Eesti vabariigi ajal tehti siia vangla mis toimis 1919 – 2002 iga valitsuse ajal. Isegi sõja ajal oli siin Jossi ja Aadu meestel vangla. 1940 oli selle vangla ajaloos ilmselt kõige süngem aeg, siis hoiti siin kinni poliitilistel põhjustel väga palju eestlasi. Aga see selleks, kellel huvi läheb viskab ise pilgu peale sellele värgile. Kõigepealt viskasime pilgu peale jalutuskambritele ja koerakuutidele.
Edasi vaatasime üle üksikkambrite poole. Siin enamus kambrites pandi nari seina külge kokku, et päeval lebotada ei saaks. Siin vangla osas hoiti enamust EW eliiti enne kui maha löödi või mujale vanglatesse saadeti. Siin saab tahvlitelt lugeda nii mõnegi sealviibinu mälestusi.
Siit edasi viskasime pilgu peale pesuruumile ja ühiskambritele. Seal magati nagu silgud reas 😀 😀 paarikümne kaupa. Mnjaaa ei taha teada mis aroom oli seal peale lõunaks olnud hapukapsasuppi….
Seintel päris häid plakateid mis on ajakohased ka tänapäeval miskis mõttes, eriti see esimese plakati esimene lause…
Fotolaboris käisime ka, seal tehti igast kurjakast pildid. Vahel toodi siia etapiga mitu inimest korraga ja, et nad omavahel rääkida ei saaks ega näeks üksteist pandi järjekorras olijad kappi kinni oma järtsu ootama 😀 😀 Põhimõtteliselt praegu siit rohkem edasi ei saa praegu. Aga ehk tulevikus saab. Tegime väikse tiiru veel lennusadamasse ja kobisin kodu ära.
-
Veidi vaheldust kiiretesse tööpäevadesse.
Hullult toimetamisi viimasel ajal olnud ja veidi puhkust kulub marjaks 😉 Viikingiteküla hea koht vahelduseks. Seal saab tsillida aegajalt ümber kehastades viikingilaeva kapteniks või relvameistriks. Kõik on teretulnud laevaga sõitma või meisterdada. Kuna ma seal igapäevaselt ei toimeta siis tuleb sõidu või meisterdamise ajad eelnevalt kokku leppida… Või jälgida reklaami Viikingiteküla FB lehel 😉 Kui tunned endas olevat natuke viikingit siis tule meisterda omale varustus ja lähme laevaga retkele 😉
-
Libises vähe käest ära…..
Juba kaks korda laevaga Piiteris käinud, ega siis kolmaski korda saa olemata olla 😀 Nagu tavaliselt ikka jõuad laevaga hommikul kohale ajad asjad ära ja 16.30 bussile, õhtul juba kodus. Laevaga igavesti tsill minna, süüa saab ohtralt ja millised vaated avanevad laeva pardalt…. Neid peab ise nägema. Seekord viskas juba Tallinnas väikse pabula ventikasse 😀 Kui algas laevale pealesõit arvas buss, et ta ei lähe käima…. Kiire vahekord viis asja sihile, saime käima ja laeva ka. Mõtlesime, et kui Piiteris laevalt mahasõiduks raibe käima ei lähe siis paneme põlema selle rondi. Piiteri reisisadamasse sissesõidul nautisime vaateid ja ringtee ehitust üle mere vaiade otsas, päris kõva teema… Aga ju kuulis meie kurja juttu 😀 😀 Läks poolest pöördest käima ja saime maha ka, kohe algas uus keberniit. Piirivalvel ja tollil oli aega küll, passisime nagu ogarad piiripunktis ja ootasime miskit “natsalnikut” lõpuks tuli, lõi templi papiirenile ja saime minema. Pidime saama asjad aetud siinsamas sadama juures aga nu ei saa ikka ilma jandita. Kakalõikur aimas juba miskit seiklust 😀 😀 Aga, et see miskiks ulmeseikluseks kujuneb ei teadnud ilmselt temagi. Vana kellele pidime selle rondi viima arvas, et äkitse me sõidame läbi Piiteri ära Tallinna maanteele välja ta ei julgevat ise läbi linna sõita. Nujh kõik on hea aga ma isegi ei võtnud gepsu kodust kaasa, sitta sa mäletad kuidas sai bussiga läbi linna teisele poole… Õnneks pole Piiter keeruline linn natuke seedida siis saab viuh kuhu vaja. Aga kurja siin miskid ümbersuunamised ja teeremondid, läks rämedaks keerutamiseks aga lõpuks saime teisele poole kokkulepitud kohta. Keda ei ole on see ahv kes ootama pidi. Lõpuks helistas ja hädaldas, et vot miski teema tal, äkitse saame vähe Moskva poole sõita. Noh heaküll vähe ju võis ega täna enam 16.30 bussile nagunii ei jõua. Panime jugama mööda trassi Moskva poole, varsti öö käes ja ilge kopp ees sellest jurast. Panime bussi miskisse suva parklasse tee ääres ja sõitsime taksoga lähedalasuvasse hotelli kotile. Hommikul vedasime ennast bussi juurde, seal jälle hädakisa lahti, et äkitse sõidame veel sörtsu kuna tal pole bussijuhti. Et sõidavad sõiduautoga ees ja me bussiga sabas. Tra küll varsti oligi Moskva käeulatuses. Panime mööda ringteed sellest mööda. Miskis suva urkas sõime ja kimasime edasi. Ja siis ühel T kujulisel ristmikul parempööret tehes kooles buss ära 😀 😀 😀 Mitte ükski käik ei läinud sisse tee mis tahad. Päris hea nali, 12 meetrine junn on keset ristmikku ja ei liigu kuskile 😀 😀 Megairwww tõmba see ront ära kuidas tahad. Hakati siis otsima laibakat kes ära veaks aga tuli välja, et Moskva kandis pole olemaski nii suurt laibakat kes suudaks 12 meetrist ronti liigutada 😀 😀 Nali naljaks – kusi kaljaks 😀 aga meie ront seisis 3 päeva keset ristmikku 😀 😀 Politsei käis mitu korda uurimas kuidas ristmiku vabaks saaks aga ei saanud nemadki miskit teha. Kohalikega saime juba sõpradeks selle kolme päevaga käisime sõime igasugu marju nende aedades jne. Lõpuks sai mul sellest jurast ikka ilge kopp ette. Õnneks oli Moskvani ainult 50 kiltsa.
