fbpx
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Inglite mägi, Trakai

    Hommikul väike söök ja tuld. Huvitav, et siin spa hotellis Alicante ei ole spa majutuse hinnas vaid eraldi raha eest. Ja teine huvitav asi on, et hommikusöök on hommikul tellitav menüüst komplektina, miski 4 erinevat varianti on saadaval. Täna plaanis Trakai, rohkem ilmselt ei jõua ilm sitt.

    Trakai poole kimades oli tee ääres silt Inglite mägi, loomulikult oli vaja vaatama minna mis värk on. Tuleb välja, et Inglite mägi on loodud 2009 aastal Leedu 1000 aastapäeva ja Trakai Püha Neitsi Maarja ilmumise 600 aastapäeva auks. See mägi on midagi Šiauliai läheduses oleva ristimäe ja meil Hiiumaal oleva sarnast. Sinna võib igaüks oma risti viia, aga siia ingli tuua. Iseenesest põnev kohake mida tasub külastada.

    Parkisime linnapiiril olevasse tasuta parklasse, siit edasi hakkas tasuline parkimisala. Aga õnneks on Trakai pisike ja siitsamast algab järveäärne promenaad mida mööda saab ca 5 minutiga lossini jalutada. Pole siin rohkem kui 10 aastat käinud, kohe näeme mis arengud on vahepeal toimunud 😉 Igatahes üks asi juba on, korralik tasuta avalik kemps. Kuna täna vihmane siis on praktiliselt kõik nänniputkad kinni ja promenaadil tühjus. Lossi juures tegime väikse tiiru ümber lossi ja siis läksime lossi tudeerima. Linnust hakati ehitama Leedu suurvürsti käsul 14 sajandil. 15 sajandi algul sai linnus valmis ja oli väidetavalt kõige kaitstum linnus Euroopas. Pärast Grünwaldi lahingut kaotas linnus oma tähtsuse kuna kõige suurem vaenlane Saksa ordu näol oli puruks löödud. Sõjas moskoviitidega 1654-1657 linnus purustati. Linnust üritati taastada 1905 aastal Vene keisririigi poolt aga edutult. Korralik restaureerimine algas siin siiski alles 1951 ja aastast 1962 asub siin Trakai ajaloomuuseum. Tänapäeval on linnus rahvuslike ürituste, festivalide ja kontsertide toimumispaik.

    Lipsasime viuh lossi. Siin tehti ettevalmistusi mingiks ürituseks ja igalepoole ei lastud, seega piirdusime sellega kuhu sai. Kusjuures ei olnud siin 10 aasta jooksul praktiliselt midagi muutunud, ikka samad eksponaadid ja muu mudru. Ainult Putin oli miskipärast kaevu aga mitte kongi vangi pandud 😀 😀 Samas on sellistes kohtades tavaline, et ekspositsioonid on aastaid ühesugused. Kuigi selle aja peale oleks võinud olla rahvale vaatamiseks taastatud veel ühtteist, seal ju selliseid kohti küllaga. Peale linnusetuuri tegime laevaga väikse kruiisitiiru järvel.

    Muidugi ei ole siin linnus ainult saarel vaid maa peal on teine veel, sellest muidugi eriti midagi säilinud ei ole. Aga samas käib siin usin renoveerimistöö, ehk mõne aasta pärast on siin mida vaadata. Tegime ühe kiire söögi esimeses ettejuhtuvas kohvikus. Kohvik ise mõnus ja toit hea aga hinnad on ikka korralikult üle pingutatud. Kui kõhud täis kimasime edasi ööbimiskoha poole.

  • Tripid,  Tsill

    Gorod Narva

    Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.

    Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.

    Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉

    Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.

    Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.

    Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀

    Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉

    Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.

  • Tripid

    Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal

    Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.

    Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.

    Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.

    Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.

    Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Rand, parasailing ja resto

    Kuna Andrus jooksis kultuuri üledoosist lühisesse siis luusisin täna üksi 😀 😀 Hommikul ei viitsinud söömas käia, kuidagi räige kopp on ees sellest viletsa kvaliteediga hotelli lobist. Kõigepealt käisin hotelli katusel luuramas mida põnevat sealt näeb, aga kahjuks suurt ei midagi 😉 Siis mõtlesin, et lähen kolan rannas nii pikalt kui viitsin. Siin on rannas kolamine lihtne, igal hotellil on küll oma rand aga piiranguid ei ole, lesi seal lamamistoolil kus meeldib. Türgis ega Egiptuses nii ei saa, seal kipuvad privaatrannad olema ja kohe aetakse minema kui vales kohas oled. Lonkisin oma paar kiltsa piki randa, siin oli isegi paar tripipakkujat ringi lonkimas. Sportlikust huvist küsisin mis parasailing maksab. Kummalisel kombel on parasailingu pakkumine siin päris kirves, hinnad kahele kõikusid 90-120$ vahel. Võrreldes Türgi või Egiptusega on see ikka väga ulme kirves.

    Vahepeal oli rannas selline kaldapealne nänniputkade tänav, loomulikult sai tiir seal ka tehtud. Aga ei midagi erilist, ainult riided ja ehted, isegi venekeelne pood oli. Lõpuks kuskil ranna lõpus tuli vastu mingi vennike kes pakkus parasailingut 80$. Ütlesin tuimalt, et kui 60$ kahele saan ja kohe tänaseks siis võtan, see ei sobinud müüjale. Marssisin edasi, veidi aja pärast kuulen kuidas vennike jooksis järgi ja ütles, et sobib 😀 😀 Marssisin hotelli Andrusele järgi ja läksime tegime asja ära. Siingi käis asi nii, et kaatriga tullakse randa järgi ja viiakse parasailingu kaatrile. Nagu konveier, ühed peale teised maha 😉 Kokkuvõtvalt ütleme, et selle raha eest oli asja küll, kallim oleks juba puhas pealemaksmine. Peale parasailingut lonkisime hotelli tagasi. Parasailingut reisikorraldaja pakkumistes ei olnud, tänaval oli aga suht kirves.

    Õhtul oli meil veel see ükspäev bronnitud resto. Resto oli paketihinnas ja miks mitte proovida mida head pakutakse. Aga noh ega menüüs nüüd hullult valikuid ei olnud aga vähemalt sai naerda tõlkepärleid. Võtsin mingid suva asjad proovida. Eelroaks oli avokaado pasta, söödav aga ei midagi erilist. Põhiroaks oli Cordon Blue, see põhimõtteliselt kana seene kastmes aedviljadega, samuti söödav aga ei midagi erilist. Magustoiduks võtsin juustukoogi. Ütleks, et tasemelt alla keskmise, meil on poe juustukook ka parem kui see.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Catalina saar

    Uus hommik ja uus minek. Hommikul jälle enne hommikusööki minek. Autoga visati meid keskväljakule kust bussiga edasi jaotuspunkti. Kui siin vastava tripi bussid komplekteeritud panime minema. Esimene väiksem peatus oli “La Güira Cafe”, see selline teeäärne nännipood kust saab hommikukohvi ja süüa ka. Siit edasi kimasime sadamasse. Ma ei tea mis värk selle sadamasse sõiduga oli, ilmselt mingi ilge ring. Meid lasti kuskil suva kohas tänava ääres bussist välja ja kobisime kuskil majade vahel olevast pisikesest väravast sisse. Sealt läks trepp alla sadamasse. Siin viuh kaatrile aga kohe minema ei pannud, oodati veel ühte gruppi. Me muidugi kobisime ülemisele tekile, sealt hea vaade. Vaatasin muidugi kohe puldi üle, see väga askeetlik. Isegi elementaarset kompassi pole, aga selle eest oli roolisamba õlitusele lähenetud väga loominguliselt 😉 Lõpuks oli teine grupp ka kohal ja panime minema. Kusjuures nii kummaline kui see ka pole kästi siin päästevestid selga panna sadamast väljasõidul. Küsisin miks, öeldi, et kruiisilaev on sadamas ja sadamakapten pidi jälgima liiklust 😀 Sõitsime ühe jutiga Catalina saare lähedale, siingi tehti mingi 40 mintsane ujumispeatus. Kes tahtis sai sukelduda ka. Vesi nii selge, et kalad ja meritähed põhjas paistavad. Tegin ajaviiteks drooniga mõned pildid.

    Ja ühe väikse taevavideo ujujatest 😉

    Kui kõik uuesti pardal kimasime edasi ümber saare kohalikku randa. Enne maabumist pandi kõigile käepaelad mis on ühtlasi saare külastuse piletid. Pilet maksab 250 kohalikku, see siis tiba vähem kui 5$. Oranž lõng ümber käe ei ole mingi nõiakiiks vaid niimoodi märgistatakse siin turistigruppe, igal kambal on oma värv ja nii on see igal tripil erinev. Saarel oli meil praktiliselt kohe lõuna, ka siin oli asi rootsi lauana. Võtsin riisi, porgandit, kartulit, viinerit ja muidugi ka ananassi. Kõik peale viineri kõlbas süüa. No ei osata siin viinerit teha, täiega jahuplönn, isegi meie kõige saastam “Valla” viiner on siinse kõrval delikatess. Peale sööki luusisime veidi mööda randa. Siin saarel on rand veidi teistsugune kui Saonal. Lisaks liivarannale on kivistunud koralle jne. Isegi mõni pisike krabi hakkas silma ja kusjuures üsna julged on, lasid isegi näpuga katsuda. Loodus on hull padrik ja läbi turnida praktiliselt pole ilma matšeeteta võimalik. Samas oli siin saarel hullult sisalikke, nagu näiteks oranži rõngas sabaga elukad. Mõne sai isegi pildile 😉 Tegin drooniga ka paar pilti ja juba oligi aeg laevale kobida. Laeval jagati jälle ohtralt ohtralt rummi 😉

    Väike droonivideo kohalikust rannast. Kokkuvõtvalt on Catalina samuti ainult rannas tiksumise saar, midagi muud siin teha ei ole. Aga samas looduse poolest on Catalina kindlasti Saonast etem. Selle hinna eest on asja küll ja veelgi, tänaval maksis see trip 65$ aga reisiesindajal 115$

    Bavaros tagasi käisime kohalikus poes “Supermercado Ciccolella”. See on kohe keset küla täiesti tagasihoidliku välimusega aga seest on suur ja päris korraliku valikuga. Võtsin jogurti ja mandariine ning kobisime hotelli sööma. Võtsin salatit, see on kindla peale minek. Tomatit, paprikat ja kurki on keeruline p… keerata 😉 Loomulikult magustoiduks ananassi ja arbuusi, proovisime ka kohalikku rullbiskviiti. Ütleme nii, et suht maitsetu aga hädapärast kõlbab süüa.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Saona saar ja pidurist reisiesindaja

    Täna siis Saona saare külastus programmis. Saona ja Catalina saared on siin looduskaitsealal ja praktiliselt seal midagi muud peale päevitamise teha ei ole. Olemine endiselt sitt aga ega sellepärast elu seisma jää. Minek enne söökla avamist aga pole hullu isu nagunii ei ole. Seekord panime bussiga otse minema ilma jaotuspunktist läbi käimata. Täna meil mingi melomaani buss vist 😀 😀 Pakiriiulil iga meetri tagant suur kõll ja osade istmete all supakakast, palju õnne neile kes sattusid sinna istuma. Seal said istuda ainult jalutud. Paar tunnikest sõitu ja olimegi sadamas. Mida kõike sadamas ei näe, ilmselt on siin sadamas ka mingi turistide jaotuspunkt. Muidu siin joru safariautosid ei seisaks. Muidugi nagu bussist välja kargad on nännimüüjad kohe ligi 😀 😀 Kübarad, päikeseprillid ja muu mudru igas asendis. Osad vennikesed üritavad sulle kas papagoi või iguaani õlale sokutada, et siis paar dollarit sisse kasseerida. Dominikaanis on huvitav komme kaatritele minna otse rannast mitte kai pealt kuigi kaid on siin täiesti olemas. Aga mis saab selle vastu olla kui saad soojas ookeanis sulistada. Lõpuks kogu grupp kaatril ja minek, enamus kaatreid on siin katamaraani tüüpi. Enne saarele randumist tehakse Kariibi meres väike ca 40 mintsane ujumispeatus mille käigus jagatakse ohtralt rummi ja Cocat või Spritet. Vesi on ujumiskohas umbes rinnuni ja väga läbipaistev.

    Kui ujumispeatus läbi kimasime kaldale. Siin pidi meil olema aega koos lõunaga miski 4 tundi. Kuna lõunani oli veidi aega siis tegin aega parajaks drooni lennutamisega. Maastik on siin suht läbimatu ja metsa trügida erilist mõtet ei ole. Põhimõtteliselt kannatabki käia ainult piki randa.

    Üks väike video meie randumiskoha ümbrusest. Videos on ilusti näha kui peenike on siin randade liiv, isegi pisikese lainetuse puhul hõljub kaasa. Etteruttavalt ütlen, et kui riided on märjad ja saavad liivaseks siis seda liiva riietest välja naljalt ei loputa. Kõige mõistlikum on lasta ära kuivada ja siis saab hõlpsasti maha raputada.

    Lõpuks oli söögiaeg, see siin ka rootsi lauana ja üllatavalt maitsev. On nii liha, kana kui kala. Lobsterit sai ka aga selle eest tuli eraldi maksta 15$ Lobsterid olid siin nii suured, et ühest oleks jätkunud ilmselt 2-3 inimesele. Kui kõhud täis käisime kolasime veidi mööda randa. Nii mõneski kohas näha liivakotte millega on randa kindlustatud, ilmselt on siin ikka korralikke torme ka 😉 Tüütuid nännimüüjaid siin rannas töllerdamas ei ole, paar pisikest putkat nänniga muidugi on. Muidugi silma jäi õige mitu vennikest kes kärult kookospähkleid müüsid. Need kasvavad siin praktiliselt nagu meil pajuvõsa 😀 😀 Küsisin huvi pärast palju maksab. Tundub, et siin on pähklid kuldsed, 5$ tükk. Saatsin viisakalt metsa, öeldes, et näe siinsamas palmi otsas on need tasuta 😀 😀 Kohe muutus hind, 2 tükki 5$, jätsin siiski seekord ostmata. Kusjuures selle kirve hinnaga müük oli neil päris hea, rahvast järtsus jätkus. Lõpuks oli aeg mandrile minna, viuh kaatrile ja minek. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest trip täiesti ok asi. Kusjuures sellel tripil oli lisaks lõunale ka alko hinnas, tavaliselt on see eraldi raha eest. Reisiesindaja pakub samalaadset asja 89$ eest.

    Hotellis käisime söömas, täna oli lisaks juba läbi katsetatud menüüle paar uut asja. Maisitõlvikud ja koorega ahjukartul hapukoore laadse kastmega. Loomulikult sai kohe ära proovitud, need olid ühed vähesed asjad mis süüa kõlbasid lisaks suvikõrvitsale. Peale sööki kobisime tuppa kotile. Vahepeal lõin ajaviiteks maha paar prussakat. Ilmselt need minu voodi all elavale sisalikule ei maitsenud, muidu neid toas poleks 😉 Kuna kõhuvalu ikka veel järgi ei andnud siis võtsin ette Novatoursi infolehe ja lugesin sealt kuidas käituda. Mustvalgel kirjas: Arstiabi
    Soovitame tungivalt vormistada kõikidele reisijatele reisikindlustuse, mis kataks kulud terviseprobleemide, pagasi kadumise või rikkumise kui ka reisitõrke korral.
    Enne reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
    Kui Teil on vaja arstiabi, palun võtke ühendust kõigepealt meie esindajaga. Hotelliarst ei pruugi EU kindlustusi aktsepteerida ja esialgne rahaline väljaminek võib seetõttu olla väga suur. Meie esindajal on olemas info arstide kohta, kes aktsepteerivad meie kindlustusseltside poliise.

    Kirjutan siis reisiesindajale whatsappi, et vot kõhuvalu ei lähe üle, kuhu pöörduda. Seletab mulle, et vaadaku ma oma kindlustuse pealt info number ja helistaks sinna. Seda ma tean isegi, et kui omal käel reisid käib asi nii, pakettreisidega asi veidi teisiti. Räägin talle, loen Novatoursi infolehelt, et kõigepealt pean pöörduma reisiesindaja poole kuna te peate teadma millised arstid aktsepteerivad Euroopa kindlustust. Ei saanud ta asjadest mitte sittagi aru aga kukkus halama, et ärgu ma kuhugi suva arsti juurde mingu see väga kallis. Ütlen uuesti, et sellepärast ma ju teie poole pöördusingi ja infolehel ka kirjas, et peate teadma kuhu ja kuidas pöörduda. Tema vastu, et kus see kirjas on. Saatsin talle infolehe kus see kirjas, no ei saanud ta sittagi asjast ikka aru. Siis ilmselt vahepeal uuris midagi Novatoursi kontorist ja ütleb, et aga mul ju ei ole Novatoursi paketis kindlustust. Mina küsin aga kus see kirjas on, et mul peab olema Novatoursi paketikindlustus mitte kindlustusfirma kindlustus. Siis jahub, et kui ei ole Novatoursi kindlustust siis tema ei tea midagi. Ja see sileda ajuga tädi ei saanudki mitte millestki aru, aina jahus, et Novatoursi paketikindlustust mul ei ole ja tema ei tea midagi. Seletan talle sada korda, ülalmainitut, aga tema jahub ikka paketikindlustust. Lõpuks ta isegi ei vastanud mulle. Aga ega asi sellega veel ei lõppenud. Küsisin Novatoursist mis värk nüüd sellega on, reisiesindaja ei tea ööd ega mütsi. Sealt vastati, et oi jama jah, et haigeks jäite ja reisiesindaja ei tea tõesti midagi. Temal on info ainult meilt ostetud kindlustuse kohta. Küsisin, et kui reisiesindaja teilt ostetud kindlustuse puhul teab kuhu pöörduda, kuidas ta siis ei tea kuhu pöörduda teiste Euroopa kindlustustega. Vaevalt nüüd Novatours kohalikku kindlustust pakub. Sellele Novatours isegi ei vastanud. Ühesõnaga kui teil Dominikaanis midagi juhtub siis unustage ära, et reisiesindajalt abi saate. Mis siis, et see Novatoursi infolehel ja reisiteenuse lepingus kirjas. Samuti ei loe sellelt infolehelt kuskilt välja, et peab olema just nende enda kindlustus muidu abi ei saa. Infolehe ja reisiteenuse lepingu info ei vasta ilmselgelt tegelikkusele mis lõhnab tegelikult tarbija eksitamise järgi. Kõige lihtsam ja peavaluta variant on kohe enda kindlustuse SOS numbrile helistada ja asjad ise korda ajada. Kui see kasahhi tädi juba infotunni ajal oma halaga, et kõik on ohtlik ja hirmus peale tema asjade, ei jätnud mingit aksepteeritavat muljet, siis peale sellist situatsiooni ei arva ma sellisest saamatust reisikorraldajast midagi. Lihtsalt üks ennast ülistav 19 aastase reisikorraldaja staažiga saamatuse musternäidis. Samuti ei arva ma Novatoursi klienditeenindusest peale seda midagi head ja edaspidi trippide valimisel püüan seda kontorit vältida.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Samana, juga ja rand

    Uus hommik ja uus trip. Ma olin muidugi suht surnud sellest öisest peldikurallist aga elab üle. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud selle tripi muidugi jätma viimaseks tripiks enne kojusõitu. Siis oleks vaalad juba kindlasti kohal olnud, aga nuh kes selle peale kohe tuli. Hommikul start suht vara, sööma ei saa veel aga ilmselgelt süüakse tee peal kuskil. Varsti oligi vana meil autoga järgi ja viskas keskväljakule bussi juurde. Seekord oli kohe suur buss, rahvas peale ja minek. Kuskil külas tuli maanteel meile lehmakari vastu nagi Indias, lapsed olid karjased 😉 Nagu ma eelnevalt arvasin, et tee peal kuskil midagi süüakse siis nii ka oli. Tegime väikse 20 mintsase peatuse “Tienda Turistica” poe juures, see oli kohalik nännipood kust said süüa ja kohviautomaadist kohvi. Sita oleku pärast jätsin söögikorra vahele aga kohvi proovisin. 1$ oli topsi hind ja kohv oli automaadist üllatavalt hea. Kui kohv joodud kimasime edasi Samana poole. Lõpuks jõudsime Las Cañitasesse, siin kobisime suure tee ääres bussist välja ja läksime käsitsi sadamasse. Siin sadama nurgataguses oli mingi pisike restoran “Marivanna” kus oli meil väike hommikueine enne laevale minekut. Vorstivõiku jäi seekord söömata, nokkisin ainult arbuusi ja jõin kohvi. Isegi siin nurgataguses restoranis oli kohv kordades parem kui meie hotellis. Siin resto kõrval kasvas mingi huvitav puu millel olid punased viljad nagu paprikad, mis puu see selline kahjuks ei tea.

    Kui keha kinnitatud kobisime laevale ja algas sõit üle lahe Samana poolsaarele. Maad mööda ringi sõites pidavat sinna olema pea 300 kiltsa. Üle lahe sõit võttis aega veidi üle tunni. Vilksamisi nägid eespool istujad isegi ühte vaala. Lõpuks olime kohal mingis pisikeses sadamas, siin kobisime autole ja suundusime läbi Samana kuhugi poolsaare südamesse.

    Lõpuks jõudsime mingisugusesse turistikeskusesse “Rancho Limón” Siit edasi pidime minema metsas asuva kose juurde. Võimalus oli minna nii jala kui hobustega. Jalamehed said soovi korral siit keskusest tasuta kummikud. Mõtlesin, et kõhuvaluga ei hakka käsitsi minema, ratsa ehk lihtsam. Mets on siin muidugi omapärane, lisaks kõigele muule kasvab nii bambus, kohv, kakao, mandel ja banaanid. Hobused käisid siin nagu konveieril edasi-tagasi turistide hordidega. Näevad välja suht nirud, aga eks sellise koormuse juures ei jõuagi ilmselt kõhtu täis süüa. See metsarada joani mida mööda hobuseid aetakse on ikka äärmiselt sitt. Mööda libedaid munakive koperdada ei ole hobustega mingi tark tegu. Oleks ma teadnud varem milline loomapiinamine seal käib oleks pigem jala läinud joani. Minu suksu koperdas korduvalt, hea, et jalgu ei murdnud. Iga hobusega on kaasas ajaja kes neid piitsutab kui liikuda ei taha, seesama ajaja vahib sulle pärast süütu näoga otsa käsi pikas ja kerjab jotsi. Krt küll, loomapiinamise eest või??? Kõigil kes soovivad juga vaadata soovitan loomade säästmise huvides pigem jala minna. Ja muideks on põnevam ka, saab põigata iga väikse joakese juurde ning neid seal jätkub. Lõpuks jõudsime kohale, isegi siia on kohalikud suutnud mingi mõtetu nännipoe teha 😀 😀 Siin on terve joru pisikesi jugasid ning kui trepist alla turnida siis näeb ühte päris suurt juga ka, see on tõesti muljetavaldav ja tasub vaatamas käia. Tegin drooniga paar pildikest ka. Kohapeal saab töllerdada ca tunnikese, siis padavai tuldud teed tagasi.

    Väike droonivideo joast sai ka purki.

    Kimasime mööda tuldud teed tagasi sadamasse, seal oli meil lõunasöök. Ka siin oli asi korraldatud rootsi lauana. Kahjuks kõike pakutavat proovida ei julgenud, laeval pole kempsu kuhugi minna 😉 Nokkisin vähe makarone kastmega, arbuusi ja ananassi. Toit oli väga ok. Kui kõhud täis kimasime laevaga siinsamas läheduses olevale saarele mida kohalikud kutsuvad Bacardi saareks.

    Siin saarel tiksusime rannas ca 1,5 tundi. Soovijad said rannabaarist ühe tasuta rummikoksi 😉 Kuna me erilised rannas vedelejad ei ole siis lennutasime drooni ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris tsill on siin loodus ja meri, vesi on väga läbipaistev. Isegi paari sisalikku õnnestus näha ühe puu peal. Lõpuks kimasime üle lahe sadamasse tagasi ja bussiga kodupoole minek. Hotelli jõudsime suht hilja ja kobisime kotile, isegi sööma ei viitsinud minna. Ja ega mul polnud erilist tahtmist ka, junnilõikajale ei saanud kuidagi rihma peale 😉 Kokkuvõtvalt, hoolimata minu sitast olekust oli see tänavalt 90$ eest võetud trip väga ok. Mingi samalaadne trip reisikorraldajalt maksis 176$

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Viikingid enne viikingeid

    Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.

    Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.

    Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.

    Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.

    Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb. Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, minek

    Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid. Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.

    Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris. Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.

    Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.

    Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.

    Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.