-
Huvitavaid disaine kalmistul
Uue hooaja eel vaatame mõningaid huvitavaid disaine milline võiks välja näha tagasihoidlik hauaplats või siis milline ei tohiks hauaplats välja näha. Kui muidu näeb enamjaolt huvitavaid pildikesi hauakivil jahimeeste, autojuhtide jne näol. Seekord jäi silma õmblusmasinast disainitud plaadialus ja üks huvitav küünlahoidja. Neile kes tahavad hauaplatsi saada suht hooldevabaks soovitan nii nagu osadel piltidel näha lihtsalt suurt plaati haua katmiseks mitte plaatimist. Plaatimine on ainult mõni aasta hooldevaba peale seda ei jõua plaadivahesid samblast puhastada. Või siis plaatida plats vabakujuliste looduskivist plaatidega ja lastagi kas muru või sammal vahele kasvada, selline variant on suhteliselt loodussäästlik. Huvitav lahendus on ka Läänemaa kandis hauaplaatide osas, seal näeb neid väga palju puidust. Kui on korralik puit kestab selline plaat ilmselt aastaid. Puidust hauaplaat on ikka kordades odavam kui graniidist plaat.
Korralike graniitpiirete sees kunstmuru kasutada näeb kuidagi magedalt välja. Kunstmuru jäägi ikka pigem sinna kuhu ta ette nähtud on. Kunstmuru läheb mõne aastaga koledaks ja siis on ta selline jääde millega pole midagi teha. Samas näeb piiretena ka kõikvõimalikke kanalisatsioonitorusid, eterniiti katusepleki jääkidest ei hakka rääkimagi. Mõnes kohas näeb piirdena isegi vene sõjaväe metalltee detaile. Siiani polnud veel näinud platse porivaipadest aga nüüd on see ka nähtud
Muidugi eriti ägedad on vanad taastatud metallristid. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused. Mõned sellised raudristid oleme ise ka taastanud ja need on soovijatele täiesti saadavad. Samuti on ägedad omaloomingulised laternad. Veel on huvitav, et kui tavaliselt on matmisel haua ääres kuhi mulda siis Lõuna – Eestis lätlastest hauakaevajad teevad korraliku disaini.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valmistame madala jalajäljega küünlaid
Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei mõelda kasumi nimel eriti loodushoiule. Rohepöörde tuhinas on hakatud paljudele asjadele peale kirjutama “100% looduslik” ja kõik usuvad, et see on puha ökovärk. Osavad ärimehed on ammu ära jaganud, et see märge müüb ja seetõttu saab ka kallimat hinda küsida. Tegelikult ei tähenda “100% looduslik” sageli kaugeltki loodussäästlikku tootmist, pigem on asi vastupidine.
Selles kirjatükis keskendun küünalde valmistamisele. Päris tihti on kõikvõimalikke reklaame ja pakkumisi kuidas ise valmistada madala jalajäljega tervisele ohutu küünal. Aegade algusest saadik on küünlaid tehtud nii hülge- ja lambarasvast, vaala spermatseedist ja jumal teab millest veel. Loomulikult tehnika arenedes ka parafiinist, steariinist, sojavahast ja mesilasvahast. Nende saamisprotsessist olen kirjutanud varasemalt siin. Kui nüüd lugeda neid reklaame ja tegemisprotsesse siis minul tekib küsimus kas need ikka on madala jalajäljega ja tervisele ohutud. Olen näinud ka pakkumisi teha küünlaid meie kohalikust rapsivahast. Jaa 100% looduslik aga mitte loodussäästlik. Keegi ei räägi sellest ressursist mis läheb külvi, väetamise ja saagikoristuse peale. Siia lisame veel õli tootmise ressursi, pluss veel koduse sulatamise ja valamise. Ja nüüd soovitatakse veel sulavahasse lisada kunstlikke lõhna- ja värvaineid, et küünlad oleks värvilised ja lõhnaks hästi. Nii, tooge ja näidake nüüd mulle ka seda kunstlikku värvi- ja lõhnaainet mis põlemisel ei eraldaks mürgiseid aineid. Nende lisaainete ohtlikkuse kohta on väike artikkel siin.
Viimase aja trend on pulber- või puuderküünal (tegelikult on üks ja sama) mida reklaamitakse samuti kui 100% looduslik. Võta pulber vala suvalisse mittesüttivasse õõnesanumasse ja pane põlema, nii lihtne see ongi. Huvi pärast surfasin nii mõnelgi pulberküünlaid pakkuval lehekesel. Huvitaval kombel on paljud pakkujad kirjutanud küll, et asi on 100% looduslik või taimne, aga miskipärast on hoidutud mainimast millisest taimest on pulber toodetud. Mõnelt üksikult lehelt leiad kuskilt nurga tagant, et tegu on palmivahaga. Aga teatavasti palmiõli tootmine ei ole sugugi loodussäästlik. 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast. Seal saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsadest mis tõmmatakse tuimalt maha, et teha ruumi õlipalmi istandustele. Seda kõike selleks, et keegi saaks margariini leivale määrida või küünlaid teha. Muidugi on olemas ka sertifitseeritud istandused aga sealt pärit toodang on ca 50-100% kallim kui loodust hävitaval moel toodetud õli. Kahjuks kiiruga ei täheldanud kuskil lehekestel, et pulber oleks sertifitseeritud istanduste toodang, see muidugi ei tähenda, et keegi seda ei müü. Lihtsalt võibolla on serdi olemasolu mainimata. Kokkuvõtvalt saab öelda, et 100% looduslik on pigem õige, kuigi paljudel on mainimata mis taimega tegu. Aga loodussäästlikkusest ja tervislikkusest on asi kaugel. Samas olgem ausad ega loodussäästlikkust ei mainita ka.
Tegelikult tutkides kõiki neid küünlavärke on siiski madalaima jalajäljega ja loodussäästlikum küünalde materjal mesilasvaha. Seda toodavad mesilased juba valmis kujul, mingit lisatöötlust see ei vaja. Võtad vahalehe ja tahi, keerad kokku ja ongi 100 % naturaalne küünal valmis. Pole vaja lisada ei lõhna ega värvaineid, need on juba looduslikult olemas. Mesilasvahast küünal põleb tahmamata ja praktiliselt jäägitult. Lisaks on mesilasvaha looduslik õhupuhastaja, neutraliseerides allergeene, tolmuosakesi, vingugaasi, tubakasuitsu ja muid lõhnu. Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud ka haavade raviks ning anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse mesilasvaha salvide ja raviküünalde koostises. Nii, et kui mesilasvahast küünlast jääbki veidike järgi võite seda vabalt nätsuna kasutada 😉
Kellel tekkis huvi tõeliselt loodussäästlike küünalde vastu siis meie poest saab erineva kuju ja suurusega valmisküünlaid kui ka küünalde valmistamise komplekte. Ise valmistamise komplekt on mõnus nokitsemine lastega kvaliteetaja veetmiseks. Küünlad on saadaval ka erinevates kinkekarpides.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks
Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.
Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.
Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.
Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.
Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.
Küünalde ajaloost ka
Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha. Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.
18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.
Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tori – Sindi
Sai veidi Pärnumaal luusitud. Tori kandis liblikad juba lendavad ja kohalikud hoolitsevad usinasti lindude üürikorterite eest. Vana maha ja uus asemele, igati teretulnud teema.
Plaanisime külastada Tori põrgut ka aga kus sa sellega. Loodus on siin meisterdanud rüsijääst terved suured kuhjad. Üle nende turnima ei viitsinud hakata, eks külastame uuesti suve poole.
Tori põrgu teises otsas, ütleme siis nii, et surnuaiast päris kaugel vedeleb hulgaliselt tühje küünlatopse. Linnud on need laiali vedanud ja auklikuks nokkinud, ei tea mida nad sealt seest otsinud on… Ilmselgelt on siin mõtlemisainet kas on mõistlik kasutada plasttopsides küünlaid kalmistutel. Eriti veel kui nad jäävad haudadele vedelema kuudeks, enne kui keegi viitsib need ära koristada. Linnud söövad plasti ja tuul lennutab neid kõikjale…..
Vaatasime üle selle Sindi paisu üllitise kah. Vahel ikka mõtlen mis kuramuse valu ajab pimedusega löödud aktiviste kõike lammutama. Miski haige tähelepanuvajadus või mis? Aastakümnetega on asi juba paika loksunud aga siis ärkab mõni ja arvab, et kõik on sitt. Üks kala on probleem aga tuhanded jõekarbid jne ei ole probleem… Huvitav, et mujal maailmas sellist jura väga ei kohta. Suhtutakse asja ikka mõistusega mitte idiootliku aktivismiga. Huvitav millal minnakse kangiga Keila-Joa joa kallale, kala ei pääse ju kudema 😀 😀
Selline see kunagine üle 100 aasta seisnud pais tänapäeval välja näebki.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Midagi uut jõuluvana kotti
Kui hooaeg läbi on veidi aega tegeleda muude põnevate asjadega. Eelmisel aastal tegime posu jõulupakke. Pakkides kasutasime praktiliselt ainult kohaliku käsitööna valmistatud asju. Ägedaid naturaalsest lamba- ja searasvast valmistatud seepe saime ühe hea sõbra käest, kes neid oma koduköögis valmistab. Küünalde valmistamine oli seekord vähe lihtsam protsess, varasemalt see materjali otsimine protsess juba läbi tehtud. Naturaalset mesilasvaha saime tuttavalt mesinikult ja tahi nööri oli varuks piisavalt. Algselt võttis tahi jaoks õige niidi otsimine mööda poode ikka aega, igat suva niiti pole hea kasutada, see tekitab põlemisel tahma ja mürgiseid jääke. Igasugu põnevaid siirupeid sai suvel oma tarbeks valmis keedetud, miksmitte veidi ka kingipakki panna 😉 Angervaksa siirup on tuntud rahvameditsiinis kui looduslik palaviku alandaja. Kuusevõrsesiirup pidavat jälle aitama köha vastu jne. Tegime ka natuke võilillesiirupit ja ebaküdoonia siirupit aga see kulus omale marjaks ära ja kingikotti ei jõudnud 😉 Noor põdrakanep läks otse pannile ja kõrvenõges kotletiks, seda väärt kraami korjata varuks ei jõudnudki. Meilt küsiti ka teesegusid ja muud looduslikku kingikotti aga kahjuks nii palju varutud ei olnud, et kingikotti panna. Aga eks midagi uut võtame projekti nagunii 😉
Kevadel mõtlesime, et see aasta varume kõiki asju pisut rohkem, aga kahjuks sellel aastal oli muid toimetusi nii palju, et kingikottide sisule mõelda eriti aega polnudki. Ühtteist siiski õnnestus varuda. Kevadel kohe värskeid kuusevõrseid siirupiks. Sügise poole veetsime lapsega kvaliteetaega metsas seenel käies. Veidi ebaküdooniat nii siirupiks kui ka krõpsudeks kommi asemele.
Sellel aastal paneme soovijatele kingipakki juba teada tuntud käsitööna valminud seebid. Naturaalsest mesilasvahast küünlad või küünalde valmistamise komplekti koos juhendiga. Natuke kuivatatud kukeseeni, valikus on ka lehterkukeseened. Kuivatatud kukeseened on suurepärane maitselisand mitmesuguste roogade jaoks, näiteks hautis, supp, kaste jne. Kuivatatud seeni võib kasutada roa peamise koostisosana või jahvatatult maitseainena. Enne roa valmistamist tuleb seeni 2-3 tundi vees või piimas leotada. Kuusevõrse ja ebaküdoonia siirupit. Veidi ka ebaküdoonia krõpse, seda muidugi juhul kui minu maiustamisest neid üle jääb 😉 Kuramuse head said.
Lõpuks ikka ühtteist kokku sai. Komplekteerisime kokku paar erinevat pakki. Ah jaa saime kingikarpideks väikse koguse päris ägedaid puidust käsitööna valmistatud karbikesi. Karbike ise on juba väärtus omaette. Nii, et meilt jõulukuuse alla ühtteist ikka leiab. Kingipakkide valikut näeb meie poes. Kõiki pakkides olevaid tooteid saab ka eraldi osta.
Ei tea kuidas teistega aga mulle meeldib kuusevõrse siirupit kohvisse panna. Liharoogadele saab ka head ja põnevat maitset 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Suvised platsihooldustööd
Mõnda aega tagasi sai juba kirjutatud mõningatest meie töödest lähemalt, katsun jätkata seda traditsiooni, et mõned huvitavamad hooldustööd lahti kirjutada. Paar näidet ka sellest kuidas saab unarusse jäänud platsid korda. Samas igakord ei olegi platsid unaruses, vaid lihtsalt puudub oskus ja jaks neid korrastada. Katsume neid siis omaltpoolt aidata kes ise ei oska või ei jaksa.
Metsistunud põõsaste juurimine ja äärte survepesu
Sellel platsil on ilusti näha mis juhtub kui istutada platsile paar pisikest põõsast kuid ei raatsi neid pügada. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik välja juurida, et platsile saada veidikenegi uut välimust. Siin lisaks põõsaste väljajuurimisele pesime survepesuriga puhtaks piirde ja vahetasime sammaldunud liiva. Liiva puhul on ka enamjaolt see jutt, et pange lihtsalt vanale peale aga paraku päris nii ei saa. Enamusel platsidel on korduvalt liiva peale pandud ja järjekordset uut liiva pole lihtsalt mitte kuhugi panna kui platsil on juba kuhi peal. Piirdepesu juures tuleb alati ennem hoolikalt vaadata kas ikka kannatab survepesu või tuleb käsitsi pesta.
Liiva äravedu ja uue liiva toomine
Siinsel platsil vahetasime liiva. See tähendab, et riisud vana liiva kokku hunnikusse paned uue aluskatte ja liiva ning vead vana liiva minema jäätmejaama. Mõned kliendid räägivad, et lükake kuskile põõsa alla, kuid nii teha tegelikult ei tohi. Mõnel üksikul kalmistul on veel koht kuhu vana liiv ladustada aga valdaval enamusel sellist kohta pole. Lisaks liivavahetusele panime uued vaasid, lilled ja küünlad, puhastasime piirde, pesime puhtaks nimeplaadid ja panime neile uued ühesugused alused. Siin platsil näeb samuti juba natuke käest lastud elupuid, needki proovisime ühte mõõtu saada. Nii suuri ja kiirekasvulisi elupuid oleks mõistlik kaks korda aastas lõigata, et neid kontrolli all hoida.
Piirete puhastamine ja käsipesu
Siinse platsi puhul kaevasime kõigepealt pinnasest välja osa piirdest ja puhastasime samblast. Vot selle piirde puhul poleks olnud survepesu isegi mõeldav mitte, aga käsipesuga sai asja küll. Seejärel eemaldasime ja utiliseerisime vana kruusa, panime uue aluskatte ja kruusa. Hauaplaatidele panime uued alused ning hauakivid paigaldasime alustele. Tavaliselt peseme hoolduse käigus puhtaks ka hauaplaadid ja hauakivid, kuid siin soovisid tellijad neid ise puhastada.
Liiva vahetamine
Siin teostasime kõige tavalisema liivavahetuse. Nii nagu ikka, vana ära ja jäätmejaama ning uus aluskate ja liiv. Siinse platsi puhul polegi muud varianti kui tahad mõneks aastaks osjadest ja sõnajalgadest lahti saada. Kui taimed on juba võimust võtnud platsil siis rohimine enam väga ei aita.
Rohimine
See plats tahaks juba suuremat hooldust, aga vastavalt kliendi soovile üritasime seekord kuidagi rohust lahti saada. Midagi isegi õnnestus ajutiselt saavutada, kuid kui siin pinnakatet ei vaheta siis paari nädalaga on tagasi algne välimus.
Hooldus, lilled ja küünal
See paar aastat hooldamata plats oli omaette põnevas kohas, sinna saab läbi Venemaa sõites 😉 Hooldamata oli tegelikult seetõttu, et piirid kinni ja hooldama ei pääse. Siin puhastasime umbrohust, istutasime lilled ja panime küünla. Siit kalmistult kadusime muidugi välgukiirusel, kihulastest oli õhk nii paks, et lausa mustad pilved olid neist. Need imepisikesed kurivaimud ju närivad igaltpoolt ja sääsetõrjevahend mõjub neile nagu suuvärskendi 😀 😀
Vana hauapiirde korrastamine
Siin oli algselt juttu uuest piirdest, kuid peale vana liiva eemaldust ja piirde pinnasest väljakaevamist selgus, et paekivi on heas seisus ja vajaks ainult puhastust. Puhastasime piirde, panime uue liiva, pesime puhtaks hauakivi ja kärpisime pikalt hooldamata naaberplatsilt välja kasvanud elupuud ja tulemus sai päris hea.
Lagunenud hauapiirde korrastamine
Sellel platsil ajasime sirgeks ja puhastasime paekivipiirde. Kuigi siin oleks juba mõistlik olnud paekivi välja vahetada, ilmastik on oma töö ära teinud ja paekivi ära lagundanud. Ehk kestab veel mõne aja. Lisaks vahetasime liiva, pesime puhtaks hauakivid ja pügasime vähe puid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et igakord polegi vaja uut ehitada. Vahel piisab vana ülesleidmisest ja puhastusest 😉 Töö on väiksem ja odavam.
Vajad ka abi hauaplatside korrastamisel ja selliste tööde tegemisel? Meie eriala ongi igasugu hooldustööd kalmistutel – võta ühendust ja telli.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raasiku kalmistu
Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. (Võtan tellimusi, võta ühendust). Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.
Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänava äärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…
Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
