fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip vol.2

    Hommikul kui pestud kustud kammitud võtsime suuna Kuremäe kloostrile. Ei tea kui paljudel oli patte andeks paluda, et kohe hommikul suund sinna võeti 😉 Kuremäe klooster on rajatud 1891 ja Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on tänapäeval tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest. Kloostrisse pääseb ja territooriumil jalutada saab tasuta. Aga omalkäel igalepoole ei saa. Aga kui sebida nunnadelt tasuline ekskursioon siis näeb neid kohti ka kuhu muidu ei lubata.

    Tegelikult polegi seal kaua käinud. Vaatasime ringi mis uut…. Platsilt olid kadunud hiigelsuured ümarad puuriidad ja sealsamas kõrval oli uus kirik püsti pandud. Nii, et uut kuipalju 😉 Kemps on ka siin tagasihoidlikult tähistatud “00”

    Peale kloostri tudeerimist tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin polnud muutunud midagi. Aga vana püha tamm on otsad andnud ja järgi on ainult kuivanud tüvi. Kui vanasti pandi edevaid hauaplaate ikka inimestele siis nüüd on see mood jõudnud ka lemmikloomade maailma. Poe ees päris ilus kivi kohalikele “poevalvuritele”

    Kuremäelt kimasime Alatskivi lossi, seal ekskursioon ja lõuna. Tundub, et nüüd on lossis remont läbi ja teisele korrusele sviidid tehtud. Kunagi siis kui remont oli sai seal katuse all luusitud ja piilutud sealsetesse tubadesse 😉 Vot ei tea kas midagi sealt säilitati ka nendesse remonditud tubadesse, tänapäeval ju kombeks cyprociga kõik steriilseks lüüa. Igatahes päris kobe teine ja natuke näitust ka paaris toas. Keldris isegi kohalik keraamikatuba, siin võiks muidugi selliseid töötoa värke rohkem olla ruumi on.

    Kui kõhud täis ja ekskursioon läbi tuli sibulateele ka uurima minna. Kolkjas väike sibulapeatus ka aga nagu ikka kui turiste tuuakse muutub sibula ja küüslaaugu hind lettidel mitmekordseks 😉 Ega seekord asi väga sellest erinenud, mitu letti tuli läbi käia ennem kui hinna enamvähem normaalseks sai 😉 Lõpuks kui kõigil sibul varutud jõudsime kohaliku vanausuliste muuseumi juurde. Siinsamas muidugi ka väike vaatetorn järve kaldal. Mingit erilist vaadet sealt muidugi ei olnud aga abiks ikka.

    Muuseum iseenesest päris huvitav ja giidi jutt väga hea, sai midagi uut jälle teada. Tasub sellest muuseumist möödaminnes läbi astuda küll. Kes tahtis sai kohalikku nänni ka kaasa osta 😉 Keedusuhkur kadus laualt võluväel 😀 😀 Muidugi üks huvitav nähtus oli kui giidilt küsisin kas sealkandis lisaks vanausulistele ka poluvernikuid oli tekkis mingi kummaline ärritus ja vastust ei saanudki 😀 😀 Mainiti möödaminnes, et need on kaks eri asja…. seda tean ma isegi 😉 Aga kas siis oli sealkandis ka poluvernikuid või mitte???

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaad avastamas

    Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.

    Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.

    Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg

    Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.

    Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉

    Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.

    Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.

    Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉

    Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.

    Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.

    Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaal läänest itta

    Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀

    Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.

    Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…

    Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.

    Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.

  • Tripid

    Sinka-vonka vol.2

    Ükspäev lõi jälle kiiks pähe, et peaks tuulduma vähe muidu löövad koid sisse. Staff autosse ja minekut tuhm pilk kauguses, tukk lehvimas tuules. Esimese peatuse tegime Vetlas. Käisime uurisime paisu ja kõrvalolevat kunagist saekaatrit. See töötas ilmselt vee jõul kunagi. Osa seadmeid oli täitsa alles, polnudki Kuusakoskisse tassitud 😀 😀

    Edasi põikasime korra vasakule Valgehobusemäele ja sealt Albu mõisa. Albus tegime tiiru pargis ja kohvikus väikse kohvi. Kui kohv joodud tiksusime vaikselt edasi Ambla poole.

    Amblas käisime kirikuaias, uurisime vabadussõja ausammast. Tahtsime kirikus ka ringi luusida aga kahjuks ei saanud, seal oli matusetseremoonia. Tüürisime edasi Kuksema suunas.

    Kuksemal uurisime Schillingite kabelit. Kuna seal rohkem vaatamisväärsusi pole panime kohe edasi Aruküla poole.

    Aruküla mõisa juures tegime tiiru ümber mõisa ja kaevumaja. Edasi sõitsime Emumäe poole.

    Enne Emumäele jõudmist põikasime läbi väga ilusa ja privaatse Selja järve äärest. Paar pilti tehtud kastsime end vette ja edasi Emumäe poole. Turnisime tornis ja läksime üle tee oleva püstkoja juurde. Kuna õhtu käes siis tegime omale pesa püstkoja taga olevas koopaonnis. Onnis oleval lavatsil oli väga mõnus magada, välised hääled sisse ei kostu. Hommikul peale äratust tiksusime Palamuse poole.

    Palamusel käis parajasti väike tasuta kontsert. Nautisime veidi seda, pärast luusisime kirikus, koolimajas ja muudel kevade radadel. Sauna ja parve vaatasime kah 😀 😀 Edasi tiksusime Kassinurme poole.

    Kassinurmel hakkas lõpuks linnus valmis saama. Uudistasime veidi linnust, tibi parvega järvel. Käisime läbi hiiest ja vaikselt edasi Laiuse poole.

    Enne Laiuset oli mingi külamees kahuri meisterdanud põllule ja mingi kuri eit oli ka 😀 Laiusel uurisime linnuse varemeid igast otsast ja sõitsime edasi Kuremäe poole. Laiuselt veidi Kuremäe poole tegime väikse metsapeatuse mis päädis mitme peotäie metsmaasikatega. Nämmmmmaaaaaa.

    Kuremäel tegime tervele kompleksile tiiru peale. Mõtlesime, huvitav kuidas nad laovad selliseid maja kõrguseid puukuhjasi. Käisime maitsesime allikast püha vett kah. Mõtlesime kümblema ka minna aga vesi oli jube külm 😀 Kuremäelt edasi võtsime sihiks Valaste.