fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Ülgase (Rebala) fosforiidikaevandus

    Muidu satun siia ikka mingi pikema tripi käigus, aga seekord oli plaan käia ainult korra siin luusimas. Kõigepealt ikka kohustuslik pilt “kaljujoonistustest” ja siis alles kõik muu 😀 😀 Seekord oli siin üllatavalt palju vett, isegi nendes käikudes oli tiba vett kus seda tavaliselt ei ole.

    Luusisin veidi ringi ja vaatasin, et ka nahkhiiri on sel korral kummaliselt palju, ei hakanud nende kodurahu rikkuma ja lasin vaikselt varvast. Novembrist maini ei maksa sinna luusima minna, las sõbrakesed magavad rahulikult oma une täis. Iseenesest on need käigud ägedad ja omaaegsed maaaluse kaevanduse šedöövrid, siin on korduvalt käidud luusimas. Eelnevatest trippidest siia saate lugeda siit, siit, siit, siit, siit ja siit 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Keila – Joal ja Türisalus

    Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.

    Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.

    Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.

    Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.

    Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.

    Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉

    Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimägedesse, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilunud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.

    Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.

  • Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.

    Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.

    Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest

    Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.

    Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.

    Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉

    Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.