fbpx
  • Söök - jook,  Tsill

    Kohvikutepäev

    Sai mõnda aega tagasi avatud talude päeval käia, kahjuks siis peale ühe talu külastada ei jõudnud. Seekordset kohvikutepäeva üritasin maksimaalselt ära kasutada, väike eeltöö ja tuld. Kõigepealt viuh Kohila vene kirikusse, muidu siin uks kinni aga täna kirikus kohvik ja saab luusida ka. Seinad siin huvitava mustriga kujundatud, pole nagu näinudki sellist kirevat varem.

    Rõdul juba käimas väike tsill 😀 😀 Kurja küll päris ägedad kujukesed tehtud, huvitav kes “memmele” oma kunsthambad annetas 😉 Muidugi kui juba sisse saab siis tuleb ikka tornis ka ära käia, päris pikk ja järsk trepp läheb sinna. Sealt alla küll libiseda ei tahaks. Tornis oli isegi terve rivi väikseid kelli kellamänguks, huvitav kas keegi oskab veel mängida ka nendega.

    Möödaminnes põikasime sisse ka Hageri muuseumi. Ootasin muidugi muuseumilt midagi enamat aga siin põhirõhk apteegil, mis pole nagu minu teema.

    Õues oli huvitav plakatinäitus vanadest jaamahoonetest jne, nii mõndagi neist pole enam praktiliselt olemas tänu EVR kes omalajal tuimalt likvideeris raudtee äärseid vanu hooneid ja ega olemasolevategagi eriti midagi ette ei võta nende säilitamiseks.

    Hageri kirik sai ka üle vaadatud kiiruga, siin oli kohvikus väga hea koogivalik ja väga maitsvad olid ka. Praegune kirik iseenesest on siin suht uus ja tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused. Altaril ja kantslil näeb päris ägedaid temaatilisi gobeläänvaipu. Kiriku seinal on ka ilmasõjas langenute mälestustahvlid. Väidetavalt olla need olnud üleval ka segastel aegadel, krohv tõmmati selga lihtsalt.

    Ikka kellatornis tuleb ka käia kui vähegi saab. Vaatasin kellalt tükk väljas, ilmselt on see meie moodsate aegade häda kus kella ennast enam ei liigutata. Vajutad nuppu ja elektriline haamer paneb litaka serva pihta.

    Kirikuaias isegi paar ratasristi. Muidu iseenesest aed korras ainult häiris vähe see, et niidetud ainult see osa mis hauaplatsideni on, hauaplatsid ise niitmata. Jättis kuidagi sellise haltuura mulje.

    Pihalis põikasime sisse veel ühte kodukohvikusse, seal oli rahvast nagu laulupeol. Miski kontsert pidavat ka olema aga ei viitsinud seda ootama jääda väike kopp tuli juba ette. Maitsesin kohaliku kohviku koogi ka ära. Kook iseenesest selline nagu peab, palju katet vähe põhja 😉 Kook ise hea ja kui see poleks olnud pruuni põhja peal oleks veel parem olnud. Kohv polnud muidugi suurem asi aga koogi maitse korvas selle ära.

  • Tripid,  Tsill

    Kaevandusmuuseum

    Nii nagu lubatud kriban sellest muuseumist vähe pikemalt. Kõigepealt natuke kivisöe kui Eesti kõige suurema maavara saamisloost. Millal see põlev kivike tegelikult avastati ilmselt jääb saladuseks, esimesed kirjalikud allikad on üsnagi hilised. Keegi kodanik Güldenstädt kes olla olnud kõva loodusuurija, rännumees ja arst mainis oma reisimärkmeis, et 1725 aastal avastati Jõhvi lähedal kivi, mis süütamisel tuld võtab. Teada on ka, et Kukruse mõisnikud von Tollid kütsid oma viinakööki põlevkiviga juba 1870 aastatel, ammu enne seda kui seda nö kaevandama hakati. 1916 aastal sai see põlev kivi omale ametlikuks nimeks kukersiit ja seda ilmselt Kukruse küla järgi kust seda algselt leiti. Muidugi paar huvitavat legendi on ka põlevkivi avastamise kohta. Väidetavalt olla üks talumees ehitanud põllul vedelenud ilusast pruunist kivist mis kerge ja hästi töödeldav sauna või kerise, kumb nüüd õige on kes seda enam muidugi mäletab 😉 Lasknud siis sulasel tule alla teha aga saun olla tuld võtnud ja maha põlenud 😀 😀 Teine lugu räägib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lõkke ümber kättesaadavatest kividest tuleaseme. Lõke põles ära ja kivid samuti. Tähelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma mõisnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes tähtsat nähtust uurima sõitnud. 1916 aastal saadeti siit juba esimesed vagunid põlevkiviga küttepuuduses vaevlevasse Petrogradi. Aga nüüd natuke muuseumist endast ka, varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise pole sees käinud 😉 Nüüd siis see asi ka tehtud. Muuseumi mõistes on see natuke teistmoodi reeglitega. Ilma ette regamata tänavalt sisse astudes võid uurida ainult välinäitust ja täitsa tasuta 😉 Maa alla saab ainult grupiga giidi saatel nii, et kui niisama lähed siis pead kohapeal passima niikaua kui veel mõni huviline tuleb ja grupi kokku saab. Vahel võib õnnestuda, et kohe minekul on mõni grupp ja seal vaba koht siis saad liituda kohe. Kuna meil grupp siis saime kohe sisse. Maa all on päris jahe ja soovituslik on soojad riided kaasa võtta aga pole hullu, kui ei viitsi tassida saab kohapealt sooja Eesti Energia kirjadega jope selga, kiivri pähe ja tuld 😀 Maa alla viib väike rong kuhu suuremal mehel annab ikka sisse pressida. Vagunisse peaks 4 nägu mahtuma tihedalt kokku. Kõik trügisid kohe peale tihkelt kokku ja tagumised vagunid jäid tühjaks, sain täitsa lahedalt seal üksi laiutada. Veidi sõitu elektrirongiga ja olimegi kohal. Rong nagu rong ikka ainult vähendatud variandis 😉 Kui sõidab siis kontaktliinist ikka säde väljas nagu “Partsu porgandil” Käikudes on kontaktliin nii madalal, et pikemad mehed lähevad peaga vastu ilmselt, huvitav kas mõni vennike lollusest seda käega ka katsunud on….

    Sealt sõidab rong juba järgmise grupiga ekskursioonile.

    Siin saab teada nii mõndagi uut kuidas ja mida kaevandati. Giidideks on endised kaevurid, kes päris pädevad nendes asjades. Huvitav, et põlevkivikihtide vahel on paekivi kiht. Mina muidugi mõtlesin kohe kuidas selle kihi sealt vahelt kätte saaks, täpselt sobilik paksus kalmistutel piirdeid ehitada 😉 Tuleb välja, et just see alumine kiht on kõige väärtuslikum ja ülemine ei kõlba väga kuhugi. Eksponaate on siin näitamiseks küllaga, isegi üks garbiidilamp oli. Ei kujuta ette kuidas vanasti vennikesed selle lambi valgel kirkadega vehkisid. Muidugi sellel lambil oli ka üks väga kasulik omadus mida kaevurid väga jälgisid. Kui lambi leek hakkas võbelema tuli jalga lasta…. aga miks….. hapnik oli otsakorral. Muidugi on siin käikude põrandad ilusti laudkattega, et peokingaga saaks ka kolada 😉

    Tehnikat siin kõvasti ja mõned asjad pannakse käima ka

    Vot see riistapuu tuli kaevuritele kirka asemele.

    Ja see riistapuu labida asemele

    Eks siin ole näha ka remondirongi, see nagu vanasti sovhoosides tehnoabi auto 😀 Mulle muidugi meeldis ratas, huvitav mida sellega küll veeti… poes õlle järgi sellega vaevalt käidi 😉

    Ja oligi tiir peal, nüüd väike kaevurilõuna mis muide täitsa ok ja siis vaba aeg väliekspositsiooniga tutvumiseks. Koridoris nägi ka terveid riiulitäisi juba vähe moodsamaid akulampe. Nendega ehk nägi juba tööd ka teha. Kohviku juures ka väike näitus kivimitest ja seal saab aimu kuipalju energiat saab näiteks kilost põlevkivist.

    Õues saab tehnika otsas turnida ka, kahju, et sammuvast ekskavaatorist mis ilmselt oli Euroopa suurim on järgi ainult kopp. Väidetavalt ehitati selliseid ekskavaatoreid ainult mõned tellimuse alusel. Ekskavaator oli nii suur, et selles oli oma töökoda ja töötas paarkümmend inimest kes siis käigu pealt ekskavaatorit remontisid. Kujuta nüüd ,ette sõidad autoga ja sul on remondibrigaad peal kes on võimeline sõidu ajal rehvi vahetama nii, et sa ei pane tähelegi 😀 😀 Õues on ka üks huvitav nännipood. võtad meelepärase asja ja raha paned kassasse või teed ülekande. Selliseid asju näeb tavaliselt kuskil võrumaal, võtad koti kartulit ja raha paned kivi alla 😀 Iseenesest täitsa äge muuseum ja tasub käia küll.

  • Söök - jook

    Toiduseiklused Pesakonnaga

    Pole ammu söögist midagi kribanud, mis tast ikka niiväga kirjutada… söök nagu söök ikka. Aga seekord sai natuke pesakonnaga ringi laiatud ja tuli kohe ära ka miski s… ja seda varasemalt suht ok söögikohas 😀 Kõigepealt väiksed snäkid Pärnus Sweet Rosie pubis. Eelmänguks küüslaauguleivad ja magusroaks kohvi kõrvale Crème brûlée. No ei saa midagi paha öelda, mõlemad väga ok

    Järgmisel päeval mõtlesime Viimsis restoranis Luu väikse snäki teha. Varasemalt siin ikka mitmeid kordi söömas käinud ja rahule jäänud aga seekord…. Küüslaauguleivad muidugi mõnusad ja pole midagi paha öelda. Aga Crème brûlée oli ikka alla igasugu arvestust, see oli lihtsalt miski Crème brûlée laadne toode. Mingi maitsetu junn oli visatud keset taldrikut, kokku mäkerdatud rõvedalt magusa siirupiga. Karamellistatud suhkrust polnud haisugi. Päris pikalt sai selle rõveduse teemal ettekandjaga diskuteeritud, väidetavalt see pidavatki neil selline olema… no tore on 😀 😀 Seletasin, et mitu korda siin söönud ja asi väga ok olnud aga seekord on miski suva ollus. Lõpuks sai ise ka aru, et asi jama. Jõudsime järeldusele, et sellise kõlbmatu olluse eest nüüd maksta kohe kuidagi ei saa ja saatsime kokale tagasi. Selline jura võttis kohe tükiks ajaks Crème brûlée isu ära. Veelvähem tahan Luu restosse sööma minna.

    Ja ei saa öelda, et neil on koguaeg selline Crème brûlée laadne toode olnud. Varasemalt oli neil tegelikult ikka päris asi ka olemas.

  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Piirame kõike, aga kordamööda.

    Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna. Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉

    Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.

    Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.

    Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀

    Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.

  • Tsill

    Jõuluturg

    Kurjad keeled juba ammu rääkisid, et sellel aastal jõuluturgu ei tule. Aga lõpuks midagi siiski tuli. Mõtlesin, et pole ammu linnas luusinud läheks viskaks pilgu peale. Kõigepealt tuli ikka väike tiir teha Vabaka alla tunnelisse. Enamus inimesi ilmselt ei teagi, et seal on ka maaalune parkla kus näeb vana linnamüüri või elamute vundamente. Harju tänava otsas muidugi näeb väikest juppi kunagist väravat läbi klaasi ka 😉 Nii, et seda kultuurkihti ikka natuke meil on.

    Hmm, kuusk oli püsti ja nats jõuluturgi ikka kah. Vähe küll aga abiks ikka. Samas kas tegelikult peabki hull sagimine ja trügimine olema. Praegu hea rahulik, ruumi nagu putru 😀 Kuna turg imepisike siis need 5 putkat said ruttu läbi vaadatud. Nu ja kui juba linnas siis tuleb vanalinna tiir ka teha 😉 Vastikult niiske ja külm oli ainult ja pikalt ei viitsinud.

    Põikasime sisse Meistrite hoovi mõttega piiluda Laura stuudiot aga kahjuks oli kinni nagu enamus muidki asju siin.

    Eks vahepeal läks ikka kõht ka tühjaks ja meenus, et sõber Maksim sebis miski restorani omale 😉 Nüüd sobiv moment asi üle vaadata. “Moos” selle asja nimi. Interjöör selline avar ja kuna viiruse värk siis rahvast vähe. Tundus selline hubane värk, ei tea muidugi kuidas siis on kui saalid rahvast täis. Menüü ka selline mõistlikult tagasihoidlik, mitte nii nagu mõnes kohas kus kümme lehekülge eelrooga, teine samapalju põhirooga jne. Valikus kõik ilusti olemas, nii liha kui kala ja mis oluline…. crème brûlée nämmaaaaaaa. Kellel kõht tühi soovitan minna. Ah jaa seal on lõunamenüü ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Jääaega uurimas

    Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.

    Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.

    Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.

    Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Osmussaar

    Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉

    Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.

    Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉

    Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.