-
Kaks mäge – Kuremäe ja Sillamäe
Suvel toimetades sai ikka päris paljudes kohtades luusimas käidud aga kribada erilist aega ei olnud. Eks nüüd kui hooaeg on läbi katsume vaikselt midagi kirja ka panna. Ida – Virus toimetades tuleb ikka kloostris ka käia. Iseenesest ka selline omamoodi asi kus tasub ka käia ja ei ole vaja karta, et kõik vene keelne ja meelne. Täiesti edukalt saab seal Eesti keelega hakkama. Pikemalt ei hakka kloostrist kirjutama kuna varasemalt siin sellest kirjutanud küll ja küll. Keda asi huvitab siis neil on olemas täiesti korralik koduleht.
Professionaalsest kretinismist innustatuna kolasime kohalikul kalmistul ja tegime tiiru ümber kabeli. Kui nüüd võrrelda teisi koguduste käes olevaid kalmistuid siis Kuremäe oma on ikka väga korralik ja hooldatud kalmistu.
Kodupoole kimades tegime väikse kohvi Sillamäe Olerexis ja sirutasime jalga Sillamäe promenaadil. Aga siia blogisse panen meelega need pildid millisena promenaad nägi välja enne valmimist. Kui vaadata seda lagedat tänavat ja praegust peaaegu valmis promenaadi siis vahe on ikka öö ja päev. Siin soovitan ise kohal käia ja pilk peale visata. Seal on paar päris asjalikku muuseumi ja muud põnevat 😉 Mõne sealse põneva koha leiab siit blogist otsingusõnaga “Sillamäe” 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kirikupüha Petseris
Tegime järjekordse väikse tripi Petserisse, muidugi sattusime täiesti juhuslikult kirikupüha ajal sinna. Algul mõtlesime, et longime niisama ja kolame turul aga kui silma hakkas tänavapildis palju Setu rahvariides naisi siis tekkis huvi mis värk on. Küsisin mõnelt möödakäialt ja saingi teada, et kloostris üritused
Ega midagi, võtsime ka sammud kloostri poole. Kirikupüha kloostris ei näe ju igapäev. Kusjuures rahvast väga ei olnudki üleval.
Marssisime väravast sisse ja osssaaa mida värki…. kus oli ikka lilli. Neid oli terve tee alla välja ilusti mustrisse laotud. Piltidel pole pooltki seda mis tegelikkuses oli. Ikka väga äge teema oli ja kindlasti võimalusel lähen vaatan sellist värki veel.
All kiriku juures oli ikka rahvast ka ja just toodi kirikust välja ikoonid tseremoonia jaoks. Seda kogu üritust jube raske kirjeldada sõnades, pigem peab seda oma silmaga nägema, et saada aimu selle suurejoonelisusest aga samas on see püha väga tagasihoidlik.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Korraks Petserisse
Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….
Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀
Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe
Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kogukonnatrip vol.2
Hommikul kui pestud kustud kammitud võtsime suuna Kuremäe kloostrile. Ei tea kui paljudel oli patte andeks paluda, et kohe hommikul suund sinna võeti 😉 Kuremäe klooster on rajatud 1891 ja Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on tänapäeval tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest. Kloostrisse pääseb ja territooriumil jalutada saab tasuta. Aga omalkäel igalepoole ei saa. Aga kui sebida nunnadelt tasuline ekskursioon siis näeb neid kohti ka kuhu muidu ei lubata.
Tegelikult polegi seal kaua käinud. Vaatasime ringi mis uut…. Platsilt olid kadunud hiigelsuured ümarad puuriidad ja sealsamas kõrval oli uus kirik püsti pandud. Nii, et uut kuipalju 😉 Kemps on ka siin tagasihoidlikult tähistatud “00”
Peale kloostri tudeerimist tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin polnud muutunud midagi. Aga vana püha tamm on otsad andnud ja järgi on ainult kuivanud tüvi. Kui vanasti pandi edevaid hauaplaate ikka inimestele siis nüüd on see mood jõudnud ka lemmikloomade maailma. Poe ees päris ilus kivi kohalikele “poevalvuritele”
Kuremäelt kimasime Alatskivi lossi, seal ekskursioon ja lõuna. Tundub, et nüüd on lossis remont läbi ja teisele korrusele sviidid tehtud. Kunagi siis kui remont oli sai seal katuse all luusitud ja piilutud sealsetesse tubadesse 😉 Vot ei tea kas midagi sealt säilitati ka nendesse remonditud tubadesse, tänapäeval ju kombeks cyprociga kõik steriilseks lüüa. Igatahes päris kobe teine ja natuke näitust ka paaris toas. Keldris isegi kohalik keraamikatuba, siin võiks muidugi selliseid töötoa värke rohkem olla ruumi on.
Kui kõhud täis ja ekskursioon läbi tuli sibulateele ka uurima minna. Kolkjas väike sibulapeatus ka aga nagu ikka kui turiste tuuakse muutub sibula ja küüslaaugu hind lettidel mitmekordseks 😉 Ega seekord asi väga sellest erinenud, mitu letti tuli läbi käia ennem kui hinna enamvähem normaalseks sai 😉 Lõpuks kui kõigil sibul varutud jõudsime kohaliku vanausuliste muuseumi juurde. Siinsamas muidugi ka väike vaatetorn järve kaldal. Mingit erilist vaadet sealt muidugi ei olnud aga abiks ikka.
Muuseum iseenesest päris huvitav ja giidi jutt väga hea, sai midagi uut jälle teada. Tasub sellest muuseumist möödaminnes läbi astuda küll. Kes tahtis sai kohalikku nänni ka kaasa osta 😉 Keedusuhkur kadus laualt võluväel 😀 😀 Muidugi üks huvitav nähtus oli kui giidilt küsisin kas sealkandis lisaks vanausulistele ka poluvernikuid oli tekkis mingi kummaline ärritus ja vastust ei saanudki 😀 😀 Mainiti möödaminnes, et need on kaks eri asja…. seda tean ma isegi 😉 Aga kas siis oli sealkandis ka poluvernikuid või mitte???
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Padise klooster uues kuues.
Peale Laitse raadiojaamaga tutvumist üritasime ühe hooga ka Padise kloostrit lähemalt uurida. Sattusime siia kohe esimesel avamise päeval luusima. Varasemalt siin ikka küll ja küll käinud ja nüüd peale renoveerimist saab võrrelda mis värk on. Kõigepealt viskasime pilgu peale valitsejamajale. Mõnda aega tagasi nägi see veel välja nagu peldik aga nüüd väljast vinksvonks. Ja ega seestki paha polnud. Asja kallal oli ikka vaeva nähtud. Turismiinfokeskus ja väike meenepoeke ka olemas. Plaanis on siin hakata ka õpitubasi läbi viima. Mantelkorsten ilusti säilitatud ja garderoob sees 😉 Mis seal valitsejamajas ajalooliselt põnevat on olnud ei tea. Aga omalajal kui von Rammide pesakond muutus liiga suureks ja mõisa ei mahtunud siis osa suguvõsast käis väidetavalt valitsejamajas magamas 😀 😀 Poe seinas on säilitatud ka vana seif, huvitav oleks teada kui vana see tegelikult on.
Kui valitsejamaja uuritud kobisime kloostrisse kah. See nüüd piletiga ja enam ei saa 24/7 sinna luusima. Õnneks on siin natuke kainet mõistust säilinud ja piletihind pole ulmeline, mitte nii nagu tehti Haapsalu linnuses… Kõvasti on korrastatud ja igal nurgal on infotahvlid. Keldrites terve hunnik igasugu põnevaid kive püsinäitusena väljas mis renoveerimise käigus leiti. Isegi kempsud on ehitatud ja invalift. Kõik endised pimedad nurgatagused on korras ja valgustatud, lust kohe käia 😉 Muidugi ühel infotahvlil väike “kala” ka…. Tekstis on kirjutatud, et väljakaevamistel leiti pronkskatel ja samas edasi on kirjutatud tekstis vaskkatel… Et siis nagu kumb leiti… Aga noh ikka juhtub. Ühes keldris oli ka väike arvuti moodi asi puutetundliku ekraaniga, seal sai uurida kloostri ajaloo kohta ja teisel pool oli miski äraarvamise mäng. Seekord ei viitsinud seda näppida aga ükspäev näpin ja vaatan kuidas funkab. Vahe on ikka märgatav sellega mis oli ennem ja on praegu.
Isegi torni saab nüüd normaalselt minna, ei pea kartma muhku pähe saada 😉 Ma muidugi turnisin nii tornis kui värava kohal müüri serval.
Rahvast tuli järsku hullupööra palju, eriti tsiklimehi. Tsikleid oli terve plats täis. Tegime tiiru peale väljastpoolt kah ja kobisime edasi luusima. Üldiselt on päris kobedaks tehtud ja tasus käia küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kui Hiinast toodud viirus laiab.
Siis kui Hiinast toodud viirus mööda ilma laiab ei saa ju elu ometi seisma jääda. Isegi meie president räägib, et käige ja tuulduge 😉 aga omaette 😀 😀 Noh eks ma siis katsusin omaette vähe tuulduda. Viskasin paar koonufiltrit ja pudeli desovahendit autosse ja tuld. Keilas väike peatus, Olerexist väike kohv ja diislipunktist paak silmini täis. Huvitav, et pea kõigis suurtes tanklakettides on küts 1,23 €, no kliendikaardiga saad veel paar senti alla. Kõik taovad vastu rinda, et meil ei ole kartellihindu…. kiss my a… Kuskilt uudistest lugesin kuidas miski sörkiva gei turundusjuht kiunatas, et kui riik laseks diisliaktsiisi alla siis saaks nemad ka kütsi hinda alandada. Huvitav, et diislipunktis on diisli hind ilma kliendikaardita 1.16€, kuidas nemad küll saavad märgatavalt odavamalt müüa??? Ilmselt on ka sellel hinnal katet peal nagu putru.
Hoo pealt tegin Padise kloostrist paar pilti. Areng on märgatav, päris kõvasti on renoveeritud. Aknad ees ja katused peal. Sisse kahjuks ei saanud nii nagu varem. Uksed ees ja lukus, ei tea ehk on sees veel tööd pooleli. Aga eks ma ükspäev katsun sisse ka saada.
Määra külas sai teepervelt omale kasemahla sebida. Ei tea kas Ando äri või mitte 😉 Huvitav mitu tihu kaske ta läbi pressi ajas, et niipalju mahla sai 😀 😀 Audeväljal sirutasin vähe selga, see päris huvitav külake. Miski kummaline veetorn on tee servas, ju miski nõukaaegne värk aga võibolla ei ole ka. Samas on ka üks täitsa kobe tuulik. Ükspäev uurin kas sinna sisse ka saab. Veel on siin päris kobe roigasaed. Selliseid hakkab juba päris tihti silma mööda ilma luusides. Siinse külakese kohta saab lähemalt lugeda siit.
Veidi edasi kimades luusis tee servas reinuvader. Nagu alati siis kui on midagi pildistada pole fotokat kaasas ja peab piirduma telefoniga. Oli üsna julge teine ja ei teinud väga minust väljagi, ajas oma rebaseasju.
Kuijõel on tee ääres pisike kohalik kalmistu. Professionaalne kretinism ei lubanud mööda sõita 😀 Põikasin sisse uurima, päris muhe pisike kalmistu. Sinililled õitsevad pea tervel kalmistul. Päris huvitav lahendus oli ühel platsil, suur känd oli sujuvalt pingiks mugandatud. Aga muidu üldiselt siin kalmistul ei märganud eriti pinke ega kunstlilli. Miskipärast oli keset kalmistut suur veskikivi… Huvitav mis selle lugu on… Väidetavalt oli siin esimene matus 1921.
Enne Piirsalu kirikut ei uskunud oma silmi 😀 😀 Sookured kah juba siin ja toimetavad, toonekurge nägin juba ca 2 nädalat tagasi põllul jalutamas. Siinsamas tiirutas ka mingi kull, mis ta nimelt oli ei oska öelda. Piirsalu kirikust ka paar pilti. Kiriku ehitamist alustati 1859. a mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel, eeskujuks üks väike neogooti stiilis külakirik Saksamaal. Enne praegust kivikirikut oli siinkandis puukirik ja see asus praeguse kalmistu kohal.
Väike rahvajutt ka selle kiriku kohta 😉 Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.
Lõpetuseks väike ilma vingerpuss kah 😉 Ei saa kohe ilma lumeta, talvel seda ei jagunud aga nüüd lajatab ilmataat seda vahel suva kohtadesse. No eks kevadtööde aeg käes ja ilmataat külvab lund 😉 Ei tea kas sügisel ka hea saak on 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Padise klooster
Väike Padise kloostri trip pesakonnaga veel sel ajal kui maod rääkisid. Sai teine läbi kolatud keldrist tornini välja üksipulgi. Päris äge vahel talvel sellistes kohtades kolada. Ühe akna ette oli külmataat meisterdanud jääpurikatest trellid 😀 😀
See kesksambaga kelder on päris huvitav, põnev oleks teada mida seal omalajal hoiti…. Seesama kelder on korra vilksatanud läbi ka kolme musketäri filmide miskis osas, äkki oli 20 aastat hiljem kui ma ei eksi. Aga teadjad võivad mind selles osas valgustada ja kommentaari jätta 😀 Aga nüüd varsti peaks seal äkitse lõppema renoveerimistööd. Peaks minema vaatama kuidas on klooster uues kuues.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
