• Tripid,  Tsill

    Põrgupõhjast Kuresele

    Mõnda aega tagasi sai käidud Kuresel kolamas. Möödaminnes põikasime sisse juba varasemalt tuttava Põrgupõhja punkri juurde, see oli omal ajal olnud 1946 aastal loodud Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Praegune on muidugi taastatud 2015 aastal ja mitte punkri päris asukohta vaid mõnikümmend meetrit eemale. See on ka selline põnev kohake kus peaks iga ajaloohuviline käima oma mälu värskendamas. Huvilised saavad siin isegi ööbida.

    Edasi kimasime Kuresele. See on üks päris huvitav asula, tänapäeval ei ela siinses sumbkülas muidugi enam kedagi. Siin tasub luusimas käia, näeb erinevat tüüpi külaehitust. Majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. Ja mis on huvitav, kõikjal on kasutuses olnud paekivi. Kiviaedu olla siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit, nii, et täiesti arvestatav küla…. Huvitav miks maha jäeti…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Siitkandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall, läheduses on veel Soontagana maalinn ja ega siit puudu ka mitmetuhande aasta vanused kivikalmed. Ükspäev vaatan need mõlemad lähemalt üle. Täna tsillime niisama külavahel, uurime muinaspõlde ja tänavaid. Üks asjaosaline leidis muidugi korraliku “miini” ja üritas seda demineerida 😀 😀 Kellel nüüd huvi tekkis siis siin on väga põhjalik lugu siinsest eluolust. See lugu peaks isegi ajalookaugele inimesele nauke põnevust pakkuma.

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.

  • Viimne puhkepaik

    Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial

    Vead, mida tasuks vältida. Hooldamata hekid

    Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk, aga siis, kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha, kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru, kas suudate seda hooldada või mitte.

    Iga-astane liiva lisamine, ilma vana eemaldamata

    Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib, siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.

    Puhastamata hauakivid

    Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.

    Väljakutse ehitajale

    Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda, on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid, millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.

    Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse, kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded, aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.

    Erilahendused

    Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal, mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas – võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.

    Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust, kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed”, kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud, siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks.

    Eks omalgi juhtus üks väike äpardus, mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.

    Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.

    Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi, vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.

    Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte

    Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus, vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine, ükskõik millisel moel.

    Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri, kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne, siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus…

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik

    Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉

    Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.

    Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.

    Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.

    Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.

  • Tsill

    Kostivere karstiala

    Käisin Saha kabeli juures asju ajamas ja kuna peale asjatamist tulema pidav üritus jäi ära, siis tuli kuidagi kohe vaba aeg ära kasutada. Plahvatas kohe Kostivere karstiala. See on ka üks selline kohake mis on tee ääres kui Jägala kanti lähed aga vot kunagi pole sinna veel saanud 😀 Aga nagu juba kombeks, miks otse kui ringiga saab. Väike kõrvalpõige Rebala lastekangrutele. Arheoloogiliselt on siin uuritud kuut kivikalmet (üks neist oli peaaegu hävinenud) mis rahvasuus tuntud lastekangrute nime all. Nende läbimõõt on 10-15 m, kõrgus 0,6 – 1 m, koosnevad peamiselt paekividest. Enamasti on paekividest ringmüür ja keskel kirst põletamata matusega I aastatuhande teisest poolest e.m.a. Siin on huvitav see, et kõikidesse kirstudesse oli maetud ka järelmatustena nii põletatud kui põletamata kadunukesi. Üks siinsetest kalmetest on väidetavalt ainuke teadaolev näide kivikirstuga kalmest, kus puudub ringmüür. Kokku avastati kalmetest 40 laibamatust ja 3 kogumikku põletusmatuseid. Neist 24 olid alla 10-aastased lapsed, sealhulgas 15 imikut. Saadud leidude põhjal on hinnatud, et vanim kalme rajati umbes hilispronksiaja lõpus ning ülejäänud kalmed järgneva paarisaja aasta jooksul. Samas kolme kalme alt kogutud söeproovid dateeriti aga veel varasemasse aega… vahemikku 12 – 10 sajand e.m.a. Muidugi vähe viskas siin sitta ventikasse see, et mingi ahv on lahti kangutanud üsna värskelt ühe kirstu kivid.

    Kui kangrud uuritud viskasime kiire pilgu Jägala joale. Nagu ikka kevadel oli siin ilusat shokolaadikarva vett nagu putru ja joa kohin kõrvulukustav.

    Lõpuks ka sihtmärki üle vaatama 😉 Kuna praegu on suurvesi siis on näha maapealne jõgi ja kohad kust vesi maa alla läheb pole näha. Siinne karstiala on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim. Riikliku kaitse all on suur langatusala pindalaga 16 ha ja see on ka kõige huvitavam osa. Karstialal neeldub Jõelähtme jõgi Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m. Siin leidub väikeseid koopaid ja omapäraseid jäänukpanku, nn. “kiviseened” ning karstisild. Muidugi on suurvee kiiremaks äravooluks siin kaevatud kanalid salajõe kohale. Kuival perioodil voolab vesi mööda salajõe vooluteid, mis moodustavad maa-alla keerulise võrgustiku. Siin peaks kasvama ka Eesti Punase Raamatu taim alpi nurmikas. Nüüd on siis ka see valge laik Eesti gloobuselt pühitud 😉 Tuleb tulla uuesti luurele kui suurvesi läinud.

    Selle karstiala tekkelugu on ka vanarahva suus legendina, kuidas Kostivere külainimesi aegajalt Vanapagan kimbutamas käinud: ettevõtlikud mehed otsustanud siis ühel neljapäeva õhtul Vanatühjale kätte maksta ja jäänud teda suurte malakatega varitsema. Tulnudki Sarvik head-paremat kaasa viima, kui mehed talle kohe kaigastega kallale tormanud ja Põrguline maa alla peitu pugenud. Nüüd jooksebki jõgi 2,5 km maa all. Vanakurja põgenemisteed mööda kuni Jõelähtmeni ja segamini pekstud maapind olevat Kostivere meeste vihast sündinud.