fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa nurgatagused.

    Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.

    Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉

    Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉

    Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi  staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.

    Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.

    Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.

  • Tripid,  Tsill

    Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…

    Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis  laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles. Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.

    Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.

    Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides. Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini.  Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.

    Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
    Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus.

  • Tsill

    Paar uut asja jälle üle vaadatud.

    Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest

    Edasi kimades tuli korralik sahmakas vihma ka mis tekitas ägeda auru. Sai nats Türil ka asjatatud ja pilk peale visatud kitsarööpmelise raudtee auruvedurile. Kes veel ei tea siis Türil on teatavasti mitu vedurit, suur auruvedur ülesõidu juures ja väike raudteejaama juures. Siinsamas on ka päris edev veetorn mis elamiseks ringi ehitatud.

    Lõpuks jõudsime suure ringiga Teenuse mõisa, tänapäeval siin raamatukogu, varasemalt oli kool. Mõis ise valla omanduses ja näeb nats õnnetu välja. Väidetavalt ehitati see mõis algselt vasallilinnusena, iseenesest on siin tõesti selleks väga sobilik vallseljak mis kolmest küljest piiratud jõega. Enne võõrandamist kuulus mõis Maydellidele. Ükspäev peaks minema katsuma sees ka tiiru teha, kui lastakse muidugi väljaspool raamatukogu kolada 😉

  • Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.

    Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.

    Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest

    Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.

    Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.