fbpx
  • Tripid

    Viljandi – Põltsamaa

    Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
    Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.

    Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.

    Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉

    Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.

    Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.

  • Tripid

    Asjatama Lääne Nigulasse

    Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.

    Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.

    Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.

  • Tripid

    Korraks Petserisse

    Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….

    Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀

    Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe

    Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud.

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Tripid,  Tsill

    Von Rosenite kabel

    Ida-Virus luusitud küll ja küll aga ikka on jäänud mõni asi uurimata 😉 Mäetagusel asuv von Rosenite kabel sai seekord siiski üle vaadatud. Polegi teine mõisast väga kaugel, täpselt selline paras jalutuskäik. Päris hea koht kabeliks, kõrge künka otsas ja paistab kaugele. Mõis ise põletati põhjasõjas maani maha ja 1733 aastal parseldati Rosenitele. Rosenite käes oli mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algselt asus valitsema Otto Fabian von Rosen, kellele kuulus Eestis veel 4 mõisa. Ametilt oli vennike Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor. Otto on “kuulus” oma deklaratsiooniga millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. st mõisnikule saab kuuluma täielik õigus talupoja isiku ja omandi üle ja neilt võetava koormise suurus on mõisniku enese määrata. Kuid samas vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Mis müürid siin kabeli kõrval konserveeritud on ei tea ja kuskilt pole lugeda ka. Erinevate allikate põhjal võiks see olla olnud kunagi kirik. Kabeli kõrval olev Rosenite rahula on ka praktiliselt hävinud, paar risti on veel püsti ja tiba raudaeda. Mäetaguse mõisa kabel ehitati arvatavalt 1874 aastal, kuid esimene matus oli sellele kalmistule alles 1915. Kabel iseenesest äge ja ühtteist on isegi säilinud. Korralik plekiga ülelöödud uks on päris kobe.

    Kabeli tagaseinas oleva ukse kaudu saab kabeli hauakambrisse või keldrisse. Kes seda teab mis see täpselt on. Muidugi huvitav, et seinad on keldris kihiti väikse õhuvahega. Muidugi küngas ise on huvitav, jube hästi sobiks omaaegseks linnusekohaks….

  • Viimne puhkepaik

    Raasiku kalmistu

    Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.

    Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänavaäärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…

    Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.

  • Tsill

    Kevadet avastamas

    Aias juba kõikvõimalikud lilled õitsevad, paras aeg uurida mida metsik loodus teeb. Käigult mõtlesime, et pole miljon aastat Paldiski kandis luusinud…. võiks minna luusima. Mõeldud tehtud, võtsime suuna sinnapoole 😉

    Sihitult ringi tuustides jäi õige mitu luike silma keset põldu, siin pole veekogu lähedalgi mitte. Huvitav mis värk on, mingi uus tõug vist 😉 kuivamaa luiged 😀 😀 Võsas ragistades vaatasin, et sarapuude urvad juba päris suured ja isegi mõni sinilill juba õitses. Ühel kraavikaldal oli paiseleht ka õitsemas aga ei viitsinud turnida läbi vee pildistama. Samas tuli põõsast väike podin ja ennäe imet siiiiiil juba asju ajamas 😉

    Lõpuks jõudsime sujuvalt otsaga Paldiskisse. Ennäe imet seal majaka ja kordoni kandis ikka päris korralikult ühtteist juurde ehitatud, korda tehtud jne. Isegi paar ägedat kujukest tee äärde pandud. Nats uurisime ka merekindluse varemeid ja tuiasime niisama pankrannikul. Vaatasime üle ka kohaliku joa, seal oli päris korralikult veel jääd. Ja nu ega saa siis jätta pilku peale viskamata ka kohalikule päris edevale kirikule. Ükspäev lähen vaatan kuidas seest välja näeb 😉

  • Tsill

    Jägala kandis luusimas

    Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.

    Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉

    Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Piirame kõike, aga kordamööda.

    Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna. Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉

    Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.

    Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.

    Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀

    Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.

  • Tripid,  Tsill

    Rakverre kuuske vaatama

    Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.

    Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.

    Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.