-
Läti – Leedu trip. Daugavpils
Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool. Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.
Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉
Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.
Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.
Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte. Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põhjasõda
Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.
Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉
Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Narva linnus uues kuues
Natuke plaanimist ja lõpuks saigi üle vaadatud Narva linnus peale uuenduskuuri. Kohati ütleks, et see “tegijate” poolt mahajäänud ääremaaks nimetatud Ida – Virumaa on edumeelsem kui näiteks pealinn. Viimasel ajal on siin väga palju korrastatud ja tegevust jätkub siin nõrkemiseni. Narvas leiad tänavalt kohviautomaadi, kusjuures hind on väga mõistlik. Miks mujalt nö. “edumeelsematest” linnadest seda ei leia? Põhjaõue ääres näeb linnaaeda ja täiesti tasuta saab tutvuda sellega kuidas kasvavad aedviljad jne. Porgand ei tule poest vaid peenrast 😉 Huvitav, et Põhjaõues oli sel aastal kuidagi vaikne, isegi nännipood oli kinni pandud. Kui Põhjaõu läbi luusitud võtsime piletid ja vutvutvut linnusega tutvuma.
Eelmisel aastal sai kogukonnareisi ajal siit läbi käidud, aga siis oli logistikas miski kala ja sattusime hoopis Kreenholmi. Võibolla parem oligi, ei meeldi see kiiruga muuseumist läbi jooksmine. Mulle meeldib muuseumis käia piisava ajavaruga, et jõuaks ikka eksponaatidega tutvuda ka. Pikalt ei hakka kirjutama, minge vaadake ise. Vana on ühendatud moodsaga, liftidega saab sõita korruste vahel jne. Aknaavade ette on aretatud klaasid ja kaevumajas näeb kaevu ka 😉
Ühes saalis on näitus apteeker Melhiori filmimisel kasutatud kostüüme.
Ühes saalis näeb video installatsiooni mis lastakse projektoriga lakke nii nagu Narva kirikuski. Huvitav kas selle inspiratsiooniks oligi kirikus toimiv vaatemäng… Veel näeb päris põnevat seeriat linnuse saamisloo makettidest.
Veel oli päris huvitav näitus kelladest, sõjamudrust ja vormidest. Taaskehastajatel on siin mida vaadata.
Turnisime torni ikka ka 😉 Kahju, et Põhjaõue kohal olevale rõdule ja müüri pealsele ei saa. Tornist on ümbrusele päris hea vaade. Näeb nii Venemaal asuvat Jaanilinna linnust kui maalilisi vaateid linnale. Siit ülevalt sai hea ülevaate linnuse siseõuel olevatele müürijuppidele mis maapõuest välja puhastatud. Põnev oleks teada mis hooned seal olid. Aga ehk ükspäev saab teada midagi.
Linnuses on veel väike näitus teejoomise kultuurist ja vadjalastest. Kes ei tea vadjalastest midagi siis minge vaadake näitust, saate natuke aimu. Kokkuvõtvalt on päris äge, saab kohtadesse kuhu varasemalt ei lastud jne. Kui veel linnuse bastionikäigud ka avataks oleks päris äge. Mul riivas veidi silma see, et kogu teema kuidagi jube steriilseks tehtud, selline avar ja valgusküllane. Võiks veidi rohkem ehedust olla, nii nagu varasemalt oli. Peale muuseumikülastust saab siinsamas linnuse rondeelis keha kinnitada. Toidud on maitsvad ja teenindus hea.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Elu piimanõus
Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.
Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.
Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀
Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju
Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.
Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.
Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.
Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.
Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.
Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.
Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.
Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.
Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.
Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.
Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna.
Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.
