-
Setumaa trip. Saatse – Värska
Hommikul äratus, hommikusöök ja minek Saatse muuseumi. Sinna viib otsetee läbi Venemaa. Muuseum ise asub vanas elu- ja koolimajas ning kõrvalhoones. Siin on olemas ka väiksed omalajal moodsad olnud suvemajad. Samas saab ka lugeda põnevaid lugusid omaaegsetest turulkäikudest Pihkvasse ja Piiterisse. Huvitav, et siin oli eksponaadina väljas ka nõukaaegne tuletõrjekilp koonuse kujulise ämbriga. Omalajal tehti see meelega koonuse kujuline, et ära ei varastataks 😀 😀
Siin on ka väike matkarada nö. näidispiirile ja taastatud II MS aegse kaevikuliini taastatud tulepesa juurde. On ka mõned infotahvlid kohaliku fauna kohta jne.
Muuseumi kuuris on päris huvitav näitus kõikvõimalikest majapidamises vajaminevatest esemetest alustades saest ja lõpetades kapsariiviga.
Peamajas on samuti päris huvitav näitus omaaegsest eluolust. Siin on ka päris suur väljapanek juhtmevabadest wifi võrgus töötavatest triikraudadest 😉 Tänapäeval ei ole kahjuks see wifi sagedus EU nõuetega kooskõlas. Vot kus oli innovatsioon, tänapäeval on triikrauad teinud taandarengu ja ripuvad juhtme otsas.
Peale Saatse muuseumi külastust oli meil Värska muuseumi külastus ja sealsamas tsäimajas ka lõuna. Siin pakuti ka sõira eelroana aga see oli maitselt ikka kaugel Inara kohvitarõ omast.
Muuseum iseenesest on äge ja siin on mida vaadata. Meie külastus oli giidiga ja siingi sai kuulda palju põnevat Setude eluolust.
Maja taga on ka väike aialapp kõikvõimalike aedviljadega ja huvitav lahendus on infotahvlite jaoks. Muidugi ei puudu ja pudulojused 😉
Siin on veel täiesti toimivad sepikoda, keraamikatuba ja suitsusaun. Seda Sauna pidavat saama isegi saunatamiseks sebida 😉 Kui muuseumil tiir peal oli väike lõunasöök ja minek kodupoole. Teel põikasime sisse veel Pindi veinitalusse aga kuna alkohol pole minu teema siis ma tiksusin niisama seni kuni grupp veini maitses.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma. Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud. Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad. Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉 Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll. Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Linnud pole päris vol. 220
Lõpuks ometi tõlkis keegi eesti keelde põneva artikli sellest kuidas valitsused inimesi jälgivad. Eestikeelset tsenseeritud versiooni saate lugeda siit. Ilmselt olete tähele pannud, et linnud kogunevad parvedes parkidesse, väljakutele ja muudesse rahvarohketesse kohtadesse. Kas teil pole tekkinud küsimust miks? Väga lihtne, sealt saab kõige rohkem infot inimeste käitumise kohta. Robotlinde selleks kõige parem kasutada, nad ei hakka silma. Tänapäeval lihtsalt inimressurssi selleks kasutada raske, esiteks; kaabuga seltsimees hakkab silma, teiseks; raske on märkamatult edasi anda kogutud infot ja saada uusi ülesandeid jne jne. Aga linnud näivad inimestele ohutud ja neid ei kardeta. Ei uskunud algul ise ka, et see nii on aga vaikselt asja uurides õnnestus internetist leida ka umbkaudne skeem robotlindude ehituse kohta. Kindlasti te ikka ei usu. Aga mõelge kas te saate otse selja taha vaadata… ei saa, aga robotid saavad 😉
Kuidas nad saavad ülesandeid? Lihtne. Selleks on mitu moodust. Kiireloomuline; selleks parvejuht kogub oma parve ja selgitab ülesanded kõigile korraga. Vähem kiireloomuline; see antakse edasi zombistatud inimagentide pool nö. süütu söötmise käigus. Ilmselt ei ärata kelleski kahtlust kui agent linnukestele saiatükke või seemneid paneb. Info on väga salastatud ja isegi söötjad ei tea, et nad annavad seemnetega edasi valitsuste salajased ülesanded robotlindudele. Seemne või saiatüki alla neelamisel aktiveerub selle sees olev mikrokiip ja info antakse edasi linnu sees olevale protsessorile lähivõrgu kaudu. Varasemalt täidetud ja valitsuste poolt analüüsitud ülesanded mis vajavad järelkontrolli või ülesanded millega pole kiire pannakse maa sees olevate juurte kaudu (juured on tegelikult kaabeldus) marjades olevatesse seemnetesse mis on tegelikult kiibid. Marju alla neelates toimub analoogne protsess mida ma juba ennem mainisin.
Peale seda kui “linnud” on ülesanded kätte saanud asuvad neid täitma. Nad jälgivad teid kõikjal, ükskõik kus te ka poleks. Osadel robotlindudel on suurendatud kuulmist, need on mõeldud selleks kui inimeste lähedale pole ohutu minna. Mõnele variandile on lisatud näiteks öönägemine jne. Te jälle ei usu? Vaadake silmi, need on ju kaamerad. Kõik nähtu-kuuldu salvestatakse sisemisele protsessorile.
Kõik on läbi mõeldud väga hästi. Ka nende hulgas on olemas omad aktivistid ja provokaatorid. Kui on vaja inimestes tekitada emotsioone meelsuse tuvastamiseks saadetakse kohale kirevad linnud. Samas jälgivad nad pingsalt teie tegevust. Need linnud on nüüd vähe teistsuguse ehitusega. Kui muidu on neil väike sisemälu kuhu salvestatakse info, siis nendel mälu puudub. Saadud info striimitakse kohe wifi võrgu kaudu vajalikku kohta edasi. Selleks on kohal veidi suuremad linnud kes töötavad repiiteritena. Need tunneb ära laiali saba järgi.
Teil tekkis kindlasti küsimus, millega nad töötavad. Nagu enamus robotitel on ka nendel moodsad liitiumakud. Nendega on muidugi natuke probleeme nii laadimise kui ka ülekuumenemise näol. Aga ka see on lahendatud innovaatiliselt. Väiksemad linnud peavad üsna sageli laadima kuna akud on väikse mahtuvusega. Suuremate lindude aku peab ikka oma 5-6 kuud vastu ilma laadimata. Aga häda on see, et meil pole nendele võimalik teha sobilikke kontaktivabu laadijaid. Nagu piltidel näeme siis väiksed ja keskmise suurusega robotlinnud laevad ennast traadil istudes otse vooluvõrgust. Piltidel näeme ka kuidas üle kuumenenud akut jahutatakse ja objektiive pestakse.
Suurematega on nüüd nii, et nemad lendavad laadima ja nö. hooldusesse mujale. Traadil neid laadida ei saa kuna on selleks liiga rasked. Natuke uurimist ja selgus, et kolmnurgas lennatakse hooldusesse või sealt tagasi aga parves lennatakse laadima. Meil siinkandis on mõned avariilaadijad ka, juhuks, kui näiteks aku tühjeneb liiga ruttu. Aga need on väga energiakulukad. Selleks, et laadida peab kokku koguma suure parve ja siis maanduma selleks ettenähtud salajasele põllule, kus ringi tammudes kontaktide peal laetakse veidi akut. Maa sees olev kaabelduse kaudu laadimine on kulukas kuna alajaamu ei saa ehitada, see reedaks laadimiskohad. Elekter tuleb kohale väga kaugelt ja nagu me kõik teame mida pikem juhe seda suurem voolukadu.
Peale väikest uurimist sain teada ka paar laadimiskohta Egiptuses. Need on seal väga osavalt ära peidetud. Aga mul õnnestus siiski paar laadimiskohta üles leida. Tavaliselt võetakse näiteks kuskil nurga taga tänavavalgustuspostidest kaabliga elekter palmidesse. Palmid on väga head oma võra poolest kontaktivabadeks laadijateks. Nüüd need linnud mis vajavad laadimist lihtsalt tiirutavad palmide kohal ja laevad kontaktivabalt akut. Selline kontaktivaba laadija on parem, siin saab ühekaupa lennates ka laadida aga meil põllul laadimiseks peab terve parv olema. Meil ühekaupa laadimine põllul oleks väga kallis. Meil selliseid kontaktivabu laadijaid ehitada ei saa kuna pole sobiliku võraga puid.
Kas nad lähevad katki ka? Jah lähevad küll. Selleks puhuks on täitsa olemas hooldetiim ja varuosad. Nagu piltidelt näha võib töötab hooldus väga hästi ja otse sündmuskohal. Katkist ei pea töökotta viima.
Küsite kindlasti, kuidas ülesannete käigus kogutud info edasi antakse vajalikku kohta? Ka sellele on mõeldud. Oleneb info olulisusest. Nagu ma juba ülalpool mainisin, et maa sees olevad juured on tegelikult kaabeldus info edastamiseks. Kui on väga kiire edastusega siis leitakse vajalik kontakt üles nii lume alt kui vee seest ja edastatakse info. Tavaline regulaarne info edastus käib sellesama mikrokiibi kaudu mis ülesande saamiseks alla neelati. Kest mille sees kiip ülesandega oli töödeldakse keemiliselt ringi ning muudetakse kuju selliseks, et seda keegi näppida ei tahaks. Siis puistatakse see spetsiaalse väljutuskanali kaudu maa peale. Kest laguneb ja mikrokiip puutub kokku kaabelduse otsas olevate anduritega ning ongi info edastatud. Kui edastusega pole väga kiire siis edastatakse see wifi kaudu sellistesse pildil olevatesse suurte tiivalaadsete antennidega lind – serveritesse. On mõeldud isegi sellele kuidas edastada infot siis kui “võrk” on maas. Väga lihtne, suust suhu meetod, ka seda näeb ühel pildil. Olla olemas ka mingid uuemad mudelid mida saab programmeerida ja kasutada biorelvana. Sellist salajast teavet jagas ühe ebasõbraliku riigi valitsus oma rahvale. Väidetavalt ühes veidi väiksemas ja hirmus kurjas naaberriigis olla leiutatud see praegu moodne viirus, ning siis see lindudesse installitud. Seejärel olevat need robotlinnud lennanud ülesannet täitma sinna ebasõbralikku riiki ja selle täis pasandanud mille tagajärjel olla kõik haigeks jäänud 😀 😀
Nagu igal tehnikal saab ka robotlindudel mingi aeg ressurss läbi, need utiliseeritakse keskkonnasäästlikult. Selleks on armsad ja nunnud kiisud. Nii, et kui näete kassi lindu taga ajamas siis teadke, et ta on utiliseerimas kohe-kohe kasutuskõlbmatuks muutuvat robotlindu.
Kassid peavad järelevalvet robotlindude üle kõikjal. Tegelikult on kassid ka robotid aga hoopis täiuslikumad kui linnud. Nad töötavad hübriidajamiga ja ei pea akude laadimiseks traadil istuma, vaid inimene kassi silitamisega tegelikult laebki akut. Ilmselt olete vahel kassi silitades väikse särtsu saanud, see juhtub siis kui kassrobot pole laadimise ajaks korralikult maandanud. Kui kass nurrub siis ei tähenda see seda, et kassil on hea olla, tegelikkuses hakkas kassis tööle väike mootor akude laadimiseks. Aitäh, et leidsite aega lugeda ja jagada 😉
Aitäh põnevate piltide eest OK grupile Остров сокровищ
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmi kassid
Hurghadas oli ka hullult kasse aga seal suht rääbakad kõik. Ega Sharmis neid vähem pole, pigem isegi kõvasti rohkem. Ja tundub, et siin neid isegi söödetakse, igatahes kordades kobedamad näevad välja kui Hurghadas. Muidugi Türgiga ei anna isegi siinseid kasse võrrelda, seal on nad tänavakassidena ikka väga hoolitsetud. Muidugi värvivalik on ka siin päris suur 😉 Isegi mina kes ma eriline kassiinimene ei ole imetlesin nende ägedaid mustreid.
Ega noored meist väga häirida ei lasknud ja toimetasid oma kassiasju segamatult edasi. Elektrikilp tundus kõige asjakohasem koht olema soo jätkamiseks 😀 😀 Seal on ilmselt piisavalt särtsu.
Siin väike peretüli teoksil. Vaat millised ilmed ja poosid. Huvitav oleks teada mida nad ära ei jaganud….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud
Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀
Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.
