fbpx
  • Tsill

    Avatud talude päev

    Kuna mul FB needust pole siis kuulen toimuvatest asjadest nagu vanasti otse rahvasuust ja tavaliselt viimasel hetkel 😀 Iseenesest mulle need avatud talude päevad ja kohvikute päevad meeldivad. Näeb neid asju mida muidu tavaliselt ei näe ja nii mõnigi kodukohvik annab oma kookidega suurtele kohvikutele silmad ette. Ega nüüdki kuulsin suht viimasel hetkel, et kuskil olla talu kus lakast leitud armastuskirju koduteatris ette loetakse. Ega midagi jalad kõhu alt välja ja uurima. Muidugi õuel veidi põnevat tehnikat , enamus neist omalgi olnud. Kunagi oli meie peres isegi selline kolmerattaline rollu ainult rohelist värvi ja kuudiga

    Väike talumuuseum ka päris huvitav, isegi arvuti ja mobla “ema” oli olemas 😉 Vana raha ka olemas, oli just mingi aeg natuke selliste paberrahade ajalugu vaja omale selgeks teha. Sain päris palju põnevat teada nende kohta. Päris põnev oli muidugi kastitäis koduseepi 😀 😀 terve küla saaks aasta pesta ilmselt. Vanasti tehti kodus ikka korralikku pesuseepi, tänapäevane poekas ei pese eriti miskit ainult lõhnab, kui sedagi. Paar huvitavat lampi hakkas ka silma.

    Perenaine teeb siin talus päris omapärast ja põnevat lambamotiividega keraamikat 😉 Nüüd ma tean kust saab vajadusel põnevat kingitust.

  • Tsill

    Jõuluturg

    Kurjad keeled juba ammu rääkisid, et sellel aastal jõuluturgu ei tule. Aga lõpuks midagi siiski tuli. Mõtlesin, et pole ammu linnas luusinud läheks viskaks pilgu peale. Kõigepealt tuli ikka väike tiir teha Vabaka alla tunnelisse. Enamus inimesi ilmselt ei teagi, et seal on ka maaalune parkla kus näeb vana linnamüüri või elamute vundamente. Harju tänava otsas muidugi näeb väikest juppi kunagist väravat läbi klaasi ka 😉 Nii, et seda kultuurkihti ikka natuke meil on.

    Hmm, kuusk oli püsti ja nats jõuluturgi ikka kah. Vähe küll aga abiks ikka. Samas kas tegelikult peabki hull sagimine ja trügimine olema. Praegu hea rahulik, ruumi nagu putru 😀 Kuna turg imepisike siis need 5 putkat said ruttu läbi vaadatud. Nu ja kui juba linnas siis tuleb vanalinna tiir ka teha 😉 Vastikult niiske ja külm oli ainult ja pikalt ei viitsinud.

    Põikasime sisse Meistrite hoovi mõttega piiluda Laura stuudiot aga kahjuks oli kinni nagu enamus muidki asju siin.

    Eks vahepeal läks ikka kõht ka tühjaks ja meenus, et sõber Maksim sebis miski restorani omale 😉 Nüüd sobiv moment asi üle vaadata. “Moos” selle asja nimi. Interjöör selline avar ja kuna viiruse värk siis rahvast vähe. Tundus selline hubane värk, ei tea muidugi kuidas siis on kui saalid rahvast täis. Menüü ka selline mõistlikult tagasihoidlik, mitte nii nagu mõnes kohas kus kümme lehekülge eelrooga, teine samapalju põhirooga jne. Valikus kõik ilusti olemas, nii liha kui kala ja mis oluline…. crème brûlée nämmaaaaaaa. Kellel kõht tühi soovitan minna. Ah jaa seal on lõunamenüü ka 😉

  • Tsill

    Aibolandsi muuseumi uurimas

    Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….

    Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.

    Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana

    Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.

    Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…

    Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.

  • Muu värk,  Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Seebimeistril külas

    Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.

    Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..

    Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉

    Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.

    Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.