-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma. Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud. Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad. Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉 Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll. Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks
Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.
Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.
Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.
Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.
Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.
Küünalde ajaloost ka
Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha. Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.
18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.
Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju
Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.
Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.
Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.
Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.
Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.
Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.
Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.
Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.
Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.
Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.
Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna.
Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.
Kiriku võlvkonsoolil on ca 700 aasta vanune Eesti talupoegi kujutav skulptuur. See peaks nüüd olema vanim eestlaste kujutis. Huvitav kas need siinsed kujud on Karja kiriku eestlaste ema ja isa või vastupidi.
Sisevaated on samuti muljetavaldavad, ühes seinas näeb päris kõrgel kinni müüritud uksekohta, Ilmselt on see seotud kunagise linnusega….
Siin näeb klaasi all isegi kas vana kiriku või linnuse müürijäänuseid. Samas on huvitav mis aegsed on need plaadid, kas all on hauakambrid või pole jne. Pöide kirikust on üks ilmatuma äge film, seda saab vaadata siin
Nii ja oligi aeg praamile sügada. Kiirelt veel Muhu kirikust pimedas paar pilti ja laevale. Mandril Karuse kiriku juures jalasirutus ja varsti kodus. Hullult tiheda programmiga ja põnev reis mere taha sai läbi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Midagi uut jõuluvana kotti
Kui hooaeg läbi on veidi aega tegeleda muude põnevate asjadega. Eelmisel aastal tegime posu jõulupakke. Pakkides kasutasime praktiliselt ainult kohaliku käsitööna valmistatud asju. Ägedaid naturaalsest lamba- ja searasvast valmistatud seepe saime ühe hea sõbra käest, kes neid oma koduköögis valmistab. Küünalde valmistamine oli seekord vähe lihtsam protsess, varasemalt see materjali otsimine protsess juba läbi tehtud. Naturaalset mesilasvaha saime tuttavalt mesinikult ja tahi nööri oli varuks piisavalt. Algselt võttis tahi jaoks õige niidi otsimine mööda poode ikka aega, igat suva niiti pole hea kasutada, see tekitab põlemisel tahma ja mürgiseid jääke. Igasugu põnevaid siirupeid sai suvel oma tarbeks valmis keedetud, miksmitte veidi ka kingipakki panna 😉 Angervaksa siirup on tuntud rahvameditsiinis kui looduslik palaviku alandaja. Kuusevõrsesiirup pidavat jälle aitama köha vastu jne. Tegime ka natuke võilillesiirupit ja ebaküdoonia siirupit aga see kulus omale marjaks ära ja kingikotti ei jõudnud 😉 Noor põdrakanep läks otse pannile ja kõrvenõges kotletiks, seda väärt kraami korjata varuks ei jõudnudki. Meilt küsiti ka teesegusid ja muud looduslikku kingikotti aga kahjuks nii palju varutud ei olnud, et kingikotti panna. Aga eks midagi uut võtame projekti nagunii 😉
Kevadel mõtlesime, et see aasta varume kõiki asju pisut rohkem, aga kahjuks sellel aastal oli muid toimetusi nii palju, et kingikottide sisule mõelda eriti aega polnudki. Ühtteist siiski õnnestus varuda. Kevadel kohe värskeid kuusevõrseid siirupiks. Sügise poole veetsime lapsega kvaliteetaega metsas seenel käies. Veidi ebaküdooniat nii siirupiks kui ka krõpsudeks kommi asemele.
Sellel aastal paneme soovijatele kingipakki juba teada tuntud käsitööna valminud seebid. Naturaalsest mesilasvahast küünlad või küünalde valmistamise komplekti koos juhendiga. Natuke kuivatatud kukeseeni, valikus on ka lehterkukeseened. Kuivatatud kukeseened on suurepärane maitselisand mitmesuguste roogade jaoks, näiteks hautis, supp, kaste jne. Kuivatatud seeni võib kasutada roa peamise koostisosana või jahvatatult maitseainena. Enne roa valmistamist tuleb seeni 2-3 tundi vees või piimas leotada. Kuusevõrse ja ebaküdoonia siirupit. Veidi ka ebaküdoonia krõpse, seda muidugi juhul kui minu maiustamisest neid üle jääb 😉 Kuramuse head said.
Lõpuks ikka ühtteist kokku sai. Komplekteerisime kokku paar erinevat pakki. Ah jaa saime kingikarpideks väikse koguse päris ägedaid puidust käsitööna valmistatud karbikesi. Karbike ise on juba väärtus omaette. Nii, et meilt jõulukuuse alla ühtteist ikka leiab. Kingipakkide valikut näeb meie poes. Kõiki pakkides olevaid tooteid saab ka eraldi osta.
Ei tea kuidas teistega aga mulle meeldib kuusevõrse siirupit kohvisse panna. Liharoogadele saab ka head ja põnevat maitset 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Avatud talude päev
Kuna mul FB needust pole siis kuulen toimuvatest asjadest nagu vanasti otse rahvasuust ja tavaliselt viimasel hetkel 😀 Iseenesest mulle need avatud talude päevad ja kohvikute päevad meeldivad. Näeb neid asju mida muidu tavaliselt ei näe ja nii mõnigi kodukohvik annab oma kookidega suurtele kohvikutele silmad ette. Ega nüüdki kuulsin suht viimasel hetkel, et kuskil olla talu kus lakast leitud armastuskirju koduteatris ette loetakse. Ega midagi jalad kõhu alt välja ja uurima. Muidugi õuel veidi põnevat tehnikat , enamus neist omalgi olnud. Kunagi oli meie peres isegi selline kolmerattaline rollu ainult rohelist värvi ja kuudiga
Väike talumuuseum ka päris huvitav, isegi arvuti ja mobla “ema” oli olemas 😉 Vana raha ka olemas, oli just mingi aeg natuke selliste paberrahade ajalugu vaja omale selgeks teha. Sain päris palju põnevat teada nende kohta. Päris põnev oli muidugi kastitäis koduseepi 😀 😀 terve küla saaks aasta pesta ilmselt. Vanasti tehti kodus ikka korralikku pesuseepi, tänapäevane poekas ei pese eriti miskit ainult lõhnab, kui sedagi. Paar huvitavat lampi hakkas ka silma.
Perenaine teeb siin talus päris omapärast ja põnevat lambamotiividega keraamikat 😉 Nüüd ma tean kust saab vajadusel põnevat kingitust.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõuluturg
Kurjad keeled juba ammu rääkisid, et sellel aastal jõuluturgu ei tule. Aga lõpuks midagi siiski tuli. Mõtlesin, et pole ammu linnas luusinud läheks viskaks pilgu peale. Kõigepealt tuli ikka väike tiir teha Vabaka alla tunnelisse. Enamus inimesi ilmselt ei teagi, et seal on ka maaalune parkla kus näeb vana linnamüüri või elamute vundamente. Harju tänava otsas muidugi näeb väikest juppi kunagist väravat läbi klaasi ka 😉 Nii, et seda kultuurkihti ikka natuke meil on.
Hmm, kuusk oli püsti ja nats jõuluturgi ikka kah. Vähe küll aga abiks ikka. Samas kas tegelikult peabki hull sagimine ja trügimine olema. Praegu hea rahulik, ruumi nagu putru 😀 Kuna turg imepisike siis need 5 putkat said ruttu läbi vaadatud. Nu ja kui juba linnas siis tuleb vanalinna tiir ka teha 😉 Vastikult niiske ja külm oli ainult ja pikalt ei viitsinud.
Põikasime sisse Meistrite hoovi mõttega piiluda Laura stuudiot aga kahjuks oli kinni nagu enamus muidki asju siin.
Eks vahepeal läks ikka kõht ka tühjaks ja meenus, et sõber Maksim sebis miski restorani omale 😉 Nüüd sobiv moment asi üle vaadata. “Moos” selle asja nimi. Interjöör selline avar ja kuna viiruse värk siis rahvast vähe. Tundus selline hubane värk, ei tea muidugi kuidas siis on kui saalid rahvast täis. Menüü ka selline mõistlikult tagasihoidlik, mitte nii nagu mõnes kohas kus kümme lehekülge eelrooga, teine samapalju põhirooga jne. Valikus kõik ilusti olemas, nii liha kui kala ja mis oluline…. crème brûlée nämmaaaaaaa. Kellel kõht tühi soovitan minna. Ah jaa seal on lõunamenüü ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Aibolandsi muuseumi uurimas
Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….
Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.
Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana
Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.
Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…
Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seebimeistril külas
Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.
Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..
Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉
Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.
Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
