-
Valaste ja Kivisilla
Kui juba idaosariikidesse asja siis tuleb üle vaadata ka mõned kohalikud vaatamisväärsused. Kuna mõned suuremad vihmahood on juba ära olnud siis oli lootus näha mõningast veemängu. Aga võta näpust, Valaste täitsa kuiv. Muidugi mis oli huvitav, et siia on vist tekkimas uus juga. Kui joa enda säng praktiliselt veetu siis samal kõrgusel paar meetrit õigest kohast eemal pressib vesi läbi paekihtide välja. Ja kusjuures mitte vähe. Trepist alla kanjonisse ja matkarajale ei viitsinud minna, eks siin ole juba piisavalt käidud ka. Fotosessiooni tegema veetust joast ei hakanud ja muid pilte mis tehtud nii suvel kui talvel on siin kodukal küllaga.
Kobisime Kivisillale, vot siin pole tükk aega käinud. Siin on ligipääsuga nii nagu on, otse letti nagu Valastel sõita ei saa. Kas jätad auto maantee serva ja longid kilomeetrikese üle heinamaa või pargid SPA hoovi ja longid sealt jala umbes kaks korda niipalju kui maantee äärest. Kurja küll, siin oli sama teema nagu Valastel, vett polnud. Kui just mitte arvestada paari imepisikest nirekest. Siin otsustasime ikka all kanjonis ja mere ääres ka ära käia. Siin muidugi noolsirge trepp alla ja annab pärast üles turnida. Igatahes on see tsill koht ja kindlasti tasub käia. Kes siin varem käinud pole siis mõned pildid on ka ühes varasemas blogis.
-
Egiptuse trip. Dahab – Nuweiba. Safari, snorgeldamine ja värviline kanjon
Nii täna varakult äratus, kiirelt sööma ja tripile minek. Plaanis terve päeva pikkune programm. Ei ole siin midagi nii nagu reisikorraldajad räägivad, et ainult neil on korralikud bussid ja kvaliteetne teenus. Meile tuli järgi vägagi korralik Toyota buss mis on üsnagi tavaline nii Hurghadas kui Sharmis. Kui rahvas peale korjatud hotellidest algas sõit Dahabi suunas. Seal on meil programmis atv, kaamelid ja snorgeldamine. Peale seda lõuna ja sõit Nuweibasse värvilist kanjonit vaatama. Vaatasin, et turva on Sharmis hullult tasemel seoses foorumi ja presidendi kohalolekuga. Igal nurgal on politsei ja kõik lagendikud on turvamehi täis. Huvitav oleks teada mis relvi hõlma all kantakse. Riietuse hoiaku järgi on juba aru saada, et seal pole mitte pelgalt püstol vaid midagi tõhusamat 😉 Ilmselt midagi mini uzi taolist alternatiivi. Kuigi jh ilmselt võiks pooled turvamehed päevapealt minema lüüa. Kui sul on objektil number üks, aga sa ennastunustavalt telefoni näpid siis mis kasu sellisest turvast on.
Lõpuks jõudsime maanteel oleva politseipostini. Siit edasi sai ainult politseieskordi saatel. Ootasime umbes 5 minutit eskorti ja panime kolonnis minema. Politseieskort keset teed ees ja oma paarkümmend bussi kolonnis järgi. Niimoodi kolonnis uhasime oma paarkümmend kiltsi siis keeras konvoi tagasi ja bussid kimasid oma teed edasi. Lõpuks jõudsime ühte tanklasse kus oli pissipeatus 10 mintsa. Kurja muidu iseenesest vägagi moodne tankla aga mida kütsivalik 😀 😀 Meie noorem põlvkond pole isegi sellistest kütsidest nagu 76, 80, 92 ilmselt isegi kuulnud mitte. Aga siin need lisaks 95 ja 98 täiesti vabalt saadavad. Huvitav muidugi kuhu tänapäeval sellist kütsi pannakse. Beduiinid joodavad kaameleid ilmselt 76 😀 😀 Prüginduses pole midagi uut, prügikast võib ju olla aga ümberringi on ikka kõik prügi täis 😀
Lõpuks jõudsime Dahabi, haarasime kohe kiirelt snorgeldamisvarustuse ära ja kimasime edasi, meil oli veel valikut kuna olime esimesed. Meie taga tuli ilge joru busse turistidega. Siin on juba kohal ka esimesed müügimehed, aga need on kohalikud papid või lapsed, kõik on väga püüdlikult selgeks õppinud hinna 1 dollar 😀 😀 Lõpuks olime atv safari baasis. Ega atv siingi millegi poolest erine Hurghada ega Türgi omadest, parajad rondid igalpool. Aga noh turistile proovimiseks käivad küll. Tegime miski tunnise tiiru, põikasime ka kanjonisse. Mu Hurghadast ostetud arafat sai siin jälle kiita 😉 Edasi oli mingi pool tunnikest kaamelisõitu ja siis 1,5-2 tundi snorgeldust. Ma kaameliga sõita ei viitsinud, pole midagi erilist peale hullu kõikumise 😀 😀 Kaamelisõit väga sobilik istuva töö tegijatele, logistab lubjast lahti kõik selgroo diskid 😀 😀
Kui kõik huvilised olid kaamelitega ka tiiru ära teinud läksime snorgeldama. Siinsamas lähedal on ka see kohalik kuulus “sinine auk” aga sinna me ei läinud, see on rohkem sukeldujate värk. Algul mõtlesin, et lähen snorgeldan ka, aga ei tulnud seda õiget tunnet ja jätsin seekord asja vahele. Vesi oli vastikult märg ka 😉 Tiksusin niisama rannas ja vaatasin mis nurga taga on. Nagu ikka on nurga taga prügi 😀 Meil olid kambas ka ühed kohalikud noored. Omamoodi huvitav oli vaadata nende ujumiskultuuri. Naised ei tohi ju paljad olla teiste ees, pikk kalipso selga ja pähe ning ümber perse seoti arafat. Milleks küll see veel vajalik, kui midagi ei kata nagunii peale kalipso 😀 Aga kombed on kombed, mis teha, tuleb neid austada, kõigest ei peagi meie aru saama. Iseenesest oli siin muidugi väga äge korallid on juba päris kalda ääres aga mitte nii kirevad kui seal kus sügavaks läheb. Käisin vahepeal silla pealt vaatasin sügavamale vette, seal elu ikka päris kirev ja hullult kõikvõimalikke värvilisi kalu on ka. Varsti oligi lõuna läes ja snorgeldajad tulid ka sööma. Kui söödud viisime staffi tagasi ja kimasime Dahabi keskusesse poodi. Väike poepeatus kuulub siin programmi nagunii tahad või ei taha. Moblamastid on siin enamjaolt kõik palmi kujulised, Hurghadas nägin ainult paari sellist.
Siin on kitsekarjad tänaval täitsa tavaline ja korra nägi isegi inimesi autokastis sõitmas. Siinai poolel pole see tavaline nagu liikluspilt näitab. See ilus roosa maja pildil “peldikute” vahel on kohalik beduiinide kool. Niikaua kui teised käisid poes võtsime meie kohvikust ühe kohvi ja jäätise. Kohv 15 kohalikku ja jäätis ka 15 kohalikku. Kohv oli päris hea ja ega jäätiselgi viga polnud, täiesti söödav mangojäätis. Kusjuures Siinai poolel leiab poest märksa rohkem jäätist kui Hurghadas.
Kui poetuur rahval tehtud kimasime edasi Nuweiba poole. Tee on nii hea, et bussijuhid lasevad siin stabiilselt 150 – 160 rauas. Ega Luxoris käik väga aeglasema sõiduga polnud, seal lasid 120-130 rauas. Teel vilksasid mööda aegajalt kasvuhooned, beduiinid kaamelitega kui ka mingid suva putkad. Ah jaa prügimäe nägin ka vilksamisi mägede vahel ära. Korralikku pilti teha kahjuks ei jõudnud aga midagi sai. Suured kuhjad kokku veetud prügi lihtsalt põletati ära.
Lõpuks jõudsime kohale, dziip juba ootas meid. Väike jalasirutus enne edasisõitu kõrbes. Vaatasin, et veidi eemal mingi autoront külili kalju peal, et mis värk. Giid ütles, et seal kalju sees elab beduiinide pere kes tegid ise omale kalju sisse koopaelamise. Krt sellist asja tahaks ka lähemalt vaadata. Edasi kobisime kõik dziipi ja kimasime läbi kõrbe värvilise kanjoni juurde. Giid ja bussijuht autosse ei mahtunud, need sõitsid kaasa väljas auto küljes rippudes 😀 😀
Lõpuks olime värvilise kanjoni juures. See pole küll nüüd see õige värviline kanjon aga üks sarnastest. Õige kanjon on juba mitu aastat kinni kuna turistid sodisid ja läbustasid selle ära. Eks siingi kanjonis juba näeb seintesse kraabitud nimesid ja muud jura, eriti palju hakkab silma slaavikeelseid nimesid aga tundub, et ega kohalikud ka väga maha jää. Iseenesest päris äge kanjon. Kahju, et sinna osasse ei lähe kus vesi ka on. Küsisin giidilt kas siin madusid ja muud mürgist värki ka on. Ütles, et madusid pole aga skorpione pidavat olema ja komistades võid kaamelitoidu põõsasse kukkudes omale sõrme pikkuse okka perse kukkuda 😀 😀 Ma siiski leidsin kuskilt põõsast miski imeliku eluka, mis see oli ei tea. Väike beduiinide laat oli ka poole kanjoni peal. Lapsed müüsid käsitööd ja allapoole minnes pidi kuskil nende laager ka olema.
KUi tiir tehtud kimasime hotelli tagasi. Tagasiteel meid konvoi ei saatnud. Hotellis oli meil täna restoran. See on paketihinnas. Salat, kalasupp ja praad tundmatust kalast pluss krabi oli täiesti mõnus õhtusöök. Magustoiduks olev kook oli isegi söödav, tavaliselt need läägelt magusad. Kokkuvõtvalt ütlen, et selline paketitrip sobib ideaalselt neile kes tahavad kiirelt asjadest miskit aimu saada. See ongi selline natuke siit ja natuke sealt asju proovimiseks aga täit naudingut ei saa. Kui tahad asja nautida siis soovitan soojalt paketti mitte võtta. Kui vähegi aega on võtke iga trip eraldi, siis on aega asja nautida ja kui võtate tänavalt asju nö hulgi siis saab hea hinna ka.
-
Võhandu maraton vol.3
Nonii, vahepeal ajaviiteks vol.1 , vol.2 ja vol.6 täitsa ilmunud. Eelmisel aastal vol.7 jäi õigel ajal ära ja lükati septembrisse. Siis polnud aega pulli tegema minna, tööd oli vaja teha 😉 Ei tea mis sellel aastal vol.8 saab, kas jääb ära või lükatakse ka mingisse x aega. Hetkel on juba kuu jagu nihutatud. Vaatame kui ikka toimub sel aastal ja aeg klapib siis tuleb läbi minna 😉 Siis näeb kuidas Võhandu maraton soojaga toimub 😀 😀 Muidu see aprill on selline ulmevärk, küll tuleb vihma, küll lund ja krt teab mida veel 😀
Seekord pikalt ei viitsinud seal töllerdada, nats vaatasime ringi ja lasime jalga. Kevadist Võhandut vaadatud küll ja küll juba. Loodame siiski, et sel aastal saab suviseid pilte üritusest.
-
Jälle Sillamäed avastamas.
Siin sel aastal juba mitu korda käidud ja igakord midagi uut uuritud millest varem miskit ei teadnud. Seekord viskasime pilgu peale kohalikule joale. Langevoja juga on Sillamäe servas ja siin on ka RMK lõkkekoht. Joal on 2 astangut 1,5 ja 4m kõrgusega. Joast allpool voolab oja päris suures kanjonis, sinna turnima ei viitsinud seekord minna. Oja ise on allikatekkeline ja pidavat vahel isegi ära kuivama. Huvitav on see, et kohalikud nimetavad seda Sorro koseks 😀 😀 väga omapärane nimetus.
Kui juga uuritud tuleb ikka promenaadil ka käia 😉 Ootan põnevusega millal promenaad lõplikult valmis saab. Praegu ehitatakse usinasti kaldapealset promenaadi. Sinna tuleb joru värvilisi purskkaeve jne. Tuleb kätt pulsil hoida ja aegajalt möödaminnes uurimas käia.
-
Jõhvi – Valaste
Asjaajamised sai planeeritust kiiremini valmis ja vaba aeg tuli ära kasutada produktiivselt. Võtsime projekti Jõhvi kindluskiriku. Kirik oli isegi lahti ja saime vähe uurida kirikut seest. Siin kirikus on ka muuseum aga kahjuks töötaja haiguse tõttu sinna sisse ei saanud. See asub kiriku võlvkeldris ja on eraldi sissepääsuga. Aga natuke kirikust endast ka paar sõna. Jõhvi Mihkli kirikut on esmakordselt mainitud 1364 seoses venelaste rüüsteretkedega. Kirik oli ehitatud kindluskirikuna mida ümbritses vallikraav. Algselt oli see väidetavalt võlvimata nelinurkne kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid kindlusarhitektuurile iseloomulikult kõrgel ja hoonel oli vaid üks sissepääs. Hiljem ehitati siia isegi püssirohukelder. Jõhvi Mihkli kirik on suurim ühelööviline kirik, seetõttu on siin akustika väga hea.
Samas sai siin viimast päeva vaadata Iisaku muuseumi fondidest pärit kalendrite – tähtraamatute näitust. Jõudsime sellele veel kiire pilgu visata, ühest servast hakati juba maha võtma. Üritasin küll sebida, et äkki ikka kuidagi saame muuseumi ka aga peale erinevatele inimestele helistamist ei saanudki selgust kes keda asendama peaks ja kelle käes on võtmed. Egas midagi tuleb kiriku külastus veelkord ette võtta kui sinnapoole asja on.
Koduteel põikasime läbi Valaste joa juurest. Ma seal peale seda kui uus trepp ja matkarada tehti paar korda möödaminnes käinud. Aga alla pole viitsinud minna. Seekord otsustasin ikka all ka ära käia. Oi kurja kus seal on ikka treppi tehtud kanjonisse aga jummala äge on. Iga natukese maa tagant on infotahvlid ja üks puu oli ka risti üle laudtee kukkunud. Tiksusime vähe mere ääres ja turnisime üles tagasi. Tegelikult see matkarada tundus ka päris põnev olema aga see jääb teiseks korraks 😉
-
Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga
Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.
Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.
Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.
Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.
Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.
Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.
Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀
Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.
Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.
Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.
-
Võhandu maraton vol.1
Miljon aastat tagasi kauples sõber, et tuleks Võhandu maratonil talle supordiks. Tükk aega mõtlesin kas ma ikka viitsin aga lõpuks mõtlesin, et mis siin muud ikka teha…. teeme ära. Kimasime õhtul juba kohale, sättisime ujuvvahendid Tamula kaldale valmis ja kobisime ööbimiskohta Kassile. Hommikul kell 6 äratus, et kohale jõuda. Hommikul hull trügimine… lõpuks sai vette kah. Muidugi suure hilinemisega aga sai 😀 Ilm oli vastikult külm, kobisime ära autosse ja kimasime Kirumpää sillale.
Passisime seal vähe ja tiksusime edasi Paidra veskitammi juurde. Seal pidime ära ootama oma võistlejad ja kajakid üle tassima. Veski siin kahjuks enam ei tööta aga omanik on sinna veski asemele aretanud hüdroelektrijaama ja toodab oma majapidamise jaoks “volti” 😉 “Omamehi” oodates nägi seal ikka igasugu sulelisi ja karvaseid aerutamas. Lõpuks oli meie sulelised kah kohal. Tassisime üle, venitasime kummi ja tiksusime edasi järgmise tammi juurde.
Et siis Leevi… siin on hullult aega enne kui meie sulelised jõuavad. Töllerdasime niisama ringi ja tegime aega parajaks. Siin nägi juba mõnes kohas isegi lilli õitsemas. Vahepeal sai isegi poes käidud aega parajaks tegemas. Väikestes külapoodides on äge käia, igasugu huvitavaid asju näeb müügil 😉 Ega siin väga tänapäeval midagi vaadata ei ole, kunagi on siinkandis olnud lausa 3 mõisa. Neist tänapäeval järgi ainult mõned kõrvalhooned. Küla iseenesest on vana ja märgitud juba 1582 Poola revisjonis (ilmselt mingi Taani hindamisraamatu analoog) II MS ajal peeti sealsetes metsades kõvasti lahinguid ja peale sõda oli sealkandis metsavendluse teema päris aktuaalne. Väidetavalt pidas 1978 aastal sealkandis oma viimase lahingu NKVD meestega tuntud metsavend August Sabbe. Lõpuks olid meie sulelised kah kohal, tassisime üle venitasime kummi. Seal pudrupeatus kah võistlejatele. Lõpuks lükkasime omad vette ja kimasime edasi Süvahavva poole.
Süvahavval on päris vägev kanjon, ülevalt on hea vaadata jõel liikuvaid aluseid. Mõned sinililled olid kah sealkandis õitsemas. Siin vaatasime vähe ringi kohalikus villavabrikus, siin saab näha kuidas villast lõng saab ja ühtteist ka kaasa osta. Kohvikus sai kohvi ja kooki kah 😉 Kui meie omad olid siit läbi läinud kimasime edasi Leevakule. Siin oli jälle see koht kus tuleb alused üle tammi tassida. 1835 aastal ehitati siia vesiveski, hiljem ka jahu- ja saeveski ning villavabrik. Tsaari ajal tehti siin isegi tekke ja sineliriiet vene sõjaväele. 1910 aastal hakati siin elektrit tootma oma tööstuse tarbeks, hiljem hakati elektrit ka ümberkaudsetele taludele müüma. II MS ajal elektrijaam hävis kuid peale sõda taastati Võruma komnoorte poolt lööktööna. Juhan Smuul oma poeemiga “Järvesuu poiste brigaad” tegi selle lööktööehituse kuulsaks. Paarikümne aasta pärast elektrijaam suleti. Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. Lõpuks jõudsid kohale ka meie sulelised puruväsinuna. Seekord lõppes meie suleliste maraton siin ära, kola kokku ja kodupoole tuld.
-
Türgi blogi. Nädal läbi ja ekskursioonile ei saanud
Aeg on möödunud töö ja puhkamise tähe all nagu ikka. Tiina oli Eestis kuuma eest maapaos (loe: puhkusel), aga jõudis see kuumalaine sinnagi 😀 Me Maxiga tegime siis kordamööda vaheldumisi üks päev lennujaamas ja teine päev infosid. Kõik sai hästi tehtud ja isegi rannas tšillimiseks jäi aega. Rannad on muidugi rahvast täis ja mõni irvhammas oskab seda isegi ära kasutada nagu juuresolevalt pildilt näha.
H tuli nädalaks Eestist Türki ja sai natuke koos ringi kolatud. Ühel päeval käisime Göynüki kanjonis, teisel tahtsime õhtusel jeebisafaril käia Olümpose mägedes, aga minu treening tühistati jälle ära. See oli siis neljas kord juba, kui ma palun end sellele tuurile saata. Olen neid ekskursioone üsna palju müünud nagu põrsas kotis. Sellepärast arvasin, et võimaldatakse mul see asi ka ise läbi teha, aga ilmselt siis mitte veel seekord. H muidugi sai minna ja ilusaid kohti uudistada. Tagasiside järgi väga paha ei olnud ja tasus käia küll.
Göynüki kanjonis sai seekord jälle omapäi omas tempos longitud nagu varem Siiliga. Pärast mõtlesime, et oleks võinud seekord selle äkšjonipaketi ka võtta, aga jäi nii.
Nüüd kui teised puhkusel käinud, peaks nagu minu kord ka tulema, aga ülemused pole kuupäevi ära kinnitanud. Uurisin küll juba välja, millal lennule vabu kohti oleks, aga kes teab, kas nad enam kehtivad. Lubati, et esmaspäeval tuleb mingi tagasiside, seni istun teadmatuses.
-
Türgi blogi. Göynüki kanjon
Esimese katse Göynüki kanjonit külastada tegime Siiliga 7. juuni õhtul. Jõudsime pisut peale kuut õhtul kohale, arvates, et see on kõige parem koht teha üks väike õhtune jalutuskäik. Vale puha 😀 See pole teile siin mitte niisama kanjon, see on vaatamisväärsus ja turismiatraktsioon, mis on aiaga piiratud ja pandud raha teenima. Ühesõnaga, kohale jõudes oli meid enam sisse ei lastud, osakond suletud. Polnud parata, tuli tulla teine kord.
Teinekord õnnestus kahe päeva pärast. Hommikul sõime Kemeris rahulikult hommikusöögi ära ja kella üheteistkümne paiku olime taas Göynüki kanjoni väravas. Sissepääs 8,50 liiri, pole just eriti kallis (u 1,30 €). Kohe piletiputkas üritati müüa ka kallimat paketti, kus sees transfeer ja varustus, et minna kanjoni kaugemasse otsa, kus pidavat veel ägedam olema. Kindlasti ongi, ja ka see polnud üleliia kallis, aga jätsime seekord vahele. Tahtsime kõigepealt lihtsalt vaatata ja omapäi lonkida. Ja õigesti tegime. Sellest sai üks mõnusamaid päevi siin Türgis.
Eelteadmisi eriti ei olnud. Max oli korra käinud ja kiitis. Rohkem ei teadnud midagi. Reklaampiltidel on veejoa all kiivrite ja vestidega varustatud rõõmsalt kiljuv rahvas.
Niisiis lonkisime mööda teerada ja vaatasime, mis saama hakkab. Alustuseks keerasime mööda väiksemat rada metsa vahele. Silma hakkas puu, mille koor oli pealt täiesti lahti ja lipendas. Esiti tundus, et kuivanud puu, aga lehed olid kõik värsked ja rohelised küljes. Kasvabki selline.
Kui metsatee otsa sai, siis tuli suuremale rajale tagasi pöörata. Vaated läksid järjest ilusamaks ja kanjon põnevamaks. Ilm oli ka päris palav ja vesi hakkas kutsuma. Õnneks sai jalga pandud veejalatsid, nendega on päris hea nii mööda kivisid kui vett solberdada. Ukerdasime niiviisi tükk maad mööda jõge ülespoole. Siis hakkasid tekkima mõned sügavamad kohad. Viskasin kleidi seljast ja mõtlesin, et kastan end korraks lihtsalt jahutuseks vette. Oi kui mõnus oli. Enam ei tahtnudki välja tulla 😀 Kärestike vahel oli vool nii tugev, et püsti seista ei saanud, vesi viis kaasa. Lasin joal end masserida ja lihtsalt mõnulesin. Vesi oli kristallselge ja parajalt soe. Madalamates soppides võis näha konni ja krabisid tšillimas. Üliäge koht.
Lõpuks läksid kanjoni seinad nii järsuks, et ääri mööda edasi minna ei saanud. Vett mööda oleks saanud edasi ujudes, aga meil olid telefonid, kaamerad ja autovõtmed, mis ujuda ei tahtnud. Tuli minna üles kanjoni servale tee peale tagasi. Lonkisime mööda teed edasi. Tee tõusis järjest kõrgemale mägedesse ja vaated läksid aina vägevamaks. Päris lõpus laskus uuesti alla jõe juurde. Siis sai veelkord kalasid ja konni vaadeldud ja külgjooksu tegevaid krabisid.
Edasi oli läbipääs ainult spetsvarustusega ja meil tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Teinekord tuleks see tagumine suletud kanjoni osa ka üle vaadata. Sissepääsu juures avanev vaade oli küll paljutõotav.
Kokku kolasime oma viis tundi sellel kahekilomeetrisel kanjonilõigul. Peateelt hargnevad rajad jäid aga kõik läbi uurimata. Selleks tuleks veel kord tulla ja veel rohkem aega võtta. Aga tasub tulla! See koht saab minult küll väga kõva soovituse 🙂
-
Sinka-vonka
Kuidagi krooniliseks on juba muutunud see vingerdamine mööda Eestit. Nii ka seekord… Mõtlesime sõbraga minna paar pilti teha Nõmmeveskil. Mõeldud tehtud, fotostaff autosse ja tuld. Nagu elu näitab siis peab kaasas olema igaks juhuks ka telk ja magamiskott 😀 Kunagi ei tea kus ööbida tuleb 😉 Pildistasime siis natuke siit ja natuke sealt, turnisime mööda vana elektrijaama kanalit. Maitsesime mäenõlvast tuleva allika vett
Ega siis saa ju kohe kodu tagasi minna, ikka tuleb miski uitmõte …. Panime Valgehobusemäele Turnisime torni tegime paar pilti, siis meenus , et siinsamas kuskil metsas peaks olema mingi majake kus on pudelitest pudel. Leidsime üles ja täitsa olemas oli… Edasi mõtlesime, et kui juba siin sis vaatame Albu mõisa kah 😀
Albu inspekteeritud lõi kilk pähe, et ega Järva – Jaani ja Koerugi pole enam kaugel 😀 Järva-jaani servas sai tudeeritud Schillingite kabelit ja sealt edasi Koeru (Aruküla) mõisa. Koeru mõisa lähedal on veel von Tollide kabel aga sinna ei jõudnud
Noh ja ega siis Emumägi pole kah enam kaugel 😀 Koerust kiviga visata 😀 😀
Emumägi inspekteeritud ja paar pilti tornist tehtud….. Ega siis kodupoole saa kui teisel pool om äkki veel miskit vaadata. Meenus, et Kärdes väidetavalt sõlmiti 1661 venkude ja rootslaste vahel rahu… Ega midagi tuleb vaatama minna kas iva sees.
Kärdes onnike inspekteeritud mõtlesime… ah las minna ja kimasime vaatama kas Tõnissoni põhja lastud parv on ikka põhjas. Palamusel parve ei leidnud aga saun oli küll kus Toots Jorhile sauna tegi 😀 Nu ei saanud siin ka hing rahu ja sügasime ikka sinka-vonka edasi 😀
Ühel heal hetkel avastasime meeltesegaduses, et oleme Vastseliina jõudnud. Egas midagi luusisime ümber kiriku ja ka linnus sai inspekteeritud. Nüüd oli juba õhtu käes ja plaan oli kuskil kotile kobida. Tsekkasime ümbrust ja mida näeme 😀 😀 Kerepäälse turismitalu…. Nu krt seda ei saanud mitte uurimata jätta. Kimasime kohale, koht oli ilus ja perenaine väga tore. Sebisime omale sauna ja hommikusöögi. Saunas lubati tiksuda niikaua kui viitsime, juhatati kätte ka kus puud on 😀 Hommikul oli kaetud väga rikkalik laud. Enamjaolt oma talu toodang. Kui kõht täis tegi perenaine meile väikse ekskursiooni oma valdustes. Lõpuks arveldasime ära ja lahkusime. Arve oli väga inimsõbralik. Kahju, et see tore talu tänapäeval enam ei toimi. Perenaine peab nüüd taevast talu.
Peale Kerepäälselt keretäieta lahkumist meie meeltesegadus jätkus 😀 Näppisime kaarti ja avastasime, et miskine pudrukeetmise mägi on olemas. No kui selline mägi siis äkki saab putru kah 😀 Läksime uurima ja tuli välja, et sinna mäele sai lausa üle rippsilla. Jõe kaldas olid mõned koopad kus väidetavalt rahvas käis sõjapaos. Mäe otsas oligi pudrukeetmise koht aga pudru oli otsa saanud.
Kuna putru ei saanud siis panime edasi Piusa jõe ürgorgu… Luusisime vähe ringi, inspekteerisime ka vesiveski varemeid. Varemete juures oli pisike talu mille kelder oli oskuslikult suure kuuse taga kanjoni see varjul. Seda eemalt relvastamata silmaga ei märka 😀
No ja kui juba seal ilmaotsas olla siis on imelik mitte käia Piusa koobastes . Koopad inspekteeritud mõtlesime endid kodupoole vedada….
Aga kus sa sellega… teele jäi ju Taevaskoda. Ikka vaja seal ka luusida. Seal oli päris põnev ca 2 tunni jooksul sai nii suve kui talvepildid 😀 Minnes oli ilus ilm ja päike paistis kui Kanjonist tagasi hakkasime tulema tuli hull lumesadu… Nüüd sai küll kopp ette ja vedasime end koju, seekord ilma kõrvalpõigeteta 😀