fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Raikkülas

    Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.

    Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.

    Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud.

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised renoveerimis- ja ehitustööd kalmistutel

    Siin mõned huvitavamad ehitustööd lahti kirjutatud. Huvitav, et meil see pandeemia pani pidurit isegi kodumaisele materjalile. Näiteks käsitsi murtud paekivi ootan vahel rohkem kui kuu aga mis teha, hea, et üldse saab. Paekiviga jännates juba selgeks saanud, et iga paekivi ei kõlbagi kalmistule panna, see lihtsalt ei kesta. Huvitaval kombel on meile sattunud tegemisse kõik päris suured platsid.

    Selle platsi puhul tuli kõigepealt määratleda kalmistuvahiga platsi tegelik suurus. Tuleb välja, et meil on veel kalmistuid kus nö. standartmõõte polegi, kui ruumi on siis ehita nii suur kui tahad. Õnneks sel korral asi nii hull ei olnudki, paar lihtsat reeglit ainult, naabrite piiridest välja minna ei tohi ja kitseradu ka pole vaja platside vahele 😉 Egas midagi kui mõõdud selged tellisime ära mittestandardse paekivi. Enne kivide saamist valmistasime platsi, ette, et pärast saaks piirde kohe kiirelt paika. Selleks tuli ikka hulk tööd ära teha, vana pinnas pealt ära, piirdealus sõelmetega täita, kõrgused paika ajada jne. Lõpuks kui paekivi käes tuli hakata seda legona kokku panema. Kui kivid kokku sobitatud siis hauakivi puhtaks, aluskate paika ja liiv peale

    See plats oli päris põnev väljakutse, tuli anda väga vanale platsile uus ilme. Kui kalmistuvahiga piirid paigas ja tellija soovid kirjas läks toimetamiseks. Kõigepealt tellisime ära erimõõdus paekivi ja siis läks eeltöödeks. Siin tuli nii platsi tasandada kui sireleid juurida, kuidagi tuli roostest ja vanast värvist puhtaks saada raudristid ja need üle värvida. Nagu ikka tuleb tööde käigus üllatusi, põlve otsas selliseid riste roostest päris puhtaks ei saagi aga see polnudki asja juures kõige hullem. Probleem oli ristide otseks saamine, väiksemaga polnud probleemi, kaevasime tagant lahti ja tõukasime otseks. Suuremaga aga üllatusi palju, eks ma ole neid ju kümneid ja kümneid otseks ajanud aga nii suurt kivi kui selle risti alus pole veel näinud. Kaevasin kivi tagant pea meetri sügavuselt lahti aga kivi oli veelgi sügavamal, huvitav mismoodi talumehed selle omalajal hobustega kohale tarisid ja paika panid…. Proovisime kangidega liigutada ei midagi, lõpuks ei jäänudki muud üle kui pikk rihm ümber ja autole sappa…. aga mu 2 tonnine auto isegi ei liigutanud seda. Mõned mehed räägivad siin lamedast maast. Tekkis juba tunne, et äkki ongi lame 😀 kivi ongi läbi maa ja altpoolt on mutter otsa keeratud 😀 😀 Tuli paar korda hooga tõmmata enne kui veidigi otsemaks saime. Kusjuures päris otseks ei saanudki. Lõpuks ladusime piirde paika ja liiv peale. Tulemus sai päris äge mu meelest.

    Sellel platsil lammutasime välja lagunenud peenrapiirded ja tegime äärekivist uued, pesime puhtaks piirde, vaasi ja vahetasime liiva. Lisaks läks vaasi uus muld ja lilled.

    Sellel platsil eemaldasime vana kõnniteeplaatidest piirde, neid sai ikka terve kuhi aga õnneks oli jäätmejaam siinsamas lähedal, sai kohe ära anda. Samas läks utiliseerimisele ka kaks vana plastvaasi kuid betoonvaasi säilitasime, selle pesime puhtaks, panime uue mulla ja istutasime lilled. Pesime puhtaks platsil oleva hauakivi ja lisasime puuduoleva daatumi. Lisaks paigaldasime veel ühe hauakivi ja istutasime madalakasvulise elupuu. Lõpuks paigaldasime uue paekivipiirde ja täitsime platsi uue liivaga. Aluskate käis ka ikka liiva alla 😉

    Selle platsi puhul oli ka tegemist ühe huvitava tellimusega. Kõigepealt nagu eelmiselgi platsil kõnniteeplaadid pealt ära ja jäätmejaama. Eemaldasime platsilt vana liiva ja mulla, mis muide kliendi soovil ei läinud jäätmejaama utiliseerimisele, vaid segasime kogu selle asja omavahel ära ja see segu läks platsile tagasi uueks täiteks. Siis võtsime lahti vana kõnniteeplaatide all olnud paekivipiirde, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Lisasime juurde õige mitu meetrit uut paekivipiiret, ühele hauakivile puuduva daatumi, puhastasime vaasi ja valmis ta saigi. Mõnikord saab renoveerides vanast laialivajunud piirdest päris asjaliku asja, ei peagi kohe uut hakkama ehitama.

    Siin juurisime välja kõigepealt ca 15 meetrit põõsaid, tasandasime platsi, ajasime otseks viltuvajunud hauakivi, pesime puhtaks nii hauakivi kui hauaplaadi. Paigaldasime kaks uut vaasi koos lilledega, istutasime kaks madalakasvulist elupuud. Lõpuks panime paika paekivipiirde ja täitsime platsi liivaga.

    Siinsel pikalt hooldamata platsil oli soov puhastada piire ja vahetada liiv. Alguses tundus, et siin pole mingit piiret olemaski mida puhastada aga platsi servades labidaga sonkides ilmus ühtteist ikkagi maa seest nähtavale. Egas midagi, kõigepealt eemaldasime platsilt vana pinnase, kaevasime välja kunagi piirdeks olnud kivid, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Umbes meetri jagu puuduvaid kive otsisime lähedal asuvalt põllult juurde. Lõpuks puhastasime hauakivi ja täitsime platsi liivaga. Silmailuks jätsime platsile alles ka seal olnud püsiku.

    Selle kallakul oleva platsi puhul oli kõige mõistlikum ehitada puitpiire. Muud lahendused oma raskuse tõttu seal ilma betoonita paigal püsida ei taha. Platsil olevad hauakivid olidki juba servalt alla vajumas, need tuli veidi sissepoole ringi tõsta. Ka siin tuli ohtralt juurida enelahekki ja üks suur sirel. Lõpuks kui plats tasandatud, hauakivid pestud ja piire paigas lisasime uue liiva ja ehitasime nõlvale paeplaatidest väikse trepi.

    Mingil ajal oli moodne teema katta platsid kõnniteeplaatidega seda ilmselt lootuses muuta platsid hooldevabaks. Mingil hetkel jäi see soiku aga tänapäeval hakkab jälle moeasjaks saama. Aga paraku ei ole meil midagi sellist mis oleks päris hooldevaba, plaadid võib ju panna kuid needki vajavad hooldust muidu on sammal kohe seljas. Siinselt platsilt eemaldasime just sellised sammaldunud plaadid ja proovisime platsile uue ilme anda. Kõigepealt tuli muidugi läbida hulk vastavaid protseduure, et plats saaks mõistlikku suurusesse, ei ole mingit mõtet hooldada megasuurt platsi kui näiteks sinna on maetud ainult üksikud inimesed ja tulevikus pole plaanis juurde matta. Kui paberimajandus korras sai hiigelsuurest platsist ilus väike puitpiirdega platsike. Siia platsile tegime ka puidust lillepeenra piirde ja istutasime lilled.

    Siin tegime seni piiritlemata platsile tänava äärekivist piirded. Peale kooskõlastusi kalmistuvahiga ja piiride määratlusi eemaldasime platsilt murumätta, tasandasime platsi ja ehitasime uue piirde. Siinsel kalmistul on nõue, et platside vahelt peab saama läbi käia, vastavalt sellele sai plats ka tehtud.

    Selle platsi puhul pesime puhtaks betoonpiirde ja kujundasime platsi ümber, põõsa ja mõned üleliigsed hostad eemaldasime, samuti läksid jäätmejaama platsil olevad vanad kõnniteeplaadid. Kui kõik ettevalmistused tehtud, tellijaga projektimuudatused läbi arutatud läks platsi plaatimiseks. Platsile panime 40×40 cm betoonikarva plaadid, need pea samas toonis olemasoleva betoonpiirdega.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised platsihooldustööd

    Mõnda aega tagasi sai juba kirjutatud mõningatest meie töödest lähemalt, katsun jätkata seda traditsiooni, et mõned huvitavamad hooldustööd lahti kirjutada. Paar näidet ka sellest kuidas saab unarusse jäänud platsid korda. Samas igakord ei olegi platsid unaruses vaid lihtsalt puudub oskus ja jaks neid korrastada. Katsume neid siis omaltpoolt aidata kes ise ei oska või ei jaksa.

    Sellel platsil on ilusti näha mis juhtub kui istutada platsile paar pisikest põõsast kuid ei raatsi neid pügada. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik välja juurida, et platsile saada veidikenegi uut välimust. Siin lisaks põõsaste väljajuurimisele pesime survepesuriga puhtaks piirde ja vahetasime sammaldunud liiva. Liiva puhul on ka enamjaolt see jutt, et pange lihtsalt vanale peale aga paraku päris nii ei saa. Enamusel platsidel on korduvalt liiva peale pandud ja järjekordset uut liiva pole lihtsalt mitte kuhugi panna kui platsil on juba kuhi peal. Piirdepesu juures tuleb alati ennem hoolikalt vaadata kas ikka kannatab survepesu või tuleb käsitsi pesta.

    Siinsel platsil vahetasime liiva. See tähendab, et riisud vana liiva kokku hunnikusse paned uue aluskatte ja liiva ning vead vana liiva minema jäätmejaama. Mõned kliendid räägivad, et lükake kuskile põõsa alla, kuid nii teha tegelikult ei tohi. Mõnel üksikul kalmistul on veel koht kuhu vana liiv ladustada aga valdaval enamusel sellist kohta pole. Lisaks liivavahetusele panime uued vaasid, lilled ja küünlad, puhastasime piirde, pesime puhtaks nimeplaadid ja panime neile uued ühesugused alused. Siin platsil näeb samuti juba natuke käest lastud elupuid, needki proovisime ühte mõõtu saada. Nii suuri ja kiirekasvulisi elupuid oleks mõistlik kaks korda aastas lõigata, et neid kontrolli all hoida.

    Siinse platsi puhul kaevasime kõigepealt pinnasest välja osa piirdest ja puhastasime samblast. Vot selle piirde puhul poleks olnud survepesu isegi mõeldav mitte aga käsipesuga sai asja küll. Seejärel eemaldasime ja utiliseerisime vana kruusa, panime uue aluskatte ja kruusa. Hauaplaatidele panime uued alused ning hauakivid paigaldasime alustele. Tavaliselt peseme hoolduse käigus puhtaks ka hauaplaadid ja hauakivid kuid siin soovisid tellijad neid ise puhastada.

    Siin teostasime kõige tavalisema liivavahetuse. Nii nagu ikka, vana ära ja jäätmejaama ning uus aluskate ja liiv. Siinse platsi puhul polegi muud varianti kui tahad mõneks aastaks osjadest ja sõnajalgadest lahti saada. Kui taimed on juba võimust võtnud platsil siis rohimine enam väga ei aita.

    See plats tahaks juba suuremat hooldust aga vastavalt kliendi soovile üritasime seekord kuidagi rohust lahti saada. Midagi isegi õnnestus ajutiselt saavutada, kuid kui siin pinnakatet ei vaheta siis paari nädalaga on tagasi algne välimus.

    See paar aastat hooldamata plats oli omaette põnevas kohas, sinna saab läbi Venemaa sõites 😉 Hooldamata oli tegelikult seetõttu, et piirid kinni ja hooldama ei pääse. Siin puhastasime umbrohust, istutasime lilled ja panime küünla. Siit kalmistult kadusime muidugi välgukiirusel, kihulastest oli õhk nii paks, et lausa mustad pilved olid neist. Need imepisikesed kurivaimud ju närivad igaltpoolt ja sääsetõrjevahend mõjub neile nagu suuvärskendi 😀 😀

    Siin oli algselt juttu uuest piirdest kuid peale vana liiva eemaldust ja piirde pinnasest väljakaevamist selgus, et paekivi on heas seisus ja vajaks ainult puhastust. Puhastasime piirde, panime uue liiva, pesime puhtaks hauakivi ja kärpisime pikalt hooldamata naaberplatsilt välja kasvanud elupuud ja tulemus sai päris hea.

    Sellel platsil ajasime sirgeks ja puhastasime paekivipiirde. Kuigi siin oleks juba mõistlik olnud paekivi välja vahetada, ilmastik on oma töö ära teinud ja paekivi ära lagundanud. Ehk kestab veel mõne aja. Lisaks vahetasime liiva, pesime puhtaks hauakivid ja pügasime vähe puid.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et igakord polegi vaja uut ehitada. Vahel piisab vana ülesleidmisest ja puhastusest 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Aegna

    Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.

    Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉

    Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud

    Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.

    Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.

  • Muu värk

    Lahemaal kivikalmeid vaatamas

    Lahemaal luusinud muidu küll ja küll aga ikka on kohti kuhu pole veel jõudnud. Seekord õnnestus mõnda muistist külastada arheoloogide saatel. Võhma kivikalme paikneb Tandemäe nime all tuntud oosil Võhma külas ja olla tekkinud mitme väiksema kalme liitumisel, pikkust 76 ja laiust 21 meetrit sellel kalmel. Uuringutega on avastatud kolm kõrvuti asetsenud osalt lõhutud kivikalmet ning kolmest tarandist moodustuv tarandkalme. kahe väiksema tarandi alus on sillutatud paeplaatidega, kolmandal, suuremal, maakividega. Kivikirstkalmes olid valdavalt laibamatused, ainult ühe kalme keskses kirstus põletusmatus; läheduses oli väike lapsekirst. Tarandkalmesse oli maetud nii põletamata kui ka põletatult. Kivikirstkalmed on pärit I aastatuhande teisest poolest e.m.a. ja tarandkalme 1. sajandist. Võhma ja selle naaberkülade Vatku, Tõugu ja Ilumäe põldudel on avastatud veel üle 50 kivikalme, mis pole sugugi väike arv. Siin omalajal ikka elu kees korralikult.

  • Tsill

    Paar uut asja jälle üle vaadatud.

    Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest

    Edasi kimades tuli korralik sahmakas vihma ka mis tekitas ägeda auru. Sai nats Türil ka asjatatud ja pilk peale visatud kitsarööpmelise raudtee auruvedurile. Kes veel ei tea siis Türil on teatavasti mitu vedurit, suur auruvedur ülesõidu juures ja väike raudteejaama juures. Siinsamas on ka päris edev veetorn mis elamiseks ringi ehitatud.

    Lõpuks jõudsime suure ringiga Teenuse mõisa, tänapäeval siin raamatukogu, varasemalt oli kool. Mõis ise valla omanduses ja näeb nats õnnetu välja. Väidetavalt ehitati see mõis algselt vasallilinnusena, iseenesest on siin tõesti selleks väga sobilik vallseljak mis kolmest küljest piiratud jõega. Enne võõrandamist kuulus mõis Maydellidele. Ükspäev peaks minema katsuma sees ka tiiru teha, kui lastakse muidugi väljaspool raamatukogu kolada 😉

  • Viimne puhkepaik

    Raasiku kalmistu

    Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.

    Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänavaäärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…

    Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.

  • Viimne puhkepaik

    Hooldus- ja renoveerimistööd kalmistutel

    Tehtud töödest on küll väike pildigalerii üleval aga inimesed vahel küsivad mis töid te mingi platsi juures tegite. Eks ma katsun siin mõned tehtud tööd lahti kirjutada. Kahjuks on kalmistutel hooldamata platse aina rohkem ja rohkem. Panen ka paar pildikest värskenduseks, et mis juhtub siis kui istutate platsile kena pisikese elupuu aga pügada seda ei raatsi. Mõne aastaga läheb asi käest ära. Õnneks tänapäeval on olemas spetsiaalselt kalmistutele aretatud elupuid mis on väga aeglase kasvuga. Aga väikest pügamist tahavad needki. Teine teema on massiivsed monoliitsed platsipiirded kõrghaljastuse alla. Kasvades puud lõhuvad teie ilusa piirde, seetõttu on mõistlik ehitada piirded sellisest materjalist mida saab vajadusel ringi tõsta. Ega ilmaasjata ei nõuta, et piire peab olema lihtsalt eemaldatav. Paljud hooldamata hauad antakse teatud aja möödumisel välja uutele kasutajatele peale matmiseks ning monoliitsete piirete eemaldamine on väga tülikas. Kujutage nüüd ette, teil on matused aga paar hauda eemal lammutavad töömehed piikidega betooni… et ka seal saaks kedagi sängitada. Viimasel ajal olen samuti kokku puutunud ühe omapärase nähtusega. Betoonpiirdeid soovitakse miskipärast üle värvida kas siis kohe otse mustuse peale või siis puhastatud pind üle värvida. Kui küsid, et milleks see vajalik on…. rikkuda ilusat piiret värviga. Siis tavaliselt vastata ei osata. Tuleb väike jutt, et keegi kuskil soovitas üle värvida siis ei pidavat määrduma. Küsin, et kui põranda üle värvid kas siis sinna tolm ja mustus ei kogune?? Tuleb väga ruttu vastuseks, et ole nüüd, ikka pesta tuleb põrandat. Aga mis piirdega teisiti on…. Kas värvid või ei, mustus koguneb ikka. Nii, et ma küll ei näe mingit mõtet betooni või kivi värvida, sellega rikute ära hoopis. Kui kunagi on vaja see määrdunud ja lahti koorunud värv eemaldada siis näete sellega kurja vaeva.

    Eks hoolduse puhul käib see ikka vastavalt tellija võimalustele, kes tahab ainult liiva vahetada või ainult hauaplaate pesta jne jne. Mõnda platsi käidki jupikaupa tegemas, ükskord teed hauakivi puhtaks, siis piirde puhastus või ehitus, lõpuks jupikaupa muud asjad. Allolevatel piltidel on näha üks selline väike platsike kus oli sooviks ainult plaatide pesu ja liiva vahetus. Aga ega see pole niisama lihtne, et tood liiva kohale ja viskad peale, tõmbad lapiga üle hauakivi ja valmis ongi. Kõigepealt tuleb pealt ära vedada sinna kogunenud mitme aasta lehed, välja juurida juba kasvama hakanud võsa, siis veel vana liiv ära vedada ja utiliseerida. Alles siis on tekkinud koht kuhu saab uut liiva panna ja seegi tuleb kuskilt tuua. Sageli küsitakse miks paljas liivavahetus nii kallis on… Aga ei ole see ju sugugi poole tunni töö nagu arvatakse ja vastavalt töö mahule on ka hind.

    Siin platsil oli sooviks piirde ja hauakivide puhastus, ühe viltuvajunud hauakivi otseks panek, põõsa väljajuurimine, istutusnurkade ehitus. Siin oli plats naaberplatsist kõvasti kõrgemal ja päitsis puudus piire mis takistaks uue liiva valgumist naaberplatsile. Sai soovitatud sinna piire panna. Iseenesest kõik lihtsad tööd aga ka nende lihtsate asjade juures võib ette tulla üllatusi ja kõvasti lisatööd. Nii juhtuski siin, üldjuhul vajub kivi viltu koos alusega, pole midagi hullu kivi aluselt maha, alus otseks ja kivi tagasi. Aga siin selgus peale kivi aluselt maha võtmist, et betoonalus on ajahambast nii puretud, et järgi ainult tükid. Kõik see piltidel nähtav betoonkärakas tuli kuidagi kätte saada, et saaks kivile uue aluse panna. Lõpuks said ülalmainitud tööd tehtud ja jupp piiret ka juurde ehitatud, et liiv platsilt “reisima” ei läheks.

    Siin natuke lihtsamat tööd ka, hauakivide ja vaaside puhastus, piirde pinnasest väljapuhastamine ja liiva vahetus. Samas sai tehtud ka üks tavapärasemast laiemast paekivist hauapiire. Kõigepealt nagu ikka, kalmistuvahiga kooskõlastus kas platsi tohib suuremaks ehitada, materjalide kasutus jne. Kui need protseduurid korras tuli üles võtta ja utiliseerida hiidvana piire, tasandada plats, uus piire paika panna. Lõpuks oligi asi niikaugel, et aluskate alla, uus liiv platsile ja muld peenrasse. Nüüd ootame veel uut hauakivi plaadi asemele siis saab lõplikult valmis.

    Siin platsil katsusime sirgeks saada viltuvajunud hauakivi. Õnneks oli siin alus terve ja peale väikest pusimist saime kivi otseks. Lõpuks eemaldasime vana liiva, lõikasime platsile mättapiirde ja panime uue liiva peale.

    Siin mõned näited erinevatest piirdepuhastustest. Esimestel piltidel siis nö. kõige tavalisem ja odavam “pesubetoon” see on lihvimata variant ja kui seda koguaeg puhastada ei viitsi siis on sammal mõne aastaga peal ja puhastada on seda ülimalt….. Survepesuriga on tükid taga, ainult käsitsi nühidki sammalt maha. Teisel platsil puhastasime piirde pinnasest välja ja puhastasime. Betoonpiiret on palju lihtsam puhastada aga siingi peab vaatama kuidas piire säilinud on. Kui ikka vana ja pude siis samuti ainult käsitöö, survepesurimehed võib kohe ära unustada sellisel puhul.

    Sellel platsil puhastasime piirde, ajasime sirgeks viltuvajunud hauakivi ja piirde, pesime hauakivi ja vahetasime liiva. Katkiste kõnniteeplaatide asemele panime uue piirdetüki.

    Siin vahetasime välja vana ja väsinud hauapiirde, ehitasime uue peenrapiirde ja panime uue killustiku. Siinse platsi tegemisel tekkis ka üks täiesti ootamatu olukord. Platsile sooviti samasugust heledat graniitkildu nagu algne oli aga võta näpust. Tuleb välja, et meie moodne viirus on ka siin oma mõju näidanud. Helehalli graniitkillustikku ei toodagi maale vähese nõudluse tõttu. On kas päris valge või selline hall nagu lõpuks platsile sai. Päris kadunud muidugi see killustik siiski ei ole, seda võib ehituspoest kilo kaupa osta eksklusiivkattena. Kui seda läheb platsile ikka ca 800 kilo siis tuleb hind kordi ja kordi suurem kui ta varasemalt laoplatsil maksis.

    Siin platsil eemaldasime kääpa ja vana pinnase, puhastasime välja vana piirde ja lisasime puuduolevad piirdetükid, kujundasime platsi, ehitasime peenranurga, tõstsime ringi hauakivi ja panime uue liiva. Samuti läks platsile uus vaas koos mulla ja lilledega. Teise platsi kujundasime samuti ringi, puhastasime piirde ja hauakivi, ehitasime peenranurga, parandasime pingi ja panime uue liiva. Sellele platsile läks samuti uus vaas lilledega. Igakord ei ole mõtet asju minema visata, siin sai pingi kasutuskõlblikuks laudise vahetusega.

  • Viimne puhkepaik

    Põnevaid leide kalmistutel

    Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.

    Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉