fbpx
  • Tsill

    Alempoisi muinaskihelkond.

    Ükspäev luusisime Vahastu kandis. Iseenesest on see päris huvitav kohake, siitkaudu kulges muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga. Siinsamas kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnus. Huvitaval kombel kandis see küla tol ajal Raasiku nime kuni Rootsi ajani välja. Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemale Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem ümber nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. Kiriku saamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum, oma eluloos kirjutab kuidas ta 1864 aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali. Materjali võis igaüks tuua ilma käsuta niipalju kui tahtis. 1881 aastal sai kirik katuse alla ja pühitseti 1883 aastal. Siinses kirikus peaks olema kasutuses Jüri kirikust pärit orel. Kirikuaias on ka Vabadussõja mälestussammas mis püstitati sinna 1931 aastal ja lasti õhku 1940. Sammas taasavati 1989.

    Omapärane teema on ka Vahastu mõisaga, mis oli arvatavasti Põhja – Eesti üks väiksemaid ja kehvemaid. Seda tõendab see, et mõisniku eluhoone ehk nn härrastemaja oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu kohal asuvale väiksele rõdule. 1790 aastal ehitas parun Gumprecht mõisa juurde vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soomaagist terast tootma. Aga oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Teema lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning mõisast leiti trükipress koos plaatidega valeraha trükkimiseks. Tänapäeval pole siin peale varemete eriti midagi.

    Paar huvitavat legendi Vahastu kohta räägivad, et praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi järgi. Teine legend on, et vanasti kuulusid siinsed maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi. Kohapärimuse lugu räägib, et esimesteks Vahastu asukateks olevat olnud ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikka metsas ekslemist leidnud siit sobiva elukoha. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus olla olnud mitu venepärast perekonnanime ja palju õigeusulisi. Võta sa nüüd kinni mis tõsi mis mitte 😉 Aga igatahes on see kant päris põnev ja tasub luusimist.

  • Tripid,  Tsill

    Helmest Värskasse

    Viimati sai Helme kandis kolatud ikka õige mitu aastat tagasi ja siis panime rõhku rohkem linnusele ja koobastele. Seekord siis tudeerisime muid vaatamisväärsuseid ka. Näiteks on siin Helme kiriku varemed, kiriku enda täpset ehitusaega ei teata. Ajaloolased pakuvad, et kas 13 või 14 sajand. Oma asukoha tõttu on Helme praktiliselt alati sõja jalus olnud, nii on ka kirikut rüüstatud, laastatud ja süütatud mitmeid kordi. 17 sajandi alguse sõdades sai kirik tugevasti kannatada. Kirik taastati 1674 aastal aga juba 1702 aasta suvel süütasid kiriku Põhjasõjas Hummuli lahingu järel Vene väed. Kirik taastati järjekordselt 1720 aastatel, siis lisati ka puidust torn. Viimane suurem remont tehti kirikus 1921 aastal. 1944 sai kirik järgmise litaka Aadu meeste kahurist, mürsk lõhkes orelis ja lööklainega liigutas paigast torni alustalad. Mõnda aega hiljem kukkus torn kokku lõhkudes katust ja osa seina. Helme koopad jätsime ka seekord vahele, kimasime otse Koorküla koobastesse. Kahju, et need pole säilinud oma algses hiilguses aga pole hullu ühtteist ikka on veel alles ja saab sees kolada ka 😉 Kuigatsi koolimaja juures tegime väikse jalasirutuse. Tundus huvitav koht olema. Tegime tiiru pargis ja uudistasime mingit vana lagunenud maja. Huvitaval kombel polnudki kõik metall ära varastatud ja klaasid puruks pekstud.

    Lõpuks vaatasime põgusalt üle Värskas Seto talumuuseumi. See on üks põnev kohake, tasub kindlasti käimist

  • Viimne puhkepaik

    Üks väga isemoodi kalmistu

    Meil Eestis näeb kõikvõimalikke kalmistuid alates kivikalmeväljadest tänapäevaste kolumbaariumiteni välja. On nii tagasihoidlikke kui ka üsna blinge kalmistuid. Vanematel kalmistutel näeb hulgaliselt hauakambreid ja kabeleid. Meil ja Lätis on kalmistud enamjaolt üsnagi korras ja väga hullu blingi nii nagu Venemaal või Poolas ei näe. Mingil ajal kolistasime veidi ringi Egiptuse ja Türgi kalmistutel, seal asi veidi teisiti. Mingid platsid tehakse valmis ja edasine on kõigevägevama hooldada. Kultuur vähe teine ja prioriteet on hoolitseda elavate mitte surnute eest. Tenerifel ka see teema veidi teistsugune.

    Aga vot Pariisis on üks väga isemoodi kalmistu, nimelt linna all asuvad katakombid. Algselt olid need kaevanduskäigud ja kaevandused, kust kaevati lubjakivi paleede jne ehitamiseks. Kogu tunnelite ala suurust ei teata isegi tänapäeval, arvatakse, et nende kogupikkus on 190 – 300 km. Mnjaa… seda ikka on, kui arvestada, et meie Piusa koobaste kogupikkus on kõvasti alla 100 km.

    Arvatakse, et esimene kalmistu tekkis Pariisi kvartalite alla juba 11 sajandil ja siia on maetud aegade jooksul ca 6 miljonit inimest. Sõja ajal olla siin katakombides varjanud ennast partisanid. Kuidas kaevandusest sai suur surnuaed…. Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiad enam linna surnuid ära mahutada. 18 sajandil suri iga päev sadu inimesi ning nende matmisega läks probleemseks, igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Ilmselt kujutate ette milline hais ja kärbsepilv seal levis, rääkimata haigustest. Siis juhtus praeguses Les Halles’i kvartalis katastroof, kalmistu müürid varisesid kokku. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu.

    Peale seda jama otsustasid võimud likvideerida linnas kõik kalmistud ja need ümber kolida äärelinna. Värskemad läksidki uutesse surnuaedadesse, aga vanemad, millest olid järgi ainult luustikud maeti katakombidesse. Ümbermatmine olla kestnud õige mitu aastat. Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel  ümbermatmise kuupäevaga. Aga ilmselt olid ümbermatjad kummalise huumorisoonega ja ladusid luudest kunstipäraseid mustreid. Tänapäeval saavad turistid uudistada umbes 3,5 kilomeetrist jupikest sellest kalmistust.

  • Viimne puhkepaik

    Mursi talukalmistu

    Omalajal oli talukalmistuid Eestis üsnagi palju. Tänapäeval on need praktiliselt unustusehõlma vajunud. Korrastatuna võib kohata ainult mõnda üksikut. Ühte sellist oleme varem külastanud, ning möödunud hooajal sattusime veel ühte külastama.

    Hauatähistel olevate daatumite põhjal tundub, et see on kasutusel tänapäevalgi. Palve kalmistu rajamiseks esitas Sepa talu peremees Karl Murs 06.11.1923 tuues välja mitu põhjust. Kauguse kohalikust Simuna kirikust ning sealse surnuaia madala koha peal asumise. Lisaks mainib ta taotluses veel oma suurt perekonda. Loa talu maadele perekonna matusepaik asutada sai peremees veebruaris 1924. Perekondlik matusepaik rajati talu maadele Emumäe külje all. Esimesed matused toimusid 1926 aastal. Taluperemees Karl maeti oma kodukalmistule 1935 aastal. Hiljem on siia kalmistule maetud lisaks pereliikmetele ka ümbruskonna elanikke. Ametlikel andmetel on kalmistul 26 hauatähist. 2006 aastal püstitati kalmistule kõigi maetute mälestuseks meetri kõrgune puurist kirjaga „Kõik on üks, üks on kõik“.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud

    Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…

    Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.

    Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.

    Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.

    Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.

    Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.

  • Tripid

    Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad

    Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.

    Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.

    Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.

    Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀

    Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.

  • Viimne puhkepaik

    Kuidas valida kalmistule taimi

    Kalmistu koristamise ja hooldamise aeg on saabunud. Panen kirja paar näpunäidet kuidas valida kalmistule taimi. Kuna kalmistu pole koduaed mida igapäevaselt on võimalik hooldada siis on mõistlik valida kalmistule taimed mis ei vaja sagedast hoolitsust. Kalmukujunduse seisukohalt võiks kindel suund olla tagasihoidlikkus ja kokkusobivus ümbritseva keskkonnaga mis ei häiri silma ega tõmba liialt tähelepanu. Valige taimed mis oma olemuselt ei oleks liiga tugevalt kõrguvad ega laiuvad ning ei jätaks endast maha suurt hulka sodi, mida peaks sageli koristamas käima. Kahjuks on kalmistutel tõusvas joones vargused. Kui see trend vahepeal vaibus siis, nüüd on see komme kuidagi taas aktiviseerunud. Mitte ainult ei varastata lilli ega pinke vaid isegi äsja paigaldatud piire või liiv võib “ära jalutada” Muidugi kevadisel ajal on kalmistutel uitamas nii mõnigi neljajalgne paharet, kes armastab maiustada äsja istutatud lilledega 😉 Kalmukujunduses kehtib kuldreegel “vähem on rohkem”. Kalm võiks olla kaunis igal aastaajal ning nõuda võimalikult vähe hooldust. Seetõttu oleks mõistlik kasutada igihaljaid ja hästi vastupidavaid ning vähenõudlikke pinnakattetaimi. Kui plats on vaadeldav ühest küljest siis arvestage kujundusel taimede kõrgusega, kõrgemad taimed tuleks istutada vaadeldavalt kohalt tahapoole, madalamad ettepoole. Kui plats on vaadeldav igast küljest siis valige vähem silmatorkavad ja madalad taimed. Selleks sobivad hästi madalad kukeharjad, aed-liivatee, väike igihali ja luuderohi. Arvestage kalmu suurusega, näiteks mugulbegooniad ja pelargoonid, võivad jääda urni platsi kujunduses liiga suureks. Väiksematele platsidele valige madalamad ja õrnade õitega lilled. Mõelge kindlasti ka sellele, kui palju valgust planeeritud taimed vajavad ja kas seda on neile piisavalt. Reeglina vajavad õitsvad taimed rohkem päikest kui rohelised või lehtdekoratiivsed taimed, mis tihti ongi ilusad just varjulisemas kohas. Juhul kui otsustate hauaplatsi lillede ja taimedega täielikult katta, peate arvestama, et see vajab suuremat hooldust kui lihtsalt liivane plats. Oluline on korrektsus, sest ülekasvanud ja hooldamata taimed jätavad inetu mulje. Samuti katsuge vältida kalmistutel plastlilli, need on tänapäeval küll ilusad aga jätavad väga mageda mulje. Eriti siis kui teil on platsil mitme tuhandene graniitpiire aga naturaalset lille pole raatsinud lahkunute mälestuseks panna.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud

    Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.

    Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.

    Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Dominikaani trip. Tiksumise päev

    Kuna Andrus ikka veel lühises 😀 😀 oli täna ka tiksumise päev. Käisime vaatasime mida hommikusöögil pakutakse. Aga nagu ikka ei midagi erilist, võtsin omleti ja natuke peekonit. Omlett on siin ainuke kindla peale minek siiani olnud peale arbuusi ja ananassi 😉 Kui kõht täis kobis Andrus tuppa aga mina linna laiama.

    Luusisin niisama mööda suva tänavaid ja vaatasin mis toimub. Kuigi Bavaro piirkond on päris suur liigub siin inimesi üllatavalt vähe. Kõrvaltänavad on praktiliselt inimtühjad, isegi lapsi ei näe. Seoses lastega tuli meelde, et oleme ju ringi kolistanud piisavalt palju kõikvõimalikes kohtades aga rasedaid või titekäruga vanemaid praktiliselt silma ei hakka. See aga ei tähenda, et lapsi pole. Tegelikult on külades lapsi õues mängimas nii, et anna olla. Lõpuks sai jala kolamisest kopp ette, mõtlesin, et rendiks auto ja vaataks professionaalsest huvist üle mõned kohalikud kalmistud. Jah idee hea aga polnud kaasas juhiluba ja veelvähem rahvusvahelist juhiluba. Mõtlesin, et kui siin autod ilma numbriteta siis kuidas juhiloaga värk on. Kuidas ikka teada saad, ilmselt tuleb küsida. Kõikvõimalike sõiduriistade rente on siin igal nurgal. Marssisin esimesse ettejuhtuvasse sisse, tahtsin algul bagi rentida aga see võeti nina alt ära. Vaatasin järgmine ok asi oli ilus punane Santa Fe 😉 Aga kuidas sa küsid kui inglise ja hispaania keelt ei räägi. Translaator aitab hädast välja, kuigi selle tõlked on imedemaa aga ajab asja ära. Küsisin, palju maksab? Öeldi, et 120$ on 2 päeva ja üheks päevaks nad eriti rentida ei taha kuna see kallis. Küsisin huvi pärast aga palju siis kolmeks päevaks maksab, üllaülla see oli 125$. Kauplesin siiski üheks päevaks, see tähendab, et nüüd siis juba pooleks päevaks 😉 Hinnaks öeldi 100$, ütlesin, et liiga palju, pakun 80$, see ei sobinud. Nagu minema sättisin ennast nii kohe sobis neile 80$ 😀 😀 Küsisin kuidas maksan ja mis dokke vaja on. Seepeale küsiti, kust pärit? Euroopa sobis hästi. Ei tahetud ühtki dokki näha, vahetasin raha võtme vastu ja kogu moos. Küsisin kas mingit lepingut vai asja ei tehta, selle peale öeldi kuhu sa selle saare pealt ikka autoga lähed, küll sa tagasi tuled 😀 😀 Hüppasin pulti ja tuld. Käisin tudeerisin paari kohalikku kalmistut ja siin on mida vaadata. Täiesti teistmoodi maailm, ning need väärivad eraldi kirjatükki. Lõpuks autoga tiirud tehtud andsin võtme ära, autot ei vaadatud isegi üle. Küsisin neilt veel, kus on kohalike poolt hinnatud hea söögikoht? Vastati, et eranditult Citrus.

    Ega midagi, kuna see Citrus oli siinsamas lähedal keskväljakul vaatasin selle üle. Siin saab istuda nii sees kui väljas, loomulikult valisin õues istumise. Koheselt toodi menüü ja teenindus oli väga hea. Lisaks oli siin päris kiire wifi. Võtsin mahla, jäätisekokteili ja ribi friikatega. Vahepeal jalutas mööda värskeid mangosid müüv tädi. No mina ei tea ju jäme ja liikuv see kael peab olema kui suur kauss mangodega pea peal on nii, et maha ei kuku. Kusjuures sellist peaga kandmist siin ikka kohtas nii mõneski kohas. Toit toodi üsna ruttu, ribi oli väga suur ja mõnusalt mahlane. Ütleks, et autorendis ei valetatud, siin toit tõesti ülihea. Lõpuks veeresin hotelli. Õhtul hilja käisime veel Andrusega hotellis söömas. Kuna mul päevasest restos käigust veel kõht täis siis nokkisin ainult seltskonna mõttes natuke arbuusi ja ananassi.

  • Viimne puhkepaik

    Kuidas valmib hauaplats

    Panen mõne lausega kirja kuidas peaks kalmistul toimetama nii uue hauaplatsi kujundamise kui vana renoveerimisega, et oleks täidetud vajalikud nõuded. Kui olete äsja kedagi matnud uuele platsile siis ilmselt olete juba automaatselt selle platsi kasutaja. Aga vanade renoveerimist vajavate platside puhul veenduge ennem kalmistuvahi juures kas te ikka olete platsi kasutaja või ei. Vastasel juhul ei ole teil õigust vana platsi renoveerida ega uut ehitada. Kui olete platsi kasutaja siis saate juba ülalmainitud töid kas ise teha või kui asi käib üle jõu tellida teenus. Muidugi tuleb nii ehitus, renoveerimine kui ka materjalivalik ennem kooskõlastada kalmistuvahiga. Materjali valiku osas tuleks järgida kalmistul väljakujunenud tava ja kohaliku kalmistu kasutamise eeskirja. Enne labida maasse löömist tuleb kindlasti hauaplatsi mõõdud ja asend täpsustada kalmistuvahiga. Isegi vana omastarust paigas oleva hauaplatsi uus mõõt võib olla olemasolevast erinevas mõõdus kuna aegade jooksul on standardid muutunud. Meie praktikas on korduvalt ette tulnud, et mõni renoveeritav plats tuleb eelnevast kas suurem või väiksem teha. Kõige kurioossem lugu oli ühel Lõuna-Eesti kalmistul kus paberite järgi ühe kohaline plats mis peaks olema 1,5×2,5 meetrit osutus kohapeal tegelikult 5×8 meetri suuruseks. Kahjuks jäi see plats meie poolt tegemata kuna platsi kasutaja ja kalmistu haldaja ei saanud omavahel mõõtude osas kokkuleppele. Allolevatelt piltidel olevad platsid on näited sellest kuidas olude sunnil muutuvad vanade platside piirid mittestandardseks või standardseks. Mõnikord lihtsalt ei ole otstarbekas kahe platsi vahel asuvat ühekohalist platsi ehitada standardmõõdus, kui mõlemale poole platsi jääb 10 cm laiune rohuriba. See raskendab märgatavalt kalmistu hooldust, nii väikestest vahedest on vägagi keeruline muru niita. Muidugi kõik see laiendus peab käima kooskõlas kalmistuvahiga. Meil on ka kalmistuid kus on nõutud kasvõi sentimeetri suurused vahed kahe platsi vahel, mitte mingil juhul ei tohi platse kokku ehitada. Ei saa muidugi sellest fenomenist aru aga las olla. Teine plats tuli samuti suuremaks ehitada aga seda seetõttu, et oleks standardmõõt ja ühel joonel teiste platsidega.

    Kui nüüd kõik mõõdud, materjalid jne kooskõlastatud nii tellija kui kalmistuvahiga alustame töödega. Kõigepealt platsi pind tasaseks, siis laseriga nurgad ja kõrgused paika. Siis täide alla ja kivid paika. Kui piire paigas siis paigaldame soovi korral aluskatte, kui ei soovita siis täiteliiv sisse ja valmis nad ongi. Ehitusel tuleb muidugi arvestada sellega, et uus piire ei oleks kõrgem ümbritsevatest platsidest.

    Ja valmis nad saidki.