-
Korilusega tegelemas
Kõik räägivad, et metsas on seeni nagu putru. Loomulikult vaja minna kohe üle vaatama mis värk sellega on. Tuleb välja, et ongi metsad seeni täis, eriti puravikke. Seeni on isegi seal kus neid kunagi olnud pole. Natukese ajaga oli ämber täis. Kodus osa kohe pannile ja osa talveks sügavkülma.
Kui juba korilusega tegeleda siis ega kalagi pole paha söögipoolis. Näppu jäi üks kaksühes haug. Kurja küll see vennike oli alla kugistanud nii suure liigikaaslase, et saba otsapidi suust väljas aga ise ikka veel näljane 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati. Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht. Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.
Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀
Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.
Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.
Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.
Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.
Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.
Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.
Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmi vanalinn ja vaatamisväärsused
Hommikul kui pestud, kustud, kammitud kobisime sööma. Vot siuke pikk promenaad oli hotelli hoovis. See mis pildilt paistab on üks väike jupike ainult. Siit oli teisele poole umbes kolm korda niipalju minna enne kui sööma said 😀 Hea hommikune jalutuskäik. Kohalik söökla üsna tühi ja ruumi laialt. Valiku üle ei saa ka nuriseda. Üks kiiks muidugi oli 😀 😀 Kohvi termoses, kuum vesi termoses ja kuum piim kohvile ka termoses 😀 😀 kurja nagu 1980 aastal kuskil Venemaa urka hotellis 😀
Kui kõht täis uurisime mis ümbruses on. Mõnes kohas nägi isegi prügi sorteerimishuvilistele turistidele mõeldud prügikaste. Neid uunikum rollusi on siin kõik kohad täis. Seekord mingeid kohaliku tripi pakette reisikorraldajalt ei võtnud, need üsnagi kirved. Isegi tasuta linnaekskursiooni ei võtnud, otsustasime käsitsi vanalinna luusima minna.
Kurja, kus siin on politseid, igal nurgal keegi passib või sõidab ringi. Marsad ja taksod on siin kõik ühesuguste kirjadega, eksida pole võimalik. Ja keset linna on suur tahvel marsa hindadega üleval. Igavesti äge mošee on vanalinnas aga kahjuks on siin samuti nagu Hurghadas, et seoses pandeemiaga sisse ei lasta.
Vaatasime veidi ringi selles imepisikeses vanalinnas. Ega prügi on siingi aga siin näeb ka koristajaid. Vanalinn koosneb praktiliselt ainult poodidest ja kohvikutest. Igale maitsele leiab midagi. Huvitav, et tanklad on siin enamjaolt CNG.
Kuna mošeesse sisse ei saanud siis mõtlesime, äkitse saab kopti kirikusse sisse. Algul mõtlesime, et lähme selle paar kiltsa marsaga aga loobusime. Lonkisime käsitsi ja vaatasime mis tee ääres põnevat. Siinkandis näeb isegi lille ja aianduspoode. Tee remont käib siin nii, et miski suva vennike istub kuskil põõsa all värvipott kõrval ja pintseldab mingeid piirdeid jne 😀 😀 Vahepeal keset tühermaad oli päris lahe käsitöökeraamika pood ja kohvik. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi. Siin on päris korralikud kõnniteed ja iga natukese maa tagant on seeneke pinkidega istumiseks. Lõpuks jõudsime teise linnaossa kus see kopti kirik olema peaks. Kohe tee ääres oli päris äge püramiidi kujuline haigla.
Kopti kiriku poole lonkides jäi silma vedur, selline nagu meil vanalinnaski ringi sügab. Siinsamas avastasime veel ühe kiriku. See oli katoliku kirik, muidugi kiriku ümber tõkked ja politseivalve. Küsisime kas sisse saab, öeldi pole probleemi minge aga. Ristid kiriku tornides on omapärased, pole mujal selliseid näinudki. Kiriku nurga taga on laste mänguväljak, ilmselt selleks, et vanemad saaksid segamatult palvetada. Kirik iseenesest päris äge. Ah jaa, kõik kirikud ja mošeed on siin praktiliselt uuehitised. Vana pole midagi, Linn isegi ju ehitati tühjale kohale.
Paarsada meetrit edasi katoliku kirikust on kopti kirik. Ka siin hull valve aga sisse saab vabalt. Oi kurja vot see kirik on otsast lõpuni täis maalitud, käisin ja vaatasin suu lahti. Meenutab blingi poolest vägagi Peterburi kirikuid. Kui sealkandis luusite siis soovitan soojalt võrdluseks külastada mõlemaid kirikuid, täiesti erinevad stiilid. Vaatasin, et rõdu ka aga kust sinna saab ei nokkinud algul ära. Pärast jagasin ära, et sinna saab väljast nurga tagant torniuksest 😉 Sai seal ka käidud vaikselt.
Lõpuks saime tiiru peale ja hakkasime kodupoole tagasi lonkima. Väljas täitsa öö krt ja siis on pimedas päris jahe. Pikkade varrukatega riidetükk võiks kaasas olla. Tegin pimedas ka väikse pildi haiglast. Lõpuks tiiruga vabalinnas tagasi. See kaljukohvik oli pimeduses äge, isegi vesi voolas kosest alla. Otsustasime, et proovime seda kohalikku kalaturgu ka. Hinnad on siin nii ja naa aga keskeltläbi kipub olema 10$ kilo. Muidugi kui minna paarsada meetrit edasi ja nurga taha saad sama toidu kindlalt odavamalt. Aga eks me tee seda ka ükspäev. Ise valid välja mida sa tahad ning kohe kohapeal tehakse valmis. Võid kaasa võtta või sealsamas süüa. Otsustasime sealsamas süüa. Kohe sebiti koht ja pandi istuma. Lauad on siin nagu Egiptuses ikka, ei puhasta neid keegi 😀 😀 Tõmmatakse peoga üle, sitt põrandale ja kogu lugu, kui väga sitaseks läheb siis keeratakse laudlina teistpidi, see on ju puhas 😀 😀 Aga see ongi kohalik elu ja seda ei tasu karta. Hotellis sa kohalikku turuelamust kahjuks ei saa. Igatahes söök oli maitsev ja piisavalt palju, et ägisedes edasi minna 😀
Üks RAM jäi ka silma kalaturul 😉 Lonkisime ägisedes hotelli poole, õnneks pole palju minna. Möödaminnes haarasime ühe kohaliku ekskursioonikorraldaja käest hinnakirja ka, vaatame ehk läheb midagi põnevat kaubaks. Siin on veel selline kiiks, et kõnnitee on kahe sõidurea vahel tee keskel 😀 Tee ääres oli ka päris pull lahendus aiast. Kunagi oli ilmselt päris korralik raudaed olnud aga miskil ajal on arvatud, et kiviaed on ägedam 😀 Selle asemel, et vana aed ära võtta on ehitatud uus kiviaed ümber raudaia 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Hurghada. Jalgsi linnatuuril
Nii, käsitsi linna laiama minek. Hotelli fuajeest küsisime mis transfeer linna maksab, öeldi 10$, see tiba palju. Panime jala minema linna poole, sada taksot on kohe kohal ja läheb kauplemiseks. 5$ oleks juba linna saanud 😀 😀 Aga siis tuli marsa pidas kinni ja kutsus peale, küsisime palju maksab, ütles karake peale 10 kohalikku on nägu. Muidugi kargasime peale, saab ju proovida kohalikku ühistransporti ka. Marsadeks Toyota bussid ja nende graafik on päris tihe. Marsa oli juba peaaegu täis, tagapingil veel ainult paar kohta. Nagu ikka koguaeg läks keegi maha või tuli peale. Ühes peatuses tuli peale üks kohalik naine, tõmbasin kõvasti koomale, et ta istuma mahuks ilma kokku puutumata. Kohalik komme on, et võõras mees ei tohi naist puudutada. Aga siis tuli veel peale püks mees ja see naine tõmbas viuh ennast koomale minu kõrvale ja peale tulnud mehike potsatas naise kõrvale. Mulle tundub, et ega sellest vist miskit probleemi polegi ühistranspordis. Ega seal väga muud varianti polegi.
Muidugi mis oli huvitav, et kui tagantpoolt tahab keegi maha minna siis eespool istuja ei tõmba mitte koomale vaid astub viuh välja ja pärast oma kohale tagasi. Lõpuks olime kohal ja kobisime välja. Uurisime mõnda müügikäru ja putkat, hinnad siin kipuvad turistile olema dollaris ja kallimad kui kohalikule 😉 Kuid siiski on hind märgatavalt odavam kui meil. Turistipolitsei putkasi on ka siin-seal aga ühtki hinge seal ei paista olevat. Mõni pangaautomaat on ka, üldjuhul saab nendest nii raha välja võtta kui ka vahetada nt eurod kohalikuks. Üks päris ägeda mustriga kass hakkas ka silma, see tundus välimuselt isegi hoolitsetud olema, muidu on siin tänavakassid üsna rääbakad. Siin on vanalinn ka täitsa olemas 😀 😀 majad aastatest 1980 – 1990.
Täna pikalt aega luusida ei ole kuna õhtuks õnnestus broneerida koht hotelli Mongoolia restos ja peaks selleks ajaks tagasi olema. Plaan oli kindlasti jõuda kalaturule, ülejäänu vaatab jooksvalt. Huvitav on see, et kui bussiga linnatuuril rahvas kirtsutas nina ja ei tahtnud kalaturule minna väidetavalt haiseb hirmsasti. Nojah eks mulle meenusid ka miskid nõukaaegsed kalaturud kus oli räme hais üleval, mida võis tunda 3 kvartali kauguselt. Üllatuseks siin praktiliselt haisu pole, praktiliselt turu väravas said aru, et miski lõhn on. Mnjaa nõrganärvilistel ja esteetidel tõesti ei soovita minna, et mitte saada seda moodsat asja nimega kultuurišhokk. Sitane küll on ja kala vedeleb isegi põrandal aga praktiliselt haisu pole, mereandide valik on üüratu. Igasugu värvilisi kalu on nii nagu meil akvaariumis 😀 Siinsamas on ka õige mitu söögikohta kus meelepärasest kalast kohe laivis sulle roog valmistatakse. Seekord ei hakanud asja proovima aga võtan selle projekti.
Luusisime veel mööda kesklinna tänavaid, kõikvõimalikke poekesi kõik kohad täis. Isegi ankrute remont hakkas silma 😀 😀 Mööblit tehakse või parandatakse ka otse tänaval. Autodevoolus märkasin ühte väga heas korras VAZ 2107, ei miskeid roosteplekke 😀 kohe näha, et teid ei soolatata 😀 😀 Kui bussituuril oli juttu, et siin majanumbreid ja värki pole siis ma siiski ühe tänavasildi leidsin. Siin ongi nii, et tänavatel nimeks on “tänav” 1, 2, 3. Ja ega nad kurivaimud pole reas ning osad numbrid puudu ka vahepealt 😉 Vahelduseks on ka nt Sheraton, El-Bahr jne
Kolasime natuke promenaadil, see oli isegi suhteliselt puhas, palm kasvab ja soe on, kohati on istumiseks pinke ka.
Pimedaks läheb siin praegu varakult ja väga ruttu. Põikasime fix hindadega poest läbi võtsime kommi kodustele 😉 Kui midagi ostad siis antakse kingitus ka kaasa, sain peoga küpsiseid. Midagi erilist nendes muidugi pole, küpsis nagu küpsis ikka, ainult tootja aadress oli lahe. Eurooplastele siin Auchan ka olemas 😀 😀
Tagasi hotelli kimasime taksoga. Taksod siin kõik ühte värvi ja Hyundaid. Vahepeal oli hotelli ette jõutud uut blingi panna 😀 Kiirelt asjad tuppa ja kohe edasi restosse. Hommikul voodile jäetud dollar oli muutunud käterätikutest südameks 😀 😀 Restodesse saamiseks tuleb koht bronnida, tobe on see, et näiteks esmaspäeval neljapäevaks bronnida ei saa. Bronnida saad hommikul vara registratuuris umbes tunnikese jooksul. See resto oli omaette elamus, võtsid kausi ja korjasid letilt kokku omale meelepärased toored asjad ja marssisid sellega lauda. Siis tuli kelner viis need kokale kes siis laivis lahtisel tulel toidu valmis küpsetas. Seejärel serveeriti see uuesti. Päris hea asi sai kokku mixitud. Magustoitu serveeriti ka 😉 Lõpuks kõht täis ja kotile, homme uus programm.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jahimeeste radadel
Sai vähe metsas kolatud ja üle vaadatud üks vana jahipukk, mille kohta olen kuulnud ja lugenud igasugu põnevaid lugusid. Väidetavalt on siin jahil käinud kõikvõimalikke võlle üle ilma. Tänapäeval muidugi näeb välja vana ja väsinud aga püsib püsti. Trepp sellel vanakesel sootuks lagunenud ja üles turnima ei hakanud, kuigi väike uudishimu jäi hinge. Eks ma ole ikka igasugu erinevaid jahipukke näinud aga sellist nagu see pole varem kuskil täheldanud 😉 Isegi eraldi elektriliin on siia veetud, ilmselt oli omalajal elekter sees. Loomade söödakohast pole enam midagi järel
Vaatasime siinsamas läheduses hulle kalamehi ka 😀 😀 Jõel veel praktiliselt jääd ei ole aga vennikesed juba istuvad augu ääres ja püüavad kala. No peab ikka tahtmine olema 😉 Kobras kurivaim ka siin toimetamas ja õige mitu puud ilusti ära laasinud ja koorinud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kalatrepi ehitus
Ükskord möödaminnes käisin vaatamas kuidas kalatreppi ehitatakse. Saadakse teha küll kui vähegi viitsitakse. Muidu käib ikka mingi hull vigin, et kõik tammid ja värgid vaja lammutada ja kalatreppe pole võimalik ehitada 😀 😀 Mind alati hämmastab asja juures see, et hull ving on kolme kala kudemise pärast aga aastakümnete jooksul tekkinud elukeskond mudas…. tuhanded teod, molluskid, järvekarbid jne.. ei koti kedagi. Kuidagi väga kallutatud on see asi ja tundub, et enamus neid “looduskaitsjaid” ei tea tegelikult loodusest midagi. Ühe “päästmise” nimel hävitatakse pimesi tuhandeid. Lammutada ja hävitada on muidugi lihtne aga mis hinnaga…. See on nagu see “aita konn üle tee” Aga kust te teate, et konn tahab üldse üle tee minna… Konn pole memmeke kes seisab tee ääres ja palub möödaminejaid aidata tal teed ületada. Tormatakse fanaatiliselt pesast “välja kukkunud” linnupojakest päästma süvenemata sellesse kas ta ikka on pesast välja kukkunud ja vajab päästmist. Huvitav, et pole veel selle peale tuldud, et võiks kampaania korras kinni püüda kõik need rändlinnud kes inimeste söötmismaania käigus lõunasse lendamise asemel siia jäävad. Paneks puuridega lennukile ja viskaks nad soojale maale ära. Mitte, et ma nüüd miski looduskaitse vastane olen aga kõike asja tuleb ikka mõistusega teha. Liigne agarus looduses võib kasu asemel hoopis kahju tuua.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
