fbpx
  • Viimne puhkepaik

    Kudjape kalmistu

    Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan siis tuleb üle vaadata. Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade – monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

    Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.

    Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.

    Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.

    Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne. Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.

    Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.

    Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.

    Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.

    Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.

    Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.

    Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna. 

    Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.

    Kiriku võlvkonsoolil on ca 700 aasta vanune Eesti talupoegi kujutav skulptuur. See peaks nüüd olema vanim eestlaste kujutis. Huvitav kas need siinsed kujud on Karja kiriku eestlaste ema ja isa või vastupidi.

    Sisevaated on samuti muljetavaldavad, ühes seinas näeb päris kõrgel kinni müüritud uksekohta, Ilmselt on see seotud kunagise linnusega….

    Siin näeb klaasi all isegi kas vana kiriku või linnuse müürijäänuseid. Samas on huvitav mis aegsed on need plaadid, kas all on hauakambrid või pole jne. Pöide kirikust on üks ilmatuma äge film, seda saab vaadata siin

    Nii ja oligi aeg praamile sügada. Kiirelt veel Muhu kirikust pimedas paar pilti ja laevale. Mandril Karuse kiriku juures jalasirutus ja varsti kodus. Hullult tiheda programmiga ja põnev reis mere taha sai läbi.

  • Viimne puhkepaik

    Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel.

    Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma. Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.

    Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….

    Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud

    Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.

    Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.

    Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.