• Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Pakri poolsaarel luusimas.

    Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.

    Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.

    Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.

    Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.

    Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.

    Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.

    Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉

    Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimägedesse, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilunud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.

    Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Lääne – Eesti trip

    Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.

    Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.

    Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.

    Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.

    Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.

    Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.

    Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.

  • Tripid,  Tsill

    Nõmmeveski

    Muidu satud Nõmmeveskile ikka suvel miski tripi käigus aga seekord võtsin sihiks ainult Nõmmeveski ja teha paar talvist pilti. Nõmmeveski juga on  1,2 m kõrgune, kärestikune ja Lahemaa kõige veerikkam juga. Vee kulutaval toimel taganeb juga pidevalt, seda märgib ka kanjonorg peaastangust allpool. Veejõu paremaks kasutamiseks ehitati 1920. aastate lõpul Nõmmeveskile varasema vesiveski asemele hüdroelektrijaam. Kuid tänapäeval on sellest samuti järgi ainult varemed. Iseenesest pole paha siin ka talvel, päris kobedaid vaateid on 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Kiiu – Aabla raba

    Pole ammu seal rabas luusimas käinud, sai projekti võetud. Kuna see matkarada suht väike siis kannatab talvise lühikese päeva jooksul natsa mujal ka luusida. Kuna sealkandis neid põnevaid kohti jätkub siis alustasime kohe hundikangrutest. Hundikangrud on Muuksi linnamäe läheduses Kahala järve kaldal olevad kivikalmed. Tänapäeval hirmsasti vaieldakse nende hulga üle. Jutt käib 85 – 250 kalmest, palju siis tegelikult on ei tea ilmselt keegi. Igatahes on see päris huvitav kohake luusimiseks.

    Siinsamas läheduses on ka Turje keldri juga. Siit tavaliselt kiman alati mööda ja ei viitsi sinna luusima minna. See ju teest päris kaugel ja üle eramaade minek. Sinna lähedale saab ainult käsitsi mööda klindiserva. Juga ise pole küll suurem asi aga vaated klindiservalt on päris head. Omalajal olid siin ümberringi muinaspõllud.