fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Uusi kohti avastamas.

    Seekord oli väikse tripi plaanis kindlalt üles otsida Ervita ratasrist, kõik muu oli vabakavaline. Mis teele jääb seda uurime. Kõigepealt jäi silma Seidla tuulik. Muidu tuulik nagu tuulik ikka aga suva kohas keset põldu ja Elmo laadimispunkt ka kõrval 😀 😀 Huvitav mitu korda voldiautot seal aasta jooksul laetakse 😉 Tuulik iseenesest korras ja harva nähtusena olid isegi labadel purjed peal. Väikse raha eest sai sinna sisse ka kui kontaktnumbril helistada aga me ei hakanud sellega vaeva nägema. Eks teinekord kui rohkem aega vaatame sisse ka. Väidetavalt peaks see 18. sajandist pärinev tuulik olema Eesti ainuke Hollandi tüüpi tuuleveski, mis on restaureeritud ning jahvatab vilja ka. Kui tuulik uuritud võtsime suuna Järva – Jaani, et Olerexis teha traditsiooniline kohvipeatus 😉

    Kohv joodud võtsime suuna Ervitale. Seal oli vaja üle vaadata siis meie sihiks olnud ratasrist. Asuskohaks on märgitud avalikes registrites, et asub Ervita tuuliku lähedal kuusenoorendikus. Asub küll jah, aga noorendik pole sugugi väike 😉 Panin siia ka interneedumist leitud paar üsna kobedt pilti, loodan, et fotode autorid ei pahanda. Hetkeseis on seal üsna trööstitu. Keegi on seal läheduses olnud maltaristi jäänused tõstnud ratasristi otsa. See ratasrist on omamoodi huvitav seetõttu, et risti haaradel on veel omakorda kujutatud ratasriste. Huvitav oleks muidugi teada selle risti ajalugu. Rahvasuu pajatab, et möödunud sajandil olnud siin koguni neli kiviristi, mille alla rahvapärimuste järgi olevat maetud neli sõjapealikku. Kas asjal ka iva on pole teada.

    Kui ratasrist uuritud võtsime suuna Norra allikatele janu kustutama 😉

    Mööda külateid seigeldes jõudsime mingile platsile keset küla. Tükk aega uurisime mis koht on. Tuli välja, et Aidu külaplats, siin oli mantelkorstnast mingi ürituse pidamise koht tehtud. Sildi järgi seinal tuli välja, et siit saadeti rahvast omalajal sunniviisiliselt Siberi poole teele. Isegi vana bussijaam oli säilitatud ja ilusti korras. Enamjaolt on need igalpool kokku lükatud ja asendatud mingite plekist kuutidega. Kemps isegi toimis bussijaamas, selline traditsiooniline nagu vanasti oli… auk põrandas 😉 ja üllaülla täiesti puhas ja korras. Edasi kimasime ööbima ja sauna 😉

    Hommikul võtsime suuna kodupoole. Tahtsime tee ääres vaatetorni ka turnida aga ei saanud see asus eramaal luku taga miskipärast, paar aastat tagasi sai sinna veel vabalt. Järgmine suurem peatus tuli Pokumaal. Varem seal mitu korda käinud aga peamajast kaugemale pole viitsinud minna. Seekord luusisime ümbruses, seal on veel päris hulga vaatamist, väike talupidamise moodi asi, kitsed, kalkunid jne. Tasub ringi lonkida küll.

    Kanepis väike jäätisepeatus ja uurisime kohalikku kirikut. See omamoodi kirik, kellatornis pole tavapärast risti või kukke… Seal on hoopis aotäht. Väidetavalt on see Eestis ainuke kirik kus on kasutusel aotäht. Esialgne aotäht püsis kirikutornis kuni 1893. aastani, siis väsis ilmastikuolude tõttu, samal aastal kinkis Pikkjärve mõisnik kirikule kullatud risti. Seegi ei püsinud torni tipus eriti kaua. Hiljem valmistatud uus rist kaunistas torni 2002. aasta suveni. 2002. Aasta restaureerimistööde käigus otsustati aga torn taastada sellisena nagu ta esialgu oli olnud ning torni tippu sai taas aotäht, mis valmistati vasest. Paar aastat tagasi taastati ka kiriku ringmüür algsel kujul. Nõukaaegne betoonkate asendati punasest tellisest kaldkattega, selline lahendus pole Eestis muidugi väga levinud. Vaatasime, et kiriku taha on ehitatud miski ilus majake…. selgus, et see oli väga vinge avalik kemps ja täitsa tasuta. Pargis on veel Vabadussõja ausammas ja muud põnevat uurimist 😉

    Möödaminnes väike jalasirutus Kiidjärvel. RMK keskus oli kahjuks kinni. Sealsamas on ka 1914 aastal ehitatud vesiveski mis oli omalajal Eesti suurimaid ja võimsamaid. Jahuveskiga samasse kompleksi kuulus ka teiselpool Ahja jõge paiknenud saeveski, mis hävis 1962. aastal tulekahjus. Kogu see värgendus kuulus ajaloolise Kiidjärve mõisa juurde, veski töötas kuni 1979. aastani. Aastatel 1987-1988 ehitati veskile uus pais ja 1991. aastal alustas see uuesti tööd. Veski seiskus uuesti 1990-ndate aastate keskel. Tänapäeval asi erakätes ja uurima pääseb väikese tasu eest, see jäi seekord uurimata.

    Põikasime korra kohalikku Võnnu ka 😉 mitte sellesse Lätis asuvasse 😀 😀 Siin asub Eesti suuremaid maakirikuid. Praeguse väliskuju sai kirik põikhoone lisamisega 1871 aastal. Samas on kivikirik algsel kujul ehitatud ilmselt juba Tartu piiskop Hermann von Buxhövdeni korraldusel aastail 1232–1236. Ilmselt sellest ajast on säilinud ühe romaanipärase külgportaali fragmendid, mis on praegu välja puhastatud, tõenäoliselt on see Lõuna – Eesti ainus romaani stiilis detaile sisaldav vanim teadaolev kivikirik.

    Siinsamas asub Vabadussõja mälestussammas, mis ühtlasi kannab mälestust taasiseseisvumisajal toimunud ühiskondlikest protsessidest. Sammas avati 11 septembril 1934, ja lõhuti 1945 ning selle osad kanti laiali. Mälestussammas avati uuesti 1 septembril 1990. Siit põikasime edasi Kavastusse, tahtsime parvega üle jõe saada aga ei saanud. Sellega paras porno. Kodulehel kirjas, et töötab aga kohapeal silt, et hooldustööde tõttu suletud. Aga kui kauaks…. Krt on siis eriti raske kodukale üles panna, et ei toimi poleks sinna sõitma hakanudki. Samas oli seal ka joru turiste kes tahtsid üle saada uskudes kodukat, et saab üle.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa

    Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetusja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.

    Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…

    1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939.  Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.

    Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.

    Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉

    Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…

  • Tripid,  Tsill

    Sihitu trip

    Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.

    Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.

    Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat

    Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉

    Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.

    Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta. 
    Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉

    Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀

    Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….

    Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.

    Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.