-
Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad
Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.
Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.
Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.
Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀
Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeerium Nõva kandis.
Sai ükspäev jälle seiklusministeeriumi üritusel autojuhiks käidud. Päris huvitavatesse kohtadesse satub 😀 😀 Kuigi eriti aega pole vaatamisväärsustega tutvumiseks, aja peale üritus ju aga ühtteist ikka näeb 😉 Sinka-vonka Hatu mõisast mööda Harju-Risti kiriku juurde. Kurja küll, seda alles renoveeriti aga juba laguneb uuesti.
Nõva kiriku juures kiirelt väike tiir ümber kiriku, siia tuleb tagasi tulla kui rohkem aega. Siin on ühtteist vaadata ja kirikusse tahaks sisse ka piiluda. Kalmistu on siin ka omamoodi, osa on kirikuaias ja teine osa üle tee metsa all. Ükspäev uurin lähemalt mis värk sellega on.
Siinkandis on päris omapäraseid bussipeatuseid. Näiteks vanadest akendest, väga praktiline taaskasutus 😉 Kusagil metsateel oli ka kiigega peatus. Siin võib lausa pikemalt tiksuda bussi oodates. Jalgrataski oli praktiliselt ära kasutatud. Kummalisel kombel näeb siinkandis üsnagi palju piimapukke, huvitav kas omalajal oli siin palju lehmapidajaid või tegu lihtsalt disainelemendiga. Tuleb välja, et meil on olemas isegi UFO mälestusmärk. Sellest polnud varem kuulnudki
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Sharmi nurgatagused.
Ega koguaeg saa mööda peatänavat käia, siis ei näe midagi. Kolistasime natuke vanalinna nurgatagustes. Elu nagu elu ikka ainult, et jube räpane. Rämps ja prügi vedeleb igalpool. Kusjuures tundub, et vesi küll olemas majades aga pesu pestakse ikka pesukausis käsitsi. Vähemalt paaris kohas jäi see variant silma. Nurga taga näeb seda päris elu ja eks mõni loomakegi hakkab silma peale koerte ja kasside.
Tuvitorn oli küll olemas kuid tundus, et see polnud toimiv. Siinsamas hulgaliselt kõikvõimalikke mahajäetud kohvikuid, laste mänguväljakuid jne.
Kui tänava pool tundub siin enamvähem puhas olema. Muidugi ei tea kas see on päriselt ka nii või on asi seotud presidendi siinviibimisega. Igatahes maja taha või mõnda paralleeltänavasse minnes muutub asi kardinaalselt. Kõikvõimalikku rämpsu vedeleb, huvitav kuidas nad ise tahavad sellise rämpsu sees elada. Kuigi nii mõneski kohas näed prügikaste aga tundub, et need leiavad kasutust rohkem turistide kui kohalike poolt. Igatahes on see nurgatagustes kolistamine elamus omaette ja kui julgust jätkub käige ka 😉 Iseenesest mitmekesi käies pole see miski probleem ja keegi tüütama ei tule. Üksi turistina võibolla tõesti pole soovituslik aga mine tea.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Avatud talude päev
Kuna mul FB needust pole siis kuulen toimuvatest asjadest nagu vanasti otse rahvasuust ja tavaliselt viimasel hetkel 😀 Iseenesest mulle need avatud talude päevad ja kohvikute päevad meeldivad. Näeb neid asju mida muidu tavaliselt ei näe ja nii mõnigi kodukohvik annab oma kookidega suurtele kohvikutele silmad ette. Ega nüüdki kuulsin suht viimasel hetkel, et kuskil olla talu kus lakast leitud armastuskirju koduteatris ette loetakse. Ega midagi jalad kõhu alt välja ja uurima. Muidugi õuel veidi põnevat tehnikat , enamus neist omalgi olnud. Kunagi oli meie peres isegi selline kolmerattaline rollu ainult rohelist värvi ja kuudiga
Väike talumuuseum ka päris huvitav, isegi arvuti ja mobla “ema” oli olemas 😉 Vana raha ka olemas, oli just mingi aeg natuke selliste paberrahade ajalugu vaja omale selgeks teha. Sain päris palju põnevat teada nende kohta. Päris põnev oli muidugi kastitäis koduseepi 😀 😀 terve küla saaks aasta pesta ilmselt. Vanasti tehti kodus ikka korralikku pesuseepi, tänapäevane poekas ei pese eriti miskit ainult lõhnab, kui sedagi. Paar huvitavat lampi hakkas ka silma.
Perenaine teeb siin talus päris omapärast ja põnevat lambamotiividega keraamikat 😉 Nüüd ma tean kust saab vajadusel põnevat kingitust.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Maakaitsepäev Padisel
Viimasel ajal jäetakse kõik üritused kahjuks ära, see juba kuidagi tavaliseks muutunud. Kui midagi lubatakse korraldada siis tundub asi imelik olevat 😀 Sel aastal isegi ühtteist lubati korraldada aga kahjuks ise vaatama ei jõudnud. Egas midagi meenutame mõnda vana üritust, maakaitsepäev on üks päris tsill üritus tavaliselt. Saab näppida kõikvõimalikku militaarmudru ja muud.
Eks ikka väike paraad kuulub ka asjade juurde ja nats ka eritehnikat ja eriüksuste demovärki. Seekord üritati bussi “sisse murda” läbi akna 😉
Ja mis üritus see ikka ilma taaskehastajate etteasteta on, see ju tavaliselt kõige vaatemängulisem asi ongi. Oh seda rõõmu lastel pärast kui saavad padrunikesti korjata 😀 😀 Viimased korrad on isegi sõjaväe Robinsonid kohale lennanud, need ühed ägedad riistapuud. Omalajal sai sellega ikka korduvalt lennata ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viie silla sõit
Sada aastat tagasi mahitas mu Piiteri sõber kuidagi sujuvalt mind osalema viie silla sõidus. Tükk aega puiklesin vastu, ikka suht tundmatu teema minu jaoks osaleda kuskil megafestivalil 😀 Meil siin ju sellised spetsiifilisemad festivalid imeväikse osavõtjate arvuga aga seal….. Ikka leidsin sada põhjust, et mitte osaleda 😀 Ei viitsi Tallinnast Piiterisse ratast kaasa vedada ja mul pole ka vanamoelist 😉 Sõps kohe, et pole probleem ratta saame siit 😀 räägin, et vastavat kostüümi pole ka… sõps vastu, et leiame siit 😀 Lõpuks mõtlesin s… kah teeme ära. Vedasin ennast kohale juba paar päeva varem, et suurlinna meluga harjuda 😀 😀 Otsisime kapist sobivad riided, panime rattad valmis jne. Õige päeva hommikul vastav pesu selga, ürituse stiiliks oli seekord Holms ja Watson. Seejärel tallasime läbi linna Narva väravate juurest Kamennoi ostrovi teatri juurde. Läbi Piiteri oli siis rattaga päris surm sõitakuna mitteühtki rattateed ei olnud. Nüüd õnneks mõni juba on. Edasine marsruut oli…. площадь Старого Театра – набережная реки Средняя Невка – набережная реки Большая Невка – Каменноостровский проспект – Троицкая площадь – Троицкий мост – Суворовская площадь – Миллионная улица – набережная Лебяжьей канавки- Садовая улица – Невский проспект – Дворцовая площадь – Дворцовый мост – набережная адмирала Макарова – Биржевой мост – площадь Академика Лихачёва – Мытнинская набережная – Кронверкская набережная – Кронверкский мост – остров Заячий (Петропавловская крепость)
Krt stardipaigas oli rahvast nagu laulupeol… oi kurrrja milliseid kostüüme ja rattaid seal kohtas 😀 Mõtlesin, et üritus läheb miski roheliste mehikeste saatel kuskil hullus liikluskaoses. Aga tuli välja, et politseieskort oli ees ja taga ning kõik tänavad olid meie läbisõidu ajaks autoliikluseks suletud. Isegi kiirabiautod olid kaasa sõitmas. Ja läks vaja ka… munakivisillutisel sattus üks naisterahvas oma vanaaegse rattaga (sellisega millel see maakera suurune esiratas on) trammirööpasse ja lajatas sealt ülevalt pea ees alla. Laks oli ikka päris korralik, nii, et et verd lahmas kahte lehte ja kiirabi viis minema.
Päris äss oli sõita niimoodi läbi linna tuhandete ratturite seas. Lõpuks oli tiir linnas tehtud ja jõudsime jänesesaarele. Siin programm jätkus erinevate ürituste ja kontsertitega. Isegi fotograafid “vanade” kaameratega olid kohal soovijaid pildistamas ja neid ikka jätkus seal 😉
Oli ka päris äge konkurss kõige stiilsema riietuse jne osas. Seal käis päris kõva rebimine 😀 Ilmselt oli üritus nii äge, et isegi linna kohal tuure tegev helikopter põikas meie kohalt läbi 😀 😀 Tiksusime seal oma seltskonnaga peaaegu lõpuni välja ja siis tiksusime läbi linna Narva väravate suunas tagasi, vahepeal põikasime sisse Šoti pubisse ja tegime väikse söögi-joogi 😉 Päris ok koht oli söömiseks. Kokkuvõtvalt oli päris kõva üritus ja heameelega läheks veel aga kahjuks enam ei korraldata miskipärast.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Traktorid…..
Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.
Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl. Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
