fbpx
  • Tripid

    Türgi blogi. Jahisõidud merel

    24. juuli 2019 /

    Kemerist läheb iga päev merele turistidele lõbusõitu tegema palju erinevaid jahte. Esmapilgul on kõik ühesugused, aga sisult siiski mitte. On neid, kus on kogu päeva kõva pidu ja mürtsuv muusika, ja neid, kus saab veidi vaiksemalt päikest, merd ja kauneid vaateid nautida. Kliente jagub kõikjale, sest inimeste soovid on erinevad. Mina, kes ma valjut muusikat ei kannata, eelistan pigem vaiksemat ja rahulikumat olemist. Enamus jahisõite olen teinud Kemer1-ga.

    Muidugi on uhke, kui laev sellise muusikaga lahesoppi saabub, nagu allolevast videost kuulata-vaadata võib, aga tervet päeva ma sellist müra kannatada ei sooviks. Ka oma turistidele ekskursioone soovitades, püüan kõigepealt välja uurida nende eelistused. Valikut jagub.

    Ühe korra olen saanud ka turistilt kaebuse, sest jaht oli dekoreeritud Kariibi mere piraatide teemal ja turist arvas, et seal ootab teda terve päeva kestev piraadishow, kuhu ta kindlasti sattuda ei tahtnud. Piraadishowd seal jahil muidugi ei olnud, aga mind ta ei kuulanud ega uskunud. Õnneks oli sel päeval jahil usaldusväärne inimene, kelle käest sain kinnituse, et ka mingil kogemata kombel või erandkorras ei toimunud seal sel päeval mingit piraadishowd. Aga turist võttis vaevaks nii minu kui kogu laeva meeskonna ENNE merereisi läbi sõimata, seejärel keeldus selgitusi kuulamast ja laevale minemast ning lõpetuseks kirjutas veel kaebekirja peakontorisse ka, valetades kokku mingi piraadishow. Aitäh, kallis turist! Mis ma muud ikka oskan kosta. Ju see oli mu karma ja õppetund. Ma annan Sulle andeks, et sa ise oma puhkuse ära rikkusid.

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Adrasan – Sulu ada

    12. juuli 2019 /

    Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀

    Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.

    Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.

    Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.

    Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.

    Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.

    Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.

    Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.

    Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Jahiga merel

    28. juuni 2019 /

    Esmaspäeval, jaanipäeval, võtsime koos T-ga ette järjekordse jahisõidu. Seekord mitte enam treeninguna, vaid omast vabast tahtest ja ajast. Mul oli lennujaama transfeer alles õhul ja T-l oli sootuks vaba päev, nii et klappis hästi. Nagu ma eelmine kord kirjutasin, mulle väga meedis ja ma läheks iga kell uuesti. Merel on lihtsalt mõnus, lisaks ilusad vaated, päike ja suplus. Süüa-juua ka antakse, kohvitada võib niipalju kui on soovi. Kerge tuuleke jahutab ja õhku on rohkem kui umbses linnas.

    Ilm tegi enne jaanipäeva järgmise hüppe suve poole, endise +32 asemel sai äkitselt +38. Seda oli liiga järsku liiga palju. Keha ei jõudnud kohaneda. Higi lihtsalt jooksis. Tühja sest särgist, mis sai kohe läbimärjaks. Palju hullemad olid need higipisarad ja -vuntsid mööda nägu, lihtsalt rõve vaadata. Pühid ära ja nad on momentaalselt tagasi.

    Nüüd oli uuesti võimalus minna jahiga merele ja seda ei saanud jätta kasutamata. Tasub minna, rahvas, tasub 😀 Merel on ilus, mõnus ja chill. Inimesed on muidugi erinevad, aga mul on veidi raske mõista neid, kes lükkavad jahisõidu pakkumise tagasi väitega, et sai kolm aastat tagasi korra Bulgaarias käidud… Kamoon. Ütle siis parem juba välja, et ei meeldinud, inimesed on tõesti ju erinevad. Mulle igatahes meeldib väga 🙂

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Jahisõit

    29. mai 2019 /

    Neljapäev, 27.mai. Aegajalt saadetakse meid ekskursioonidele kaasa, nö treeningule. Oleks loogiline ju, et kui ma infopäevadel pean ekskursiooni müüma, siis ma ka tean, mis seal toimub. Kõige täpsema ülevaate saab ikkagi ise ära käies, see mis paberites kirjas on liiga üldsõnaline. Muidugi turistide küsimused on ka vahest liiga spetsiifilised ja neile on väga raske kuidagi vastata, kui ise käinud pole.

    On mõistlikke küsimusi: mis kell algab, kaua kestab, millal tagasi saame? Kas toit on hinnas? Kas on sobilik lastele/vanuritele? Selline info on meil enamasti ka olemas. Ja siis on erilised küsimused: mis värvi buss meile järgi tuleb? Mida süüa antakse? Kui kaua sõidab teise ja kolmanda peatuse vahel? Kas seal seda sorti teed müüakse? Vasta siis sellistele 😀

    Päev jahiga merel on üks populaarsemaid meelelahutusi. Olin neid jahte näinud mööda sõitmas hirmsa mürtsuva muusika ja rahva hullunud kiljumise saatel. Kuna selline asi ei vasta minu ettekujutusele mõnusast ajaveetmisest, siis ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks jahisõitu valinud. Nüüd oli treening ja tuli minna. Ja tuleb etteruttavalt öelda, et mulle meeldis väga!

    Sadamast sõitsime kella kümne paiku välja ja samal ajal alustas reisi veel paar alust.

    Õnneks olime jälle siin mitmekesi treeningul, seltsis ikka segasem. Võtsime kohad sisse, haarasime kohvi ja nautisime merd ja päikest. Ilm oli kuum ja päikseline, aga merel on ikka veidi tuult. Alguses tundus, et oleks vaja isegi midagi soojemat ümber võtta 😀 Pärast oli tegemist, et mitte ära kõrbeda. Ja kui laev ujumispausiks ankrusse heitis, siis käisime vees ka. Kõigil kolmel korral loomulikult. Ja vahupidu oli ka, kus sai tantsida ja möllata. Õnnestus näha ka kilpkonni ujumas. Hiigelsuured olid, aga pildile ei jäänud 😀 😀

    Vahepeal serveeriti lõunat. Soovijad said papagoiga pilti teha. Lõuna on hinna sees. Kohv, tee, vesi, koka, fanta, õlu, vein ja viin on tasuta. Jäätis ja viski on tasu eest 😀 Lihtsalt, et te teaks 😀

    loe edasi