fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Jaanilinna kindlus

    29. mai 2020 /

    Lõpuks oli seltskond näljast sinine ja läksid Narvas sööma. Ma ei viitsinud sööma minna ja plaanisin sel ajal hoopis Jaanilinna linnust uurida, Ziilu tuli kampa, tal ka pikk viisa. Egas midagi panime käsitsi viuh üle silla. Eriti aega seal viita muidugi ei saanud, muidu oleks teised meid roheliseks oodanud 😉 Sinna saab üsnagi lihtsalt viuh üle piiri ja siis aia tagant mööda teerada saab linnuse esisele platsile, ei pea ringiga käima. Siin on päris palju taastatud viimasel ajal. Väidetavalt olla miskine projekt kuskil käimas, et kunagi võiks saada ühe piletiga lihtsustatud korras nii Narva kui Jaanilinna linnusesse. Iseenesest oleks see tore idee aga kas läbi ka läheb ei tea. See linnus on ajaloo jooksul olnud nii Rootslaste, Taanlaste, Venelaste kui ka Liivi ordu valdustes. Narva linnusega on Jaanilinna linnus suht ühevanune. Jaanilinna linnus pidavat nii umbes 40 aastat vanem olema. Siin on ka paar huvitavat pisikest kirikut kuhu tahaks ka kunagi sisse saada, veel pole see õnnestunud.

    Tegime kiire tiiru kõikvõimalikes tornides ja kohtades kus vähegi sai luusida. Ühes tornis oli päris põnev näitus linnuse ajaloost ja ülla-ülla päris palju oli kirjas eesti kohta. Kuidas seal oli garnison jne jne.

    Müüride pealt on päris head vaated ümbruskonnale. Aga Huvitav on see, et ka seal linnuse restaureerimisel on kasutatud “Potjomkinlust” Esimene ots mis on nö vastu Eestit on ilusti taastatud ja tornid üles ehitatud aga tagumine ots on täiega võssa kasvanud.

    Kui linnus seestpoolt uuritud tegime väljast ka tiiru ümber. Ikka oli vaja ju näha mis nurga taga on, seal võsas andis ragistada ja seal linnuse taga oli miski sõjaväeosa kinnine territoorium. Algul mõtlesime asi p… sealt läbi ei saa aga selgus, et oli mahajäetud ja seal läbi aiaaukude turnijaid kalamehi jätkus. Tegime siis sedasama 😀 😀 Ja nagu piltidelt näha ongi asi täiesti trööstitu sealpool. Aga ehk kunagi tehakse see ka korda ja saab korralik turismiatraktsioon. Oligi aeg käes tagasi üle piiri lipsata, seltsilised muutusid ootamisest juba närviliseks 😀 😀

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaad avastamas

    29. märts 2020 /

    Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.

    Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.

    Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg

    Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.

    Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉

    Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.

    Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.

    Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉

    Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.

    Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.

    Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.

    loe edasi
  • Tripid

    Jaanilinna nurga taga

    9. dets. 2018 /

    Narvas luusides on korduvalt silma jäänud välismaal asuv pisike kirik… Ühel heal päeval asjatasime seltskonnaga Narvas ja otsustasime lähemalt uurida seda kirikut. Mul ja Ziilul olid viisad, teistel polnud…. Läksime Kreenholmi juures piiripunktist üle jõe. Piiriületus käis peris siva. Olles vastaskaldal panime käsitsi kiriku poole jugama.  Teel oli näha vana nõukaaegne rippsild, mille kaudu ilmselt venkud Kreenholmis tööl käisid

    Edasi marssides jõudsime lõpuks kiriku juurde.  Tegime tiiru peale aga sisse ei saanud. Tõmbasime lesta. Saime vaevu 100 meetrit minna kui tuli vastu miski kohalik töötunkedes külamees ja ütles, et ma võin teid sisse ka lasta…. Mis meil sai selle vastu olla… Vana tõi võtme ja lasi meid sisse, isegi pilti lubas teha. Seest nägi kirik päris kobe välja. Hakkasime juba ära minema kui vana ütles, et ooot meil veel alumine korrus ka… Kus on pühad säilmed.  Käisime loomulikult ka neid vaatamas, vana võttis isegi katte maha kirstudelt ja lubas pilti teha.

    Kui ka alumine korrus oli uudistatud lõime onule patsu ja tõmbasime lesta. Teel hakkas rõvedalt vihma sadama. Passisime tükk aega bussijaamas vihmavarjus. Bussijaama vastas oli päris ägeda arhidektuuriga maja. Kahju ainult, et käest lastud….

    Kui vihm vähemaks jäi lonkisime kesklinna, sebisime seal poest kotid manti täis ja padavai käsitsi üle Narva silla. 

    Marsruudil näeb veel nii mõndagi põnevat. Huvilistel soovitan soojalt asi oma silmaga üle vaadata………. 

    loe edasi