• Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad

    Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.

    Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉

    Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.

    Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.

    Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.

    Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.

    Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.

    Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Sagadi – Ilumäe

    Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉

    Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.

    Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.

    Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.

  • Tripid,  Tsill

    Ilumäe – Palmse

    Ilus suveilm tuli ära kasutada, egas miskit tõmbasin sõbrale kõne peale kas ta viitsib trippida. Viitsis küll ja tunni pärast oli minu juures ja trip võis alata. Ega siit minu juurest väga kuskile minna pole kui ida poole 😀 😀 ja luusida juba tuttavates kohtades. Ka seal on vahel midagi uut. Kõigepealt kiire sissepõige Saha kabeli juurde, siin luusida väga ei saanut, miski tseremoonia oli tulekul. Ei tahtnud jalgu jääda ja kadusime viuh. Sellest kabelist ma juba varem ka põgusalt kirjutanud ja ilmselt tuleb ka edaspidi kuna see mul siin üle õue. Vahel sõidan isegi rattaga sinna. Möödaminnes tegime autoaknast paar pilti Maardu mõisast kah. Natsa suurema peatuse tegime Jõelähtme kivikirstkalmete juures. Need pole küll just oma õiges leiukohas, leiti need ju Peterburi maantee laienduse ajal ja pärast uurimist nihutati osad siia maantee kõrvale rahvale vaatamiseks. Kalmete uurimisel leitud esemed on siinsamas muuseumis väljapanekuna vaadatavad. Kalmed on pärit ilmselt pronksiajast ja nende uurimine seiskas maantee laienduse ehitamise kolmeks aastaks. Rajati need üle kolme tuhande aasta tagasi kolmesaja aasta jooksul. Praeguste andmete põhjal on need vanimad Eestis.

    Kui kalmed uuritud kimasime vaikselt Ilumäe poole. Luusisime kõikvõimalikes kohtades teel kabelisse 😀 😀 Kabe iseenesest on äge ja elus näide meie 700 aastasest “orjaajast” mida nagu suht igal sammul kiputakse mainima. Vaadates kabeli vitraaže siis tekib küsimus…. kust küll need “orjad” omale vapid said. 700 aastat orjaaega my ass…. 😀 😀 See on selline päris vahva kabel kuhu tasub luusima minna iga ilmaga ja seal ümbruskonnas on veel igasugu põnevat vaatamist 😉

    Kabelist üle õue on kohalik külamuuseum, see on ka täitsa põnev koht kus saab asju vaadata ja näppida. Muuseumi eksponaadid on head inimesed headele inimestele vaatamiseks kokku toonud. Näha saab esemeid nii nooremast rauaajast kui lähiminevikust 😉

    Peale muuseumis kolistamist kimasime Palmse mõisa. Palmse on unikaalne mõisakompleks kus 52 ha suurusel territooriumil on 36 erinevat rajatist koos prantsuse ja inglise pargiga. Kogu see teema kuulub SA Virumaa muuseumidele. Kolistasime mööda parke ja radu kõikvõimalikud kohad läbi. Palmse on väga ok koht kus tsillida.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Rohu raketibaas – Kunda

    Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.

    Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.

    Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras. Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.

    Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
    Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.