fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Vasknarva

    Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.

    Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
    Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi.

  • Tsill

    Iisakul mänguasju uurimas

    Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.

    Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.

    See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.

    Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.

    Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.

    Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.

    Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉

    Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Iisaku – Toila

    Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.

    Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉

    Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit

    Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉

  • Nokitsemised,  Tripid

    Iisaku muuseum

    Muuseumid mulle meeldivad, eriti sellised kus ajaloost juttu 😉 Sattusin uudistama Iisaku muuseumi… Päris vahva pisikene muuseum kus kohalikku eluolu nagu putru. Vaatamist jätkub kahte majja. Läbisõidul olles soovitan igaljuhul sisse astuda. Ja juhataja on seal väga asjalik giid 😉

    Mulle muidugi jäid kohe eriti silma ehted… 😉 äkki on midagi põnevat ja lihtsat mida on võimalik õpitoas teha. Jäi silma väike tordeeritud hoburaudsõlg mida  ilmselt kannatab õpitoas teha. Mis siin ikka pikalt mõelda…. väike pilt ja koju katsetama.

     Kodus leidus isegi sobivat materjali katsetamiseks…  Tunnike pusimist ja suht sarnane vidin valmis saigi

    Ühesõnaga  õpitoas saab huviline proovida sarnast sõlge oma kätega valmistada. Aega läheb umbes tunnike.  Lihtsamat sõlge saab valmistada umbes 30-40 minutiga. Leitud on maa seest väga edevaid kui ka lihtsaid hoburaudsõlgi. Panen siia vaatamiseks mõned pildid Ajalooinstituudi arhiivis olevaist leidudest, Mahtra muuseumist ning internetist ja ka enda leitud sõlgede pildid 

    Nagu juba varasemalt mainisin siis lihtsamaid sõlgi saab õpitoas proovida järgi teha. Aega kulub oma väikeste käekestega nokitsemiseks umbes 30-40 minutit