-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole. Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma. No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Mragowo, koju
Täna tripi viimane päev. Tegin kiire hommikusöögi, kusjuures väga maitsvad koogid olid ja siis uurima mis ümbruses asub 😉 Hotell Molo kus ööbisime nägi väga sümpaatne välja, toad rõdudega ja puha. Akendest avaneb vaade järvele. Siinsamas on ka väike kaikoht, nagu aru sain siis käivad siin mingid järve kruiisikaatrid. Kohe hotelli taga on väike park mis piirneb kaikohaga.
Hotellitagune park muidu nagu park ikka, aga siin õige mitmeid selliseid lahendusi mis võiks meilgi parkides olla. Lisaks paavsti kujule oli siin näiteks koerasita kogumise kast ja lindude sööda automaat. Pistad mündi sisse ja saad peoga linnutoitu, et järves parte toita. Väga hea idee mu meelest. Samas oli ka väike pingiga katusealune mille küljes raamaturiiul. Saad pargis linnulaulu nautida ja raamatut lugeda. Jäi silma ka mõni punase risti riidekonteiner, neid on muidugi siinkandis praktiliselt igal nurgal. Nii, et üks väga tsill park. Koduteel põikasime sisse mingisse suva poodi, et soovijad saaks kodustele nänni osta. Vaatasin, et pudipadi riiulil olid müügil pesakastid nii lindudele kui putukatele. Tehnoloogia on juba ka sinna jõudnud 😀 😀 Putukahotell oli päikesepaneeli ja led tulukestega 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli Preisimaa trip täiesti ok teema ja nüüd on kindel, et sinnakanti lähen ma veel omalkäel. Seal ikka on mida vaadata ja mastaabid teised kui meil.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad
Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.
Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.
Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.
Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀
Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Kohaliku kaubandusega tutvumise päev
Täna oli meil samuti tripivaba päev, käisime söömas ja mõtlesime mida vaba ajaga peale hakata 😉 Ega ühtki tarka teemat kohe ei tulnudki. Hotelli ees jõlkudes plahvatas, et käime ajaviiteks ära hotelli transfeeriga kaubakeskuses. See meil ju veel täitsa käimata. Hotellist käis 2x päevas tasuta buss kaubakeskusesse. Mõeldud tehtud, kimasime bussiga Kaubakeskusesse.
Kaubakeskus Blue Mall asus veidi edasi sellest kaubakeskusest kus me jala käisime. Suuruselt oli see kõvasti suurem kui Jumbo ja oli olemuselt teistsugune. Kui Jumbo oli pirakas toidupood millele lisaks paar söögikohta ja nännipoodi, siis Blue Mall oli vastupidine. Hullult kõikvõimalikke poekesi ja kohvikuid. Isegi droone ja elektritsikleid müüdi. Huvitaval kombel oli siin olemas pehme jäätise lett mõningase valikuga aga kui hinda vaatasin siis ostma ei kutsunud. Toidupood oli pisikene ja rohkem orienteeritud gurmee toidule. Sain siit poest mõned kommikarbid kodustele. Kuigi kahjuks mitte kohalikke, sest nagu juba kogetud siis neid praktiliselt ei olegi. Ühesõnaga päris ok kaubakeskus aja surnuks löömiseks. Hinnad sellised keskmised, veidi odavamad kui meil aga mitte märkimisväärselt. See 2,5 tundi kaubakeskuses möödus märkamatult ja juba viiski buss meid hotelli tagasi.
Viskasime kola tuppa ja läksime linna sööma. Sõime mulle juba tuttavas Citruses. Ribi ka seekord imemaitsev. Võtsime prooviks kohvi, isegi see oli võrreldes hotelliga ikka öö ja päev. Kui kõhud täis läksime kolasime kohalikes uusarendustes. Huvitav, et siin on isegi kortermajadel paari meetri kõrgused müürid ümber ja väravas on mehitatud valve. Aia peal on üsna tavaline pudelikildude või okastraadi rida. Oli ka paar sellist aeda mille peal oli lõiketraat. Aga kui sellest veel vähe leiab aia pealt ka elektrikarjuse. Huvitav, et nende aedadega oli Egiptuses sama teema, aga seal oli see enamjaolt hotellide ümber. Kortermajade ümber nägi harva sellist jura.
