• Viimne puhkepaik

    Valga ja Valka kalmistud

    Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.

    Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.

    Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.

    Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.

    Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.

  • Viimne puhkepaik

    Plaaditud hauaplatsid. Kas mugavus, edevus või midagi muud?

    Viimasel ajal on väga palju küsitud hauaplatside plaatimist väitega, et siis ei pea hooldama. Ei tea, kust selline arvamus on tulnud, et plaadituna on hooldevaba. Jah esimesed paar aastat ehk on enamvähem aga edasi…

    Näen selliseid plaaditud platse peaaegu igal kalmistul. Tee, mis sa tahad, aga ei ole nad siiski hooldevabad. Ja kui korra juba käest lastud siis mõnel juhul aitab survepesu, aga vahel pole sellestki abi. Näiteks piirdele kleebitud kahhelplaatide puhul ei ole isegi survepesust abi, kaku kõik üles ja pane uus.

    Alternatiiv plaatimisele on pigem üks suur monoliitne plaat. See vajab tõesti kõige vähem hooldust, käite lapiga üle ja asi korras.

  • Viimne puhkepaik

    Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial

    Vead, mida tasuks vältida. Hooldamata hekid

    Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk, aga siis, kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha, kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru, kas suudate seda hooldada või mitte.

    Iga-astane liiva lisamine, ilma vana eemaldamata

    Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib, siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.

    Puhastamata hauakivid

    Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.

    Väljakutse ehitajale

    Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda, on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid, millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.

    Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse, kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded, aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.

    Erilahendused

    Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal, mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas – võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.

    Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust, kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed”, kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud, siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks.

    Eks omalgi juhtus üks väike äpardus, mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.

    Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.

    Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi, vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.

    Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte

    Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus, vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine, ükskõik millisel moel.

    Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri, kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne, siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus…

  • Viimne puhkepaik

    Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel.

    Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma. Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.

    Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….

    Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud

    Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.

    Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.

    Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.

    Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal. Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära. Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.

    Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.

    Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.

  • Viimne puhkepaik

    Huvitavaid leide kalmistutel

    Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja. Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.