-
Ülgase (Rebala) fosforiidikaevandus
Muidu satun siia Ülgase kanti ikka mingi pikema tripi käigus, aga seekord oli plaan käia ainult korra siin luusimas. Kõigepealt ikka kohustuslik pilt “kaljujoonistustest” ja siis alles kõik muu 😀 😀 Seekord oli siin üllatavalt palju vett, isegi nendes käikudes oli tiba vett kus seda tavaliselt ei ole.
Luusisin veidi ringi ja vaatasin, et ka nahkhiiri on sel korral kummaliselt palju, ei hakanud nende kodurahu rikkuma ja lasin vaikselt varvast. Novembrist maini ei maksa sinna luusima minna, las sõbrakesed magavad rahulikult oma une täis. Iseenesest on need käigud ägedad ja omaaegsed maaaluse kaevanduse šedöövrid, siin on korduvalt käidud luusimas. Eelnevatest trippidest siia saate lugeda siit, siit, siit, siit, siit ja siit 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.
Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀 Tegelikult on need koopad uudistamiseks päris põnevad ja seal on mitu korrust ja sissepääsu. Kui nüüd mõnel lugejal tekkis asja vastu huvi siis võin korraldada sinna väikse ekskursiooni 😉
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Väike ringreis
Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.
Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.
Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.
Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.
Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole
Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.
Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.
Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.
Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.
Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.
Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.
Kassinurmes tegime kiire sisse põike linnamäele ja panime edasi majutuspaika.
Majutus oli meil broneeritud Jõgeva lähedal mõnusas privaatses turismitalus. Tegime väikse õhtusöögi kaasas olnud varudest ja tiksusime saunas niikaua kui jaksasime. Hommikul kolistasime edasi kodu poole.
Põikasime teel läbi Kärde rahumaja juurest. Põlluservas otsis toitu tervet kari kitsi. Rahumaja ka uuritud kimasime Kose poole 😀
Kosel tegime kiire põike jõe äärde, piilusime natuke partide tegemisi ja edasi Saula poole.
Saulas külastasime Siniallikaid. Need on igal aastaajal ilusad vaadata. Peale allikate külastust panime edasi vikukülla 😀
Viikingitekülas vaatasime veidi ringi, tegime väikse kohvi ja kodu ära.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
