fbpx
  • Tsill

    Egiptus KUMUs

    Käisin ka ruttu seda paljukiidetud Egiptuse näitust KUMUs vaatamas, enne kui jälle kõik kinni pannakse. Sellest nädalast kuu lõpuni ju muuseumid jälle kinni ja see näitus korjatakse maha. Mind ikka väga huvitab see tõendamise pool. Millega on tõendatud, et muuseumis või teatris levib koroona kordades hullemini kui ühistranspordis või poes. Räägitakse hirmsasti rahva hajutamisest aga siis suruvad toidukohtade lahtiolekuajad kokku, et kõik karjas tormaksid sööma enne kui kinni pannakse. Hajutamiseks peaks asi ikka vastupidi olema. Ju poliitikas käivadki asjad teistpidi ja ei vasta mingilegi loogikale. Aga see selleks. KUMUs ikka varasemalt paar korda käinud aga mitte näitusel vaid muid asju ajamas. Täna juhtus ikka päris tsill ilm olema mille vahepalaks sobib muuseum imehästi.

    Nagu ennem juba mainisin on reklaam asjale hea olnud ja kuidas sa selle ikka vaatamata jätad. Kuigi hinges oli väike kahtlus asja osas. Meil kipub paraku see nii olema, et kui reklaam hea siis tegelikkus….. Teades, et Egiptus on ikka vägagi rikka ajaloo ja leiumaterjaliga lootsin siin ka ühtteist põnevat näha. Rahvas oli mõnusalt hajutatud ja miskit trügimist ei olnud, näitusesaal mõnusalt hämar ja valgustus on suunatud eksponaatidele. Aga kohe märkasin ühte tõrvatilka. Eksponaadid küll valgustatud aga kõik info eksponaatide kohta päris väikses kirjas ja küllaltki kaugel ning suhteliselt hämaras. Valgustus üsna kaootiline, mõnda sai ilusti lugeda aga enamuse jaoks tuli ikka silmi pingutada. Nägin ikka päris suure hulga inimesi kellele see muret valmistas ja nina vastu klaasi üritasid midagi lugeda. Lihtsalt hämaras on kaugel olevat peenikest kirja üsna s… lugeda. Oleks võinud ju selle infolehekese ka ära valgustada aga noh jh… Isegi jätsin osa asju lugemata, polnud lihtsalt mõtet silmi tappa. Iseenesest eksponaadid nii ja naa, mina lootsin ikka enamat näha. Muidugi igasugused graveeringud liivakivil olid ikka väga detailirohked. Natuke nägi ka mõnda amuletti, seda teada tuntud sitasitikat ehk siis skarabeusi 😀 Neid seal kultuuris kasutati ohtralt, eriline teema oli muidugi südameskarabeus. Samuti palsameeriti seal kõike mis kätte saadi 😉 Mitte ainult inimestest ei tehtud muumiaid vaid kassid, kalad jne jne. See loomade mumifitseerimine oli preestritel vägagi tulus äri, loomi kasvatati selleks spetsiaalselt…. Löödi maha ja mumifitseeriti ning neid müüdi inimestele kui jumalikke ilminguid 😀 😀 Inimesed omakorda annetasid need ohvriandidena templitele. Ah jaa see silmavärk oli ka seal vägagi kasutusel, neid joonistati näiteks sarkofaagile, et muumia nende silmade abil näeks välja. Wdjat silmi võis panna igalepoole.

    Basa sarkofaag nägi päris ehe välja, nagu oleks kivist tahutud aga võta näpust… puidust pidavat olema 😉 See kahe kobra vahel olev päikeseketas on viide päikesekultusele mis sai aktuaalseks Egiptuses miski 2400 aastat EMA. Seda tehti hauakambrite ja templite ustele ja lagedele. Laevamudelitel oli ka oma teema, kuna laevandus oli Egiptuses igapäevateema siis pandi mudeleid kaasa teistpoolsusesse. Laev sümboliseerib ka teekonda mööda Niilust nekropoli juurde.

    Sandaalid olid ka päris ägedad. Väidetavalt kandsid neid ainult ülikud ja töölised olid paljasjalgsed. Tehti neid nahast või taimedest, olla leitud ka kuldseid sandaale. Paar päris ägedat loomakujulist õlilampi oli ka. Ehtevärki oli sellel näitusel ikka kahetsusväärselt vähe, paar tilulilu ainult. Kuigi mukiti ju ilmselt ohtralt, ega muidu poleks meigitopse, peegleid jne. Silmi meikisid nii mehed kui naised kuna arvati, et see kaitseb putukate, päikese ja liiva eest. Iseenesest huvitav oli muidugi kamm mis dateeritud 4 – 7 sajandisse. See isend oli puidust, meil siin on ohtralt sarnaseid kas luust või pronksist. Neid pronkskammide tükke isegi terve hulga leidnud. Enamjaolt kipuvadki kahepoolsed olema, ilmselt levisid täid ohtralt tol ajal 😉 Tegelikult ei jäänud kamm niisama silma vaid ikka mustri pärast 😉 Sellist rõngasmotiivi on ju meil arheoloogilistel leidudel nõrkemiseni. Vot võta sa nüüd kinni kust selline motiiv esemetel alguse on saanud.

    Maalinguid ja graveeringuid on seal kultuuris ikka hullult. Piltkirja värk on ka päris lahe. Seal pidavat lugemiseks olema oma süsteem, ei ole nii nagu meil vasakult paremale. Ma ei süvenenud mis värk sellega on aga pidavat olema kuidagi seotud vist linnuga. Kuhupoole vaatab sealtpoolt lugema hakkad või vastupidi 😀 😀 Igatahes kuidagi nii on 😉

    Paar sarkofaagi oli ühes nurgataguses saalis ka.

    Eks Euroopas tuli see suurem vaimustus Egiptuse kultuuri vastu alles siis kui Napoleon seal laamendamas käis. Noh ja ega eesti muuseumiteski pole puudu Egiptuse leidudest isegi mõni muumia olla. Esimese eestlasena käis Egiptuses orientalist Otto von Richter (1792 – 1816) kes kogus seal muistiseid ja talletas märkmeid. Tema kogu kingiti Tartu Ülikoolile kuid viidi sealt segastel aegadel Voroneži kus on tänaseni. Aga eks seal ole muidki siit tuuri pandud asju hoiul. Kokkuvõtvalt lootsin enamat… tegelikkuses polnud midagi erilist aga eks see ole ikka nii kellele ema kellele tütar…

    Kui juba siin laiamas siis tuleb ülejäänu ka üle vaadata. Siin ikka ühtteist on vaadata nii mitmelgi korrusel.

    Vaatasin, et ega see nõukaaegne tootmisvõimlemine ei erinenud väga varieteest midagi 😀 😀 Varietees ainult riideid vähem seljas 😉

    Natuke teise EV algusaegade nänni kah lettidel 😀 😀

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Hõbedaga hullamas

    Nonii, selle aasta esimene hõbedast käevõru tellimus tuli ära. Mnjh kurja oleks seda varem teadnud, et hõbeda hind lakke hüppab oleks omale hõbetraati varunud tagavaraks. Lohepäid õnneks sai Kasparil lastud valada väikse varuga aga eks needki hakkavad otsa saama. Egas midagi vutvutvut poodi hõbeda järgi ja pusima.

    Lõpuks peale pikka pusimist sai põhiosa valmis. Nüüd jäi veel lohepead otsa joota ja siis kõige nürim töö… lihvimine. Aga lõpuks valmis saigi. See oli kümnes seda tüüpi hõbedast käevõru. Muust traadist on neid tehtud jumal teab kui palju 😉 Samalaadseid traadist käevõrusid saab ka õpitoas ise meisterdada. Seal muidugi lohepäid otsa ei pane, piirdume vähe lihtsamate versioonidega aga kui ikka erisoovi on paneme lohepead ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Jõhvi kindluskirik

    Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud. Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.

    Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.

    Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.

    Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.

  • Tripid,  Tsill

    Jääaega uurimas

    Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.

    Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.

    Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.

    Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Tsill

    Iisakul mänguasju uurimas

    Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.

    Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.

    See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.

    Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.

    Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.

    Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.

    Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉

    Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉

  • Muu värk

    Näituse orgunn

    Hobitegevuse käigus on kogunenud päris hulga manti Ruila piirkonna põldudelt. Põnevamad leiud on muidugi Muinsuskaitseameti spetsialistide käes uurimisel aga eks mulle ole ka midagi jäetud 😉 Ajapikku neid ikka on kogunenud erakogusse. Poiss hakkab varsti kooli lõpetama ja nad peavad tegema mingi loovtöö. Mis siin ikka pikalt mõelda… otsustasime, et teeme arheoloogilistest leidudest väikse näituse. Ruila koolis on juba varasemalt väike muuseuminurk olemas, viskasime pilgu peale kas sinna kannatab ära mahutada üks väike näitus. Ruumi jätkus ja paar sobilikku vitriini ka olemas.