fbpx
  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Kuressaare linnus ja muuseum

    Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.

    Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀

    Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.

    Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉

    Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀 Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem. Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀

    Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.

    Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.

    Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…

    Natuke piilusin ka sõjamudru….

    Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.

    Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Väike seiklus ja Sharmi muuseum.

    Täna esialgu plaanivaba päev. Eile sai tammutud nii, et jätkub mitmeks päevaks 😀 Mõtlesime, et teeme väikse söögi ja siis vaatame jooksvalt mis värk on. Omleti ja praekartuli päev, maitsesime mõningaid saiu ka, aga need jube magusad. Iseenesest eks see ole maitse asi aga minu poolest jäävad nad söömata.

    Kui kõht täis tuustisime niisama sihitult mööda hotelli. Viisakas hotell, isegi peldiku uksel on manual kuidas ust avada ning sees on lilled ja maalid seinal, vähemalt meeste poolel 😉 Kas naiste poolel ka, ei tea aga ju on seal ka. Fuajees peaukse juures ka ilusti lilled laual, kurja isegi paju oksad olemas. Huvitav kust nad need võtsid? Algul mõtlesin, et plastmass aga ei täitsa päris pajuurvad olid. Kohaliku “pangaautomaadi” leidsime ka 😀 😀 see on sama tüüpi kui Hiiumaal Eiffeli torni juures. Pane viiekas sisse ja saad teada kui loll oled 😀 😀 Tegelikult oli rahavahetus aktuaalne küll aga mitte siin automaadis 😉 Ma ei saa aru mis fenomen on kasutada nii Hurghadas kui Sharmis mikiraha. Pole ju üldse soodne. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus rahas. Mikiraha või eurod saad kohalikuks kursi järgi vahetada vahetusautomaadis. Arvelt kohalikku välja võtta pole pointi pank tahab vahelt päris kõvasti. Käisime otsisime kohaliku panga üles, see oli kohe hotelli nurga taga, aga kahjuks seal oli vahetusautomaat tühi ja pank ise ka ei tahtnud vahetada 50 eurost kohalikuks. Öeldi nurga taga on veel üks vahetusautomaat, ehk seal on raha. Lonkisime sinna, kurja see oli ka tühi. Aga siin passis üks kohalik seltsimees, kes kursi järgi ära vahetas.

    Peale rahavahetust käisime ajaviiteks uurimas ekskursioonipakkumisi ka hotelli vastas olevas müügikohas. Ennem olin teinud natuke kodutööd ka. Reisikorraldaja pakkumised ja vanalinnast kaasa haaratud pakkumised läbi tudeeritud. Küsisime pakkumist klaaspõhjaga laevale, parasailingule, safarile ja värvilisele kanjonile. Küsisime ka St Catherine kloostrisse pakkumist, aga sinna seoses pandeemiaga sisse ei pidavat saama. Möödaminnes teise programmi raames eemalt näidatakse, aga mind see öine pimedas ja külmaga mitmetunnine mäkkeronimine päiksetõusu nautimiseks eriti ei köida. Nii, et see asi läks seekord programmist maha. Lõpuks võtsime muu ülalmainitu ära. Igatages koguhind oli väga kõvasti odavam kui reisikorraldaja samad paketid ja oli juba letihinnaga odavam sellest mis vanalinnas pakuti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et siin on juba letihinnad odavamad kui Hurghadas samad asjad. Näiteks Hurghadas oli parasailing letihinnaga 35$ lõustalt aga siin 10$ lõustalt ja kahekesi minnes oli kokku 15$ Kui diil tehtud kobisime kõrvalpoodi teed jooma ja maitseaineid ostma. Siin on kõikvõimalikke teesegusid ja maitseaineid võtta 1 nael gramm. Kaameli kakat oli ka 😉 tegelikult on see tee 😀 😀 Muidugi õlisid ja kreeme on ka. Muidugi siin tuli kohe kiiks uurida kus kohalik kalmistu on. Müüja ütles, et kohapeal polegi, surnud viiakse kodumaile. Lähim kalmistu pidavat olema 100 kiltsa. Kobisime hotelli lõunat sööma ja asja praadima 😀 Kusjuures siin on tomat ja kurk vägagi maitsega, mitte nii nagu meil maitsetud junnid.

    Nu hing ei andnud ikka rahu, mõtlesime lähme vaatame kalmistu ära. Kauplesime taksojuhtidega hinda sinna ja tagasi sõiduks koos ooteajaga. Küsiti 800 kohalikku aga eks hotelli ees olegi asi kirves 😀 😀 ikkagi loll turist ju 😉 Ütlesime, et üle 600 ei maksa ja marssisime minema, kohe joosti järgi. Tuli välja, et see 100 kiltsa sõita polegi niisama lihtne. Mis siis, et teed jube head ja isegi maksuline kiirtee on 😀 Taksojuht pidi kuskilt suure bussijaama putkast ostma linnast väljasõidu loa jne. Pole nii nagu meil, et hüppad Tallinnas taksosse ja sõidad probleemideta Tartu. Lõpuks kui vajalikud papiirenid olemas ja takso tangitud panime tuld.

    Teed on siin tõesti head ja mitmerealised. Kõrbes näeb muidugi igasugu huvitavaid ehitisi, jumal teab milleks need on. Nagu näiteks joru angaare aga ei ühtki hingelist… Lõpuks jõudsime kiirteel mingisse kontrollpunkti, kontrolliti passe ja öeldi, et selle templiga mis meil passis edasi ei saa, peab teine tempel olema. Küsisime kust saab, pidavat lennujaamast saama. Seletasime, et me ju ei lähe Siinailt välja ja meil on Siinai tempel millega saab kogu Siinail liikuda aga politsei jäi oma joru ajama. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vaatasin, et siin on ikka liiklus vähe teisiti kui Hurghadas. Seal sõitsid igasugused koormad ilma tähistuse või asjata, siin politsei käskis toruvedajatel tähistuse välja panna. Aga mida sa ikka paned kui lippu pole… eks ikka käepärase vahendi 😀 😀 Kanister käib küll.

    Et päev päris p… ei läheks tuli puusalt uus programm teha. Muidugi kohe hakkasime uurima mis värk selle templiga on, vastust ei saanudki. Reisikorraldaja sõnul oleks pidanud läbi saama. Selgus, et see oma suva järgi otsustamine pidavat olema siin tavaline ametnike hulgas, võibolla oodati väikest kalõmmi. Hiljem muidugi selgus, et see takistus võis olla ka sellest, et samal ajal toimus üleilmne noorte konverents ja Egiptuse president oli ka Sharmis. Aga see selleks, lasime taksojuhil ennast Sharmi muuseumi juurde viia. Jõudsime liiga vara ja värav kinni 😀 Seal on muuseum lahti hommikul kuni lõunani ja siis õhtul kella 5 kuni 23. Turvamehed ei tahtnud sisse lasta väravast 😀 😀 Seletasime, me teame, et muuseum veel kinni aga nuh me turistid ja aega küll me lähme niikauaks mošeed vaatama. Hakkasid naerma ja tegid värava lahti 😀 Egas midagi tegime siis tiiru ümber mošee, sisse neisse kahjuks ei lasta. Mõned Inglismaalt toodud taksod olid nurga taga ootamas kõik noortefoorumi kirjadega. Kusjuures roolid olid õigel st. vasakul pool 😉 Siinsamas kõrval aretatakse mingit Hollywoodi sarnast pargi asja dinosaurused künka otsas ja puha. Tahtsime lonkima minna aga miski suva vennike jooksis järgi ja ütles 5 $ on sissepääs. Ma nagu küll ei näinud, et kuskil oleks värav või miski piletiputka olnud. Saatsin pikalt, viieka eest prügimäge nüüd küll vaatama ei lähe 😀 Veidi eemal oli samanimeline hotell ka, see oli ikka paras bling.

    Lõpuks aeg sealmaal, et saab muuseumi. Pilet päris kirves, 200 kohalikku. Maksta saab kas kohalikus või kaardiga ja kui tahad fotokaga pilti teha siis tuleb eraldi pilet selleks osta, maksab 50 kohalikku. Mobiiliga võib tasuta pilti teha. Muidugi piletisüsteem siin uudsusega ei hiilga nagu mujalgi Egiputses. Kuigi innovaatiliselt on piletitel kas QR või triipkood aga neid kasutada pole kuskil 😀 😀 Ja makseterminal ei tööta harmoonias piletiterminaliga nii nagu mujal maailmas 😀 See lausa omaette tseremoonia, maksad kaardiga siis selle makseterminali tseki alusel müüja toksib kõik mudru käsitsi arvutisse, see on puutetundlik siiski 😉 ja lõpuks siis kui kogu see protseduur on tehtud tulevad printerist piletid. Piletiost võttis aega õige mitu minutit. Pileteid ei müüda mitte muuseumis endas vaid territooriumi servas putkas. Lõpuks kui piletid käes kobid muuseumi uksest sisse, läbi metallideteka piletikontroll teeb augurauaga piletisse augu ja voilaaa võidki alustada kultuuri manustamisega.