fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Maakaitsepäev Padisel

    Viimasel ajal jäetakse kõik üritused kahjuks ära, see juba kuidagi tavaliseks muutunud. Kui midagi lubatakse korraldada siis tundub asi imelik olevat 😀 Sel aastal isegi ühtteist lubati korraldada aga kahjuks ise vaatama ei jõudnud. Egas midagi meenutame mõnda vana üritust, maakaitsepäev on üks päris tsill üritus tavaliselt. Saab näppida kõikvõimalikku militaarmudru ja muud.

    Eks ikka väike paraad kuulub ka asjade juurde ja nats ka eritehnikat ja eriüksuste demovärki. Seekord üritati bussi “sisse murda” läbi akna 😉

    Ja mis üritus see ikka ilma taaskehastajate etteasteta on, see ju tavaliselt kõige vaatemängulisem asi ongi. Oh seda rõõmu lastel pärast kui saavad padrunikesti korjata 😀 😀 Viimased korrad on isegi sõjaväe Robinsonid kohale lennanud, need ühed ägedad riistapuud. Omalajal sai sellega ikka korduvalt lennata ka 😉

  • Tripid

    Veel üks metsavendade punker.

    Eks meie metsades ole neid tegelikult avastamata punkreid veel küll ja küll. Ega seegi Lebavere metsas olev Martin Tamme punker kus ta pesitses 1954 aastani pole tegelikult taastatud tema õiges kohas. Väidetavalt peaks õige punker ka kuskil siin läheduses olema aga kus täpselt ei mäletata enam. Samasse kanti kus peaks M. Tamme päris õige punker olema rajati entusiastide abiga 2002 aastal uus punker, et rahvas saaks tutvuda metsaeluga 😉 Aga eks kõik väsib ja laguneb, nii juhtus ka selle punkriga. Eelmise aasta novembris taasavati renoveeritud punker külastajatele. Päris hästi teine maskeeritud ja kui luuk poleks tuulutuseks irvakil siis marsid tuimalt mööda midagi nägemata 😀 Iseenesest päris kobe asi ja tasus ülesotsimist. Nüüd siis veel paar punkrit jäänud üle vaadata ja siis võiks katsetada ka nendes ööbimist. Siinne punker on mõnus omaette olemiseks kuna asub ikka päris kaugel tsivilisatsioonist ja turistide hordid läbi ei sõida. Natuke on selle punkri elanikust ja värgist juttu siin. Teine samasugune eraldatud on Põrgupõhja punker aga see on maapealne. Metsavendluse kohta on ka väike koduleheke aga see on ajast-arust ja jumal teab millal uuendati. Muidugi huvitav on see, et siinsamas üle õue on ju 1960 aastatel ehitatud ülisalajane raketibaas, Vaevalt, et ehitajad teadsid, et mets oli varasemalt metsavendade elupaik 😀 😀

    Kui juba punkrit uurida siis tuleb muid läheduses olevaid asju ka piiluda. Kuna Rohu raketibaas mitu korda läbi käidud siis uurisime mida muud põnevat sealkandis veel on. Tuleb välja, et siin on veel Lebavere lahingupaik. Selle lahingu kohta on väga asjalik kirjatükk siin. Muidugi seal peale mälestuskivi pole midagi. Infotahvel on ammu kõdunenud ja vajaks uut. Koduteel paar klõpsu ka “jõulutuledest” 😉 Mis siis, et ammu möödas aga äge ikka 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Politseimuuseum

    Sada korda sellest muuseumist kuulnud aga kordagi pole siiani sinna saanud. Seekord ekstra käisime vaatamas mis värk sellega on. Mnjh… pilet päris kirves väikse muuseumi kohta. Väljas nats ikka päris autosid ka, nii mõnegi sellisega ise ka toimetanud. Kahju, et seal väga algusaastate masinaid polnud. Mõni UAZik ja Ural võiks ka ikka olla 😉 Miski kahuri laadne toode oli ka, aga mis teema sellega on ei saanud kuskilt lugeda. Väidetavalt pidavat seal püssi ka lasta saama aga seekord ei õnnestunud leida territooriumilt ühtki vastavat spetsialisti kuigi kassas öeldi, et kuskil maja peal kindlasti teda näete. No ei näinud, ju oli väga osav “tipatapa” vennike 😀 😀

    Päris korralik embleemikogu oli, mõnda pole näinudki kasutusel aga eks algusaastatel oli neid ikka igat varianti. Muidugi kui nüüd järjest võtta algusaastatest tänapäeva siis lõvi on aina kõhnemaks ja karvutumaks jäänud 😀 😀 Muidugi ajaloo kõige sitem välivöö oli ka vitriini pandud vaatamiseks. Tegelikult peaks sinna kõrvale panema ka selle vennikese pildi kes sellise “üllitise” tellimisega hakkama sai. Kui rüseluseks läks siis tuli see vöö ühe tõmbega lahti ja oli kogu staffiga läinud. Jube jäik ka veel ja mitte ainult vöö vaid ka kõik taskud olid nagu betoonist valatud 😀 Mnjaa Inglise käerauad muidu päris head aga väiksed. Krt, suuremal mehel ümber randme kokku ei läinud. Meenub kuidas üks vennike üritas neid naelaga lahti muukida aga….. Pärast tuli töökojas relakaga käe pealt maha lõigata 😀 😀

    Nats kõikvõimalikke relvi ka, nii “vanglatööstuse” kui ka “kodugaraaži” toodangut. Muidugi “kuulsate” kurjakate toimikute kokkuvõtted ka seal ilusti lugemiseks…. Ustimenko, Kalda, Pae tänava pommimehe jne.

    Isegi fotorobot olemas, saad ise pildi kokku panna. Aga ikka see vana asi kus saab kokku panna ainult mehe lõusta 😀 Naist seal ikka naljalt kokku ei pane, loodan, et tänapäevasega saab ehk seda ka teha 😀 😀 Ah jaa kuuliaukudega autouks on ka 😉 Kui filmides võime näha kuidas vennikesed autoukse taha varjuvad siis tegelikult on see ilus muinasjutt. Ei hakanud siia meelega panema pilti teisest poolest 😀 😀 Minge uurige ise kas ikka leiab varju kuulirahe eest 😀 Üldiselt hea muuseum võhikule, kui just mitte arvestada päris kirvest piletihinda. Minu jaoks olid seal kõik vägagi tuttavad asjad, tegelikult ootasin sealt midagi enamat aga…..

  • Tripid,  Tsill

    Valga militaarfestivalile minek.

    Siin vähe juttu ühest varasemast militaarfestivalil käigust. Nagu ikka juhtub, et kõik suure hurraaga tahavad minna aga kui minekuaeg käes siis sada vabandust. Üks sõber siiski leidus kes kampa lõi ja panime tuld. Nagu meil juba kombeks… miks otse kui ringiga saab, ilm oli ka ilus, paras vähe ringi luusida. Kõigepealt põikasime sisse Rasiveres ühe huvitava mätta juurde. See küll kasutusel kruusakarjäärina miskipärast aga koha poolest sobiks jube hästi linnusekohaks…. Siit edasi kimasime Albu mõisa juurde.

    Albus kolasime mõisa pargis, tegime paar pilti ja tuld edasi.

    Jerewani Olerexi tanklast haarasime kohvid ja võtsime suuna Kärde rahumajakesele. Väidetavalt sõlmiti seal putkas Rootsi-Vene rahuleping mis lõpetas sõja. Ilmselt selles putkas seda lepingut ei sõlmitud, see lihtsalt mulaaž mingist majakesest aga abiks ikka 😉 Vaevalt selles majakeses on mõnda detaili 1661 aastast järgi.

    Kärdest edasi kimasime Kassinurme. Tegime väikse tiiru linnamäel ja linnuses ning juba oligi aeg käes otsejoones Valga poole kimada.

    Valgas võtsime positsioonid sisse peatänava serva ja kohe algaski paraad. Kõikvõimalikku tehnikat võis seal liikumas näha. Iseenesest on see jummala äge festival ja tasub käimist. Kuigi viimasel ajal on miski natsipaanika jälle õhus ja suht kokku tõmmatud see asi. Krt millal küll saab otsa see pehmondus ja mehed omale uuesti munad kasvatavad.

    Kui paraad vaadatud kimasime sõjameeste laagrisse. Seal sai ka vähe ringi vaadatud enne kui lahing peale hakkas. Siin võis igasugu sõjatehnikat näppida 😉

    Lõpuks oli aeg käes lahingut pidada. Iseenesest jube hea koht orus. Rahvas saab ülevat vaadates kogu üritust jälgida. Kahju, et eelmisel aastal seal ei tehtud. See linnapargis tehtud asi oli ikka natuke porno küll aga mis teha. Kui sõdurid positsioonidel ja pealtvaatajad ennast mugavalt sisse seadnud läks andmiseks 😀 😀

    Lennuk lendas üle “viskas” paar pommi nii, et tuld kõik kohad täis 😀 😀 Ühesõnaga see on ikka nii äge teema, et peab oma silmaga nägema, siin kirjeldamine pole pooltki seda mis kohapeal näeb. Ehk tuleb sel aastal ka festival ja saate ise vaatama minna. Soojalt soovitan. Päris hariv teema järeltulevale põlvele.

  • Tsill

    Muuseumiöö

    Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉

    Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.

  • Muu värk,  Tripid

    Traktorid…..

    Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.

    Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud  Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl. Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉

  • Tripid

    Eesti oma Stockmanni uurimas.

    Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉

    Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉

    Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.