-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole. Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pommiauk
Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Jõgeva militaarmuuseum. Ütleks, et see muuseum ei jää millegiga alla Valga militaarteemapargile või Sõjamuuseumile. Kohati ehk isegi põnevam kui ülalmainitud. Mida kõike siin ei näe, isegi Arsenali tehase toodangut on vaatamiseks välja pandud. Samuti on siin muuseumis väljas mitte just väga ammu sealtkandist leitud lennuki IL jäänused ja sellesama lennuki lenduri langevari. Ilmselgelt ei olnud lenduril sellest abi oma viimasel lahingulennul. Siin on ka päris palju vanu fotosid, nii mõneltki näeb sõjaväe tavalist eluolu. Nagu näiteks välipeldik, ei mingeid vaheseinu ega auke põrandas. Istud palgil reas ja lased üle ääre 😀 😀 Tagumikku pühid mitte ajalehega vaid Edelweis peldikupaberiga.
Samuti näeb siin kõikvõimalikke sööginõusid ja muid tarbeesemeid. Muidugi ei puudu siit ka erinevad vormid ja muud riideesemed politseist viikingiteni välja.
Üks päris huvitav eksponaat on Laiuse linnuse makett mis olla pärit esimese vabariigi ajast. Veel on hulgaliselt nii noole- kui ka odaotsi ja kõikvõimaliku muud vikuaja staffi. Nii, et siia muuseumi võiks vabalt asja olla nii militaari kui ka vikuaja huvilistel. Igatahes väga ok muuseum kus tasub kindlasti käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Tegelik Dominikaan
Et siis natuke seda tavalist elu ka, mis on väljaspool turismipiirkonda. Kui turistipiirkonnad on suht lakutud ilmega, majad ilusad värvilised ja ehitatakse palju. Veidi kaugemad nurgad on selline omamoodi külaelu, pesu kuivatatakse tänava ääres mitte kuskil tagahoovis. Nagu tahaksid naabritele või möödakäijatele eksponeerida. Lihamüük käib tänava äärses putkas. Lihakäntsakad ripuvad konksu otsas 30 kraadise sooja käes. Aga panin tähele, et lihamüük niimoodi käib ainult ennelõunal. Peale lõunat pole lihamüügist haisugi. Kummalisel kombel pole siin kärbseid.
Nagu juba mainisin siis ehitatakse palju, isegi linnud ehitavad siin korruspesad tervele kolooniale 😉 Muidugi ehitusel pole siin päris tellingutest midagi kuuldud. Täiesti tavaline on ehitusjärgus korrusmaja ümber näha suva lauajuppidest kokku klopsitud tellinguid. Aga samas on ehitusel igal matsil kiiver peas 😀 😀
Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi muru või teeäärte hooldus. Näiteks tee ääri või siis neljarealise maantee eraldusriba peal niidetakse heina tervete meeskondadega, kes tuuakse hommikul objektile autokastis ja õhtul korjatakse kokku. Ja niitmine käib mitte traktori, niiduki või trimmeriga vaid matšeetega 😀 😀 😀 Tänapäeval vaadata sellist asja kus suured mehed küürutades vehivad matšeetega niita on ikka väga kummaline. Kusjuures selliseid niitjate gruppe on maanteel iga natukese maa tagant. See meenutab veidi meie nõuka aega kus arestantidele anti luuad kätte ja pandi tänavaid pühkima 😀 😀 Hekke pügatakse siin ka matšeetega, huvitav tööriist, sobib kõigeks ilmselt isegi leiva lõikamiseks 😉 Kusjuures huvitav on see, et aedades on valdavalt muru korralikult pügatud aga millega… Kahe nädala jooksul ei näinud mitte kuskil mitte ühtki muruniidukit, trimmereid nägime ainult ühes kohas. Sedagi ainult seal suure kiriku juures pargis.
Nagu eelmises postituses juba mainisin siis turistipiirkonnast väljaspool näeb liikluses kõikvõimalikke ronte. Ja politsei ei pedereeri neid sugugi, inimestel on auto siiski elatusvahend ja sellest saadakse aru.
Kõnniteed on siin samuti omaette fenomen, need on aga enamjaolt pole need kasutatavad. Aia majandus on siin ka imelik, praktiliselt ei näe kohta kus pole mitme meetri kõrgust kiviaeda, võrkaeda või okastraataeda. Okastraataed on ka kõnniteede ääres. Küsisin kohalikelt mis värk selle aiandusega on, öeldi, et see on veel eelmise riigikorra ja karjakasvatuse jäänuk. Lihtne teema, seal kus on aed on eravaldus, kus pole on vaba maa. Valdav enamus majade akendest on trellitatud. selle kohta uurisin ka kohalikelt. Küsisin kas vargaid palju, et trellid igal pool 😀 😀 Öeldi, et kuna on ilgelt palav ja majade akendel pole klaase, siis trellid klaase asendavadki 😉 Prügi on siin palju ja kõikjal, kus vähegi midagi mahajäetut on sinna kohe prügimägi tekib.
Veel on huvitav selline kummaline bardakk, kui aed laguneb siis nii ta ka jääb, kui maanteel sõidetakse mõni märk või alpitõke maha siis see vedeleb ilmselt aastaid ennem kui korrastatakse. Suured lagunenud reklaamtahvlid on tavaline asi.
Kus prügi ei vedele on ainult mõni üksik koht ja seegi seal kus turist käib. Kõik aia tagused, värava esised ja tee ääred on seda paksult täis. Tänavatel võib lausa kohata suuri prügihunnikuid. Kummaline on see, et need eriti ei haise siin ja nagu juba mainisin pole kärbseid. Samas on imelik miks see prügi vedeleb, ei saa öelda, et prügikaste tänaval poleks. Isegi prügiautosid näeb liikumas üsna palju aga prügi on ikka hullult. Turistipiirkonnas on isegi erinevad prügikastid sorteerimiseks.
Ega rannadki erine millegi poolest, kusjuures allolevad pildid on tehtud mitte kuskil nurgatagusel metsikul rannal vaid need on tehtud enamusel kohalikel hotellide ja turistirandadel.
Sama palju kui siin ehitatakse on ka maha jäetud või müügis krunte. Ilmselt siin siiski väga hea elu ei ole. Ja kõikvõimalikud tõlked on siin ikka korralikud naerukohad. Valdav enamus tõlkeid on kas inglise või vene keeles, no kurja kas siis ei suudeta leida mõnda inglast või venelast kes asju õigesti tõlgib, google translator on selleks ikka surm 😀 😀 Veel üks huvitav teema on siin tainodega, need on sealsed kohalikud indiaanlased. Kui nüüd täpsemalt öelda siis olid, tänapäeval neid on üsnagi vähe järgi. Seda taino liidet üritatakse igale poole lisada, seda kohtab nii poodide, kohvikute kui suveniiride nimetuses. Samuti on kõikvõimalikke taino kujukesi igalpool. Iseenesest lahe, et mäletatakse esivanemaid. Aga kogu selle fenomeni juures ei saa aru sellest hullust Kolumbuse kultusest. Kolumbus tõi neile ju ainult hävingut, haiguseid ja orjastamise, aga hull kummardamine käib. Umbes nii nagu meil nõuka ajal Lenin. Huvitav kaua võtab neil massipsühhoosist vabanemine aega? Kogu selle tripi kokkuvõtteks võib öelda, et päris lahe teema oli ja tasus käia, ehk ükspäev lähen veel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Liiklus, elekter jne
Panen kirja veidi kohalikke olusid. Uurides põgusalt enne reisi mis värk siin liikluse ja muuga on, siis tegelikkus ei lähe sugugi kokku varasemalt tudeeritud infoga. Väidetavalt ei pidavat siin eriti palju asfaltteid olema, Wikipedia andmetel peaks neid olema ainult 393 km ja autoteid kokku kogu riigis 780 km. Ütleks, et 2 nädala jooksul sai siin läbi uhatud julgelt oma paartuhat kiltsa mööda erinevaid teid. Praktiliselt on igalpool suurepärases seisus asfalt. Isegi kitseraja laiune tee mägede vahel on asfaltkattega, jääb täiega selgusetuks kust sellised numbrid võetud on. Santo Domingo vanalinn on korralikult sillutatud, vaeva on korralikult nähtud, muidugi huvitav on see, millal nad jõudsid. Praktiliselt mitte kuskil ei näinud asfalteerimistöid. Ainult ühes kohas Macao ranna kandis nägime kuidas uut teed ehitatakse. Natuke võttis noka lahti küll, kui meil nt pannakse äärekivi tükkidena paika, harva valatakse. Siis seal see valati ja mitte nii, et saalungid paika ja “pirnist” sahinal betoon sisse. Unustage ära, puhas käsitöö on. Segukotid, bensumootoriga segumasin ja vesi tünniga on kohapeal. Masina kaupa valatakse ja tavaliste müürikelludega silutakse, vot nii tehakse siin tööd 😀 😀 Samas on huvitav, et teed on korras aga muu taristu on…. Kui liiklusmärk või alpitõke maha sõidetakse siis sinna ta jääbki ilmselt aastateks, ja neid siin ikka näeb. Huvitav on ka see, et maanteede ääres on suured betoonkraavid vihmavee äravooluks ja linnatänavatel on kogumiskaevud nagu meilgi. Aga seda mitte igalpool, kohati on peale sadu päris korralikud lombid. Kusjuures pull oli see, et mitte keegi ei kihuta läbi loigu nii nagu meil ja kui jalakäia on loigu kohal siis sõidetakse üldse sosinal. Kellegi pritsimist siin vägagi välditakse. Tähistatud ülekäiguradadega on siin ka raskusi, neid praktiliselt pole. Aga tee ületus pole sugugi probleem. Tahad üle minna, tõstad tee ääres korraks käe ja kõik seisavad, müstika. Kiirust piiravad ja vahemaa märgid on kilomeetrites. “Lamavaid” on siin palju aga mitte rõvedate mätastena nagu meil vaid sellised ägedad mummud on. Ei ole küll kindel aga tundub, et nendel mummudel on isegi mingi valgustus sees.
Tanklaid on siin palju ja valdavas enamuses ise tankida ei saa. Iga tankuri juures on tankija kes tangib ja maksad otse talle. Vahet pole kuidas, kas sulas või kaardiga, kaarditerminalid on ka vennikestel olemas. Vot nüüd on huvitav seik, kütsi ei müüda mitte liitris vaid hoopis gallonis 😉 Kui arvestada, et asukoht on USA servas siis oleks loogiline, et autopark oleks ameerikalik aga võta näpust. Koolibussid ja veokad on valdavalt usakad aga näiteks väikebussid ja reisibussid on valdav enamus Korea ja Jaapan. Isegi 2 kordseid busse oli siin näha aga need kõik ühte tüüpi. Muidu buss nagu buss ikka aga paari väikse kiiksuga 😀 😀 Eranditult 4 sillaga ja rehvipumpamise lisadega, ei tea milleks see siin hea on. Sõiduautod on siin samuti valdav enamus Korea ja Jaapan. Muidugi näeb siin ka Teslat ja Cayennet. Ehitustehnika on väga korralik ja valdavalt kas Cat või Volvo. Seisukorra poolest on autod äärmusest äärmusesse, kui veel kuidagi koos püsib ja liigub siis nii ongi. Nii mõnigi Mack tuleb vastu millel puudub stange, kapott jne 😉 Tsikleid ja rollusid on linnapildid üsnagi vähe võrreldes Egiptusega. Muidugi siin on üks linn kus on asi vastupidi, praktiliselt ainult rollud ja tsiklid ongi. Seda isegi kohalikud giidid räägivad, et kogu riigi peal on üks selline eriline asum 😀 :D. Seal sai käidud ja oma silmaga asi üle vaadatud, leidis kinnitust 😉 Liiklus iseenesest on parempoolne ja hämmastavalt sujuv, mitte keegi ei imesta ega signaalita kui maanteel karjapoisid lehma või kitsekarja ajavad. Lihtsalt jäädakse seisma ja lastakse mööda. Samuti ei imestata kui ringteel tuleb vastassuunas vastu terve kari rollusid. Ringteedega on väike kiiks, ringile sõites pead jälgima mis märk on, kas “stop”, “anna teed” või “peatee” Kogu autopargil on üks kiiks veel 😀 😀 autodel pole ees numbreid. Küsisin politseilt, miks nii? Öeldi, et kuna nendel puuduvad statsionaarsed radarid siis pole ka ette numbrit vaja. Seetõttu näeb siin vahel autosid millel taga kohalik number aga ees mingi muu riigi number 😀 😀
Autodel on siin üsna tavaline, et toonitud on isegi esiklaas. Mõni naljamees on toonimisel jätnud augu küljepeegli kohale või siis esiklaasil pea kohale 😀 😀 Huvitav on ka see et kui näiteks Egiptuses oli päev läbi tavaline asi kui autokast inimesi täis siis siin on see enamjaolt hommikul kui tööle minnakse ja õhtul kui tagasi koju, päeval väga seda nalja ei näe. Tavaliselt ollakse siin kas autokastis või rekka poolhaake peal istumas. Ühes kohas nägin ka kuidas kastikas sadamasse kihutas, kate lahti tehti ja sealt alt ronis välja terve joru lapsi 😀 😀 Aga see kõik on kökimöki betoonipumba kõrval. Kujutage nüüd ette betoonipumpa maanteel kimamas nii, et noole peal istuvad töömehed nagu käod reas. Ja mitte kaksiratsa noole peal vaid kahel pool noolt reas jalad kõlkumas. Mulle siiani selgusetu kuidas nad seal küll püsisid. Kahjuks ei saanud seda pildile, kimas nii ruttu mööda.
Politseid on siin palju ja on väga sõbralikud, lasevad meeleldi pilti teha või ajavad juttu. Autopark on ka edev, valdav enamus on kas Mazda või Hilux kastikad ning kõikvõimalikke tsikleid. Trassil näed tulede viledega tsikleid aga asulates täiesti tavalisi mitte millegiga silma hakkavaid krossikaid ja endurokaid. Mõnel on paagil väike kleeps POLITUR, enamusel pole sedagi. Süsteem on siin täiesti teistsugune võrreldes meie politseiga. Näiteks linnas veetakse partull kastikaga laiali, pannakse 2 meest kuskil suva kohas tee ääres maha ja hakkavad toimetama. Paari tunni pärast korjatakse kokku ja viiakse teise kohta. Kuuliveste pole üldse näha, kusjuures tulirelvi on samuti suht vähestel näha. Vööl ainult käerauad, gaas ja teleskoopnui. Kusjuures raadiojaamu ei näinud üldse. Kontrollivad enamjaolt kiivrita või karjaga tsikli seljas sõitjaid, autosid markeerivad ka millegi järgi. Vaatasin huviga mille järgi käib aga ei saanud pihta, süsteem vähe teine kui meil. Auto mille mina oleks “maha võtnud” neid ei huvitanud ja vastupidi. Kui mingi teema kirjutavad kohapeal isekopeeruva proti nagu meil. Ah jaa kiiruse trahve teevad ka, aga kiirust mõõdavad silma järgi. Nagu tuled kiiremini kui ühtlane sõiduvool või nõelud oled kohe letis. Trassil pidid patrullid kiirust mõõtma siiski radariga.
Elekter on siin poolik 😉 võrreldes meiega, ainult 110v ja europistikutega pole siin midagi teha. Mõistlik on kas kodust kaasa vedida vastav adapter või kohapealt nännimüüjate putkast vahetükk sebida. Selle viimasega pole muidugi peale reisi midagi tarka teha. Mõistlikum on kodust kaasa võtta selline mida saad pärast kodus kasutada vargapesana. Veel mõistlikum on osta selline millel küljes juba USB laadijapesad, siis ei pea kodust kogu laadija rägastikku kaasa vedama, piisab juhtmest. Muidugi paljud tänapäevased laadijad kannatavad juba eos 110 volti ka, aga vahetükki on ikka vaja. Muidugi kohapeal tänavatel kaabeldust vaadates on see paras peavalu, räige rägastik on. Ripuvad kuidagi suvalt ja palju vedeleb ka tänaval, näiteks poriloikudes kus autod sellest üle kimavad aga ilmselt on siin see kombeks ja midagi hirmsat pole 😀 😀 Üheskohas nägin postivahetuse teemat ka, päris huvitav kombomasin oli selleks. Kraana noole küljes kohe postipuur, ei mingeid eraldi masinaid. Üks auto kogu staffiga kohale ja kogu moos. Lisaks kõigele sellele on veel üks kiiks, kaalukaupa müüakse poodides untsiga mitte kiloga 😉 Nii, et elamus misssugune, vahemaa ja kiirus kilomeetrites mitte miilides, kaalukaup untsides mitte kilodes, kütus gallonis mitte liitris 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Tiksumise päev
Kuna Andrus ikka veel lühises 😀 😀 oli täna ka tiksumise päev. Käisime vaatasime mida hommikusöögil pakutakse. Aga nagu ikka ei midagi erilist, võtsin omleti ja natuke peekonit. Omlett on siin ainuke kindla peale minek siiani olnud peale arbuusi ja ananassi 😉 Kui kõht täis kobis Andrus tuppa aga mina linna laiama.
Luusisin niisama mööda suva tänavaid ja vaatasin mis toimub. Kuigi Bavaro piirkond on päris suur liigub siin inimesi üllatavalt vähe. Kõrvaltänavad on praktiliselt inimtühjad, isegi lapsi ei näe. Seoses lastega tuli meelde, et oleme ju ringi kolistanud piisavalt palju kõikvõimalikes kohtades aga rasedaid või titekäruga vanemaid praktiliselt silma ei hakka. See aga ei tähenda, et lapsi pole. Tegelikult on külades lapsi õues mängimas nii, et anna olla. Lõpuks sai jala kolamisest kopp ette, mõtlesin, et rendiks auto ja vaataks professionaalsest huvist üle mõned kohalikud kalmistud. Jah idee hea aga polnud kaasas juhiluba ja veelvähem rahvusvahelist juhiluba. Mõtlesin, et kui siin autod ilma numbriteta siis kuidas juhiloaga värk on. Kuidas ikka teada saad, ilmselt tuleb küsida. Kõikvõimalike sõiduriistade rente on siin igal nurgal. Marssisin esimesse ettejuhtuvasse sisse, tahtsin algul bagi rentida aga see võeti nina alt ära. Vaatasin järgmine ok asi oli ilus punane Santa Fe 😉 Aga kuidas sa küsid kui inglise ja hispaania keelt ei räägi. Translaator aitab hädast välja, kuigi selle tõlked on imedemaa aga ajab asja ära. Küsisin, palju maksab? Öeldi, et 120$ on 2 päeva ja üheks päevaks nad eriti rentida ei taha kuna see kallis. Küsisin huvi pärast aga palju siis kolmeks päevaks maksab, üllaülla see oli 125$. Kauplesin siiski üheks päevaks, see tähendab, et nüüd siis juba pooleks päevaks 😉 Hinnaks öeldi 100$, ütlesin, et liiga palju, pakun 80$, see ei sobinud. Nagu minema sättisin ennast nii kohe sobis neile 80$ 😀 😀 Küsisin kuidas maksan ja mis dokke vaja on. Seepeale küsiti, kust pärit? Euroopa sobis hästi. Ei tahetud ühtki dokki näha, vahetasin raha võtme vastu ja kogu moos. Küsisin kas mingit lepingut vai asja ei tehta, selle peale öeldi kuhu sa selle saare pealt ikka autoga lähed, küll sa tagasi tuled 😀 😀 Hüppasin pulti ja tuld. Käisin tudeerisin paari kohalikku kalmistut ja siin on mida vaadata. Täiesti teistmoodi maailm, ning need väärivad eraldi kirjatükki. Lõpuks autoga tiirud tehtud andsin võtme ära, autot ei vaadatud isegi üle. Küsisin neilt veel, kus on kohalike poolt hinnatud hea söögikoht? Vastati, et eranditult Citrus.
Ega midagi, kuna see Citrus oli siinsamas lähedal keskväljakul vaatasin selle üle. Siin saab istuda nii sees kui väljas, loomulikult valisin õues istumise. Koheselt toodi menüü ja teenindus oli väga hea. Lisaks oli siin päris kiire wifi. Võtsin mahla, jäätisekokteili ja ribi friikatega. Vahepeal jalutas mööda värskeid mangosid müüv tädi. No mina ei tea ju jäme ja liikuv see kael peab olema kui suur kauss mangodega pea peal on nii, et maha ei kuku. Kusjuures sellist peaga kandmist siin ikka kohtas nii mõneski kohas. Toit toodi üsna ruttu, ribi oli väga suur ja mõnusalt mahlane. Ütleks, et autorendis ei valetatud, siin toit tõesti ülihea. Lõpuks veeresin hotelli. Õhtul hilja käisime veel Andrusega hotellis söömas. Kuna mul päevasest restos käigust veel kõht täis siis nokkisin ainult seltskonna mõttes natuke arbuusi ja ananassi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Saona saar ja pidurist reisiesindaja
Täna siis Saona saare külastus programmis. Saona ja Catalina saared on siin looduskaitsealal ja praktiliselt seal midagi muud peale päevitamise teha ei ole. Olemine endiselt sitt aga ega sellepärast elu seisma jää. Minek enne söökla avamist aga pole hullu isu nagunii ei ole. Seekord panime bussiga otse minema ilma jaotuspunktist läbi käimata. Täna meil mingi melomaani buss vist 😀 😀 Pakiriiulil iga meetri tagant suur kõll ja osade istmete all supakakast, palju õnne neile kes sattusid sinna istuma. Seal said istuda ainult jalutud. Paar tunnikest sõitu ja olimegi sadamas. Mida kõike sadamas ei näe, ilmselt on siin sadamas ka mingi turistide jaotuspunkt. Muidu siin joru safariautosid ei seisaks. Muidugi nagu bussist välja kargad on nännimüüjad kohe ligi 😀 😀 Kübarad, päikeseprillid ja muu mudru igas asendis. Osad vennikesed üritavad sulle kas papagoi või iguaani õlale sokutada, et siis paar dollarit sisse kasseerida. Dominikaanis on huvitav komme kaatritele minna otse rannast mitte kai pealt kuigi kaid on siin täiesti olemas. Aga mis saab selle vastu olla kui saad soojas ookeanis sulistada. Lõpuks kogu grupp kaatril ja minek, enamus kaatreid on siin katamaraani tüüpi. Enne saarele randumist tehakse Kariibi meres väike ca 40 mintsane ujumispeatus mille käigus jagatakse ohtralt rummi ja Cocat või Spritet. Vesi on ujumiskohas umbes rinnuni ja väga läbipaistev.
Kui ujumispeatus läbi kimasime kaldale. Siin pidi meil olema aega koos lõunaga miski 4 tundi. Kuna lõunani oli veidi aega siis tegin aega parajaks drooni lennutamisega. Maastik on siin suht läbimatu ja metsa trügida erilist mõtet ei ole. Põhimõtteliselt kannatabki käia ainult piki randa.
Üks väike video meie randumiskoha ümbrusest. Videos on ilusti näha kui peenike on siin randade liiv, isegi pisikese lainetuse puhul hõljub kaasa. Etteruttavalt ütlen, et kui riided on märjad ja saavad liivaseks siis seda liiva riietest välja naljalt ei loputa. Kõige mõistlikum on lasta ära kuivada ja siis saab hõlpsasti maha raputada.
Lõpuks oli söögiaeg, see siin ka rootsi lauana ja üllatavalt maitsev. On nii liha, kana kui kala. Lobsterit sai ka aga selle eest tuli eraldi maksta 15$ Lobsterid olid siin nii suured, et ühest oleks jätkunud ilmselt 2-3 inimesele. Kui kõhud täis käisime kolasime veidi mööda randa. Nii mõneski kohas näha liivakotte millega on randa kindlustatud, ilmselt on siin ikka korralikke torme ka 😉 Tüütuid nännimüüjaid siin rannas töllerdamas ei ole, paar pisikest putkat nänniga muidugi on. Muidugi silma jäi õige mitu vennikest kes kärult kookospähkleid müüsid. Need kasvavad siin praktiliselt nagu meil pajuvõsa 😀 😀 Küsisin huvi pärast palju maksab. Tundub, et siin on pähklid kuldsed, 5$ tükk. Saatsin viisakalt metsa, öeldes, et näe siinsamas palmi otsas on need tasuta 😀 😀 Kohe muutus hind, 2 tükki 5$, jätsin siiski seekord ostmata. Kusjuures selle kirve hinnaga müük oli neil päris hea, rahvast järtsus jätkus. Lõpuks oli aeg mandrile minna, viuh kaatrile ja minek. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest trip täiesti ok asi. Kusjuures sellel tripil oli lisaks lõunale ka alko hinnas, tavaliselt on see eraldi raha eest. Reisiesindaja pakub samalaadset asja 89$ eest.
Hotellis käisime söömas, täna oli lisaks juba läbi katsetatud menüüle paar uut asja. Maisitõlvikud ja koorega ahjukartul hapukoore laadse kastmega. Loomulikult sai kohe ära proovitud, need olid ühed vähesed asjad mis süüa kõlbasid lisaks suvikõrvitsale. Peale sööki kobisime tuppa kotile. Vahepeal lõin ajaviiteks maha paar prussakat. Ilmselt need minu voodi all elavale sisalikule ei maitsenud, muidu neid toas poleks 😉 Kuna kõhuvalu ikka veel järgi ei andnud siis võtsin ette Novatoursi infolehe ja lugesin sealt kuidas käituda. Mustvalgel kirjas: Arstiabi
Soovitame tungivalt vormistada kõikidele reisijatele reisikindlustuse, mis kataks kulud terviseprobleemide, pagasi kadumise või rikkumise kui ka reisitõrke korral.
Enne reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
Kui Teil on vaja arstiabi, palun võtke ühendust kõigepealt meie esindajaga. Hotelliarst ei pruugi EU kindlustusi aktsepteerida ja esialgne rahaline väljaminek võib seetõttu olla väga suur. Meie esindajal on olemas info arstide kohta, kes aktsepteerivad meie kindlustusseltside poliise.Kirjutan siis reisiesindajale whatsappi, et vot kõhuvalu ei lähe üle, kuhu pöörduda. Seletab mulle, et vaadaku ma oma kindlustuse pealt info number ja helistaks sinna. Seda ma tean isegi, et kui omal käel reisid käib asi nii, pakettreisidega asi veidi teisiti. Räägin talle, loen Novatoursi infolehelt, et kõigepealt pean pöörduma reisiesindaja poole kuna te peate teadma millised arstid aktsepteerivad Euroopa kindlustust. Ei saanud ta asjadest mitte sittagi aru aga kukkus halama, et ärgu ma kuhugi suva arsti juurde mingu see väga kallis. Ütlen uuesti, et sellepärast ma ju teie poole pöördusingi ja infolehel ka kirjas, et peate teadma kuhu ja kuidas pöörduda. Tema vastu, et kus see kirjas on. Saatsin talle infolehe kus see kirjas, no ei saanud ta sittagi asjast ikka aru. Siis ilmselt vahepeal uuris midagi Novatoursi kontorist ja ütleb, et aga mul ju ei ole Novatoursi paketis kindlustust. Mina küsin aga kus see kirjas on, et mul peab olema Novatoursi paketikindlustus mitte kindlustusfirma kindlustus. Siis jahub, et kui ei ole Novatoursi kindlustust siis tema ei tea midagi. Ja see sileda ajuga tädi ei saanudki mitte millestki aru, aina jahus, et Novatoursi paketikindlustust mul ei ole ja tema ei tea midagi. Seletan talle sada korda, ülalmainitut, aga tema jahub ikka paketikindlustust. Lõpuks ta isegi ei vastanud mulle. Aga ega asi sellega veel ei lõppenud. Küsisin Novatoursist mis värk nüüd sellega on, reisiesindaja ei tea ööd ega mütsi. Sealt vastati, et oi jama jah, et haigeks jäite ja reisiesindaja ei tea tõesti midagi. Temal on info ainult meilt ostetud kindlustuse kohta. Küsisin, et kui reisiesindaja teilt ostetud kindlustuse puhul teab kuhu pöörduda, kuidas ta siis ei tea kuhu pöörduda teiste Euroopa kindlustustega. Vaevalt nüüd Novatours kohalikku kindlustust pakub. Sellele Novatours isegi ei vastanud. Ühesõnaga kui teil Dominikaanis midagi juhtub siis unustage ära, et reisiesindajalt abi saate. Mis siis, et see Novatoursi infolehel ja reisiteenuse lepingus kirjas. Samuti ei loe sellelt infolehelt kuskilt välja, et peab olema just nende enda kindlustus muidu abi ei saa. Infolehe ja reisiteenuse lepingu info ei vasta ilmselgelt tegelikkusele mis lõhnab tegelikult tarbija eksitamise järgi. Kõige lihtsam ja peavaluta variant on kohe enda kindlustuse SOS numbrile helistada ja asjad ise korda ajada. Kui see kasahhi tädi juba infotunni ajal oma halaga, et kõik on ohtlik ja hirmus peale tema asjade, ei jätnud mingit aksepteeritavat muljet, siis peale sellist situatsiooni ei arva ma sellisest saamatust reisikorraldajast midagi. Lihtsalt üks ennast ülistav 19 aastase reisikorraldaja staažiga saamatuse musternäidis. Samuti ei arva ma Novatoursi klienditeenindusest peale seda midagi head ja edaspidi trippide valimisel püüan seda kontorit vältida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. 7 in 1 reisikorraldajalt
Nii, uus päev ja uus trip. Vaatame siis mida reisikorraldajalt sebitud trip endast kujutab. Seekord jõudsime enne tripile minekut teha väikse söögi. Valikus midagi uut eriti ei olnud, peale keedumuna ja munapudru. Nokkisin natuke siit ja sealt. Krt see munapudru tundus veits imeliku lõhna ja maitsega, jätsin igaks juhuks järgi. Panustasin ananassile 😉 Seekord pidi buss tulema hotelli järgi ja otse tripile viima ilma vahepealse logistikata. Lõpuks oligi buss kohal ja minek. Hullult oli uhamist mööda kitsaid teid krt teab kuhu. Jõudsime kuskile väravasse, valvur tegi värava lahti ja lasi meid sisse, nats veel sõita ja olimegi kohal “La Hacienda Park” nimelises kompleksis.
Esmamulje päris ok, kuigi mul eriti hea olla ei olnud, see hommikune hotelli imeliku maitsega munapuder rebis junnilõikajalt rihma maha. Aga see selleks. Kuskile mägede vahele on ehitatud talukompleks turistide lõbustamiseks. Kõigepealt pandi nimed kirja, anti käepael ja kiiver. Siis jagati käepaela värvi järgi gruppidesse ja seiklus võis alata. Rahvast oli päris palju aga sellest hoolimata toimus kõik vinksvonks. Vaatasime veidi pirakaid papagoisid ja kobisime mingile vanale USA armee veokale. Sellega viidi meid veidi eemal asuva näidistalu juurde.
Siin näidati linnavurledele koduloomi, kes soovis võis neid peost toita ka. Mina muidugi külastasin sel ajal kohalikku peldikut. Krt istud potil ja tajud, et keegi passib sind, vaatad üles ja näed sisalikku lambikuplil sind passimas 😀 😀 Vaatasin pärast kiiruga üle need näidismajakesed ja muu värgi. Eks siingi oli väike degusteerimise ja nänni ostmise nurgake. Proovida sai nii kakaod kui Mama Juanat. Silma jäi, et neil on lõke laua peal ja seal pottides keedetakse süüa ja ka kakaod. Muidugi käib samal lõkkel pajas kohviubade röstimine. Peale talutuuri viidi meid tagasi keskusesse, seal pandi meile trosslaskumise traksid selga ja algas järgmine programm.
Kui traksid seljas siis suusatõstukiga üles mäkke minek. Siin muidugi talve pole ja suuski ammugi mitte aga see ei takista suusatõstuki omamist 😀 😀 Ülevalt mäe otsast avanes ikka päris tsill vaade ümbrusele. Siit mäe otsast algas trosslaskumine üle orgude alla tagasi. Päris tsill oli džungli kohal liuelda. Kolm erinevat laskumisrada oli kokku ca 1,5 kiltsa. Kurja, ühel laskumisel panin siukse hooga minema, et pidur ei saanud hoo mahavõtmisega hakkama, panin sahinal üle platvormi mitu meetrit enne kui pidama sai 😀 😀 Aga pole hullu midagi, automaatpidur tirib su tagasi õigesse kohta. Muidugi seal on ka see häda, et kui liiga kerge oled siis kümmekond meetrit enne platvormi hoog raugeb 😀 Lapsi jäi ikka õige mitmeid sinna rippuma aga eks sellega on arvestatud ja üks instruktor läheb kohe vastu ja tõmbab käsitsi platvormile. Muidugi viimase laskumise lõpus oli torn kust said kummiga alla hüpata kui trepist ei viitsinud trampida 😉 Loomulikult ma ei viitsinu treppi kasutada.
All tagasi võtsime traksid seljast ja sööma. Siin oli samuti rootsi laua laadne asi, ise valisid mida tahtsid. Võtsin nats salatit ja friikaid, eriti palju süüa ei julgenud kõht oli mingis kummalises seisundis. Mingit suppi oli ka pajaga tulel, tahtsin huvi pärast proovida aga kõhuvalu pärast ei riskinud. Vesi, coca ja kohv toidu kõrvale niisama võtta aga alko on raha eest. Muidugi peale sööki oli kohe peldikusse jooks, krt kõht nii lahti, et võib vabalt meetri pealt pudelisse sittuda 😀 aga ega sellepärast nüüd elu seisma jää. Veidi oli veel aega järgmise programmini, lennutasime kiirelt nats drooni. Väga kõrgele ei julgenud lasta, siin on jube palju mingeid kullilaadseid linde metsa kohal tiirutamas. Aga noh mõned pildid ikka sai ümbrusest. Niikaua kui drooni kokku pakkisin saabus talumees härjarakendiga, see vaatas trooni nagu ilmaimet. Siin on veel ühed sellised meie musträsta laadsed linnud kes elavad koloonias, pesapusa võib näha kõikvõimalikes kohtades, küll palmi otsas, küll liiklusmärgi küljes või moblamasti otsas.
Natsi aja pärast hakkas meil järgmine programm, sõitsime bagidega mis on siin parajad rondid mägijõe äärde ujuma. Sinna oli maad ca 2 kiltsa. Huvitav, et siin on mägijõed päris kärestikulised aga klaasselge ja sooja veega. Siin jõe kaldal sai isegi paar sisalikku ja liblikat pildile. Kui grupil ujumas käidud kimasime tagasi. Peale seda oli väike ratsatuur ümbruskonnas. Imelik oli, et ratsatrippi ei lubatud miskipärast pildistada kuigi hobused nägid siin välja päris hoolitsetud. Kui hobustega ring tehtus siis vutvutvut bussi ja kodupoole minek. Kokkuvõtvalt oli päris tsill teema ja tasus käimist.
Enne hotelli minekut vaatasime mis on ühel kõrvaltänaval põnevat. Ristmikul müüs mingi vennike auto pealt kõikvõimalikke aed ja puuvilju. Etteruttavalt ütlen, et see vennike müüs seal iga päev paar tunnikest oma staffi. Kõrvaltänavas oli paar pisikest poekest ja söögikohta, muud tarka midagi. Algul mõtlesime, et sööme seal ühes hamburgeriputkas aga vaadates menüüst hindu loobusime. Hinnad algasid 10$, nii nälg nüüd ka ei ole, et kotletisaia eest kümps välja käia. Kiikasime sisse ühte suva poodi, irwww sibulate pood oli 😀 Vene konservid, kommid, vobla ja kreemid täitsa letis. Muidugi olid Riia sprotid ka valikus. Vahepeal oli väljas öö tulnud, siin läheb ka jube ruttu pimedaks. Kobisime ära hotelli sööma. Kõhuvalu pärast palju süüa ei julgenud, võtsin paar ahjukartulit ja veits koodiliha mida nad siin täna laivis lõikasid. See liha kõlbas täitsa süüa. Nokkisin natsa veel puuvilju mille valik on siin hotellis äärmiselt sitt ja proovisin kakaod, aga see polnud nagu kohvigi suurem asi. Peale sööki kobisime kotile, sitt öö oli, kiirliin voodi ja peldiku vahet läks käima 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli see reisikorraldajalt 99$ eest võetud trip täiesti ok. Ilmselt oleks sama tripi saanud kuskilt tänavalt ka ja märksa odavamalt aga ei viitsinud otsida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma. Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud. Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad. Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉 Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll. Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Momu ja Keila kirikuaed
Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.
Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.
Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ojamaa
Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.
Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.
Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.
Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.
Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
