fbpx
  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Lennuharjutused…

    Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks…. Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.

    Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga

    Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.

    Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.

    Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.

    Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.

    Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.

    Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.

    Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀

    Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.

    Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.

    Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.

    See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema. Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.

    Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.

    Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid. Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.

    Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.

    Väike video kah sellest “Puuvillalossist”

    Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.

    Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah. Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.

    Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.

    Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.

    Vot selline amfiteater on Myras 😉

    Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.

    Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….

    Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.