fbpx
  • Muu värk,  Tripid

    Lüganuse ja Kuremäe

    Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.

    Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga. Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.

    Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉

    Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.

  • Tripid,  Tsill

    Mazsalaca matkarada

    Sai järjekordse kogukonnatripi käigus veidi luusitud Lätis. Mazsalaca auulist sada korda niisama läbi sõitnud aga pole kunagi uurinud mis siin vaadata on. Seekordse tripi esimene peatus oli kohalik matkarada. Kusjuures päris tsill matkarada oli, kõikvõimalikke puukujusid kõik kohad täis, enamjaolt muidugi linnulaadsed. Ja pesukaru hoiatussilte näeb ka 😀 😀 Küsisin infopunktist mis värk nendega on, tuleb välja, et need igavesed tüütused pidavat seal täiesti ringi luusima. Meil teda kahjuks või õnneks kohata ei õnnestunud. Mis on selle matkaraja puhul eriti äge, et jõe kaldal on päris palju pingikesi vaadete nautimiseks ja allikate läheduses on kruusid ka vee maitsmiseks. Sai nii mõnestki allikast vett proovitud. Ütleks, et väga hea maitsega vesi oli.

    Huvitav, et see matkarada on midagi meie Taevaskoja ja Piusa ristandi moodi. Liivapaljandid ja ilusad vaated paljandite otsast. Siin on ka selliseid veidi omamoodi vaatekohti, need pole vaatetornid vaid sellised estakaadi moodi asjandused. Matkaraja lõpus on terve joru lõkkekohti ja katusealuseid kus saab rahulikult toimetada, nii nagu meie RMK lõkkekohad. Siinsamas on ka päris suur parkla neile kes ei viitsi matkarada käsitsi läbida vaid tahavad kohe tsillima hakata 😉 Tegime siin väikse hommikusöögi ja kimasime edasi Turaida poole. Igatahes täitsa äge koht oli ja soovitan külastada

  • Tsill

    Taaskord Virumaal

    Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.

    Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.

    Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.

    Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.

  • Tsill

    Kõrvalehüpped

    Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.

    Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Pesapuud ja vesioinast vaatama

    Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.

    Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.

  • Tsill

    Pässa raba

    Pole tükk aega kuskil rabas luusinud ja ega väga pikki maid ei kannata käia ka, tuleb ette võtta lühemaid otsi. Pääsküla raba just selline paras lonkimiseks. Seltskond kokku ja tuld. Kõigepealt allikast paar head sõõmu vett ja pudeliga kaasa ka nats 😉 Turnisime vaatetorni, krt parmud on ka tee siia leidnud ja libistavad õlut torni ees. Üks segi joonud eit ei adunud enam midagi, kakkus sealsamas torni all p.. paljaks ja hakkas püramiidi püstitama. Siin jalutavad titemammad korjasid ruttu oma võsukesed kokku ja kadusid. Vot kus nüüd korrakaitseorganid on… Aga ilmselt on neil “mõnusam” kuskil kaubakeskuses passita ja maskita inimesi represseerida kui päris tööd teha, seal hea soe ju. Iseenesest on tornist vaated päris head, isegi Mustaka hüppetorn paistab.

    Lonkisime väikse tiiru mööda laudteed, maitsesime pohli ja uurisime infostende. Isegi üks pasknäär natuke poseeris männioksal. See raba on üsna ok kui pikalt ei jaksa luusida ja kaugele sõita ei viitsi. Oma sõõmu värsket õhku saab siit kätte küll. Muidugi jälle väike sitt ventikasse…. Ja kus vedeleb maske… kodukootud keelati ju ära nüüd neid siniseid mis ei idane ega mädane vedeleb igal pool, kus nüüd need rohelised on kes iga saastamise peale kiunatavad. Ühekordseid kasutatud maskid nagu ei olegi saaste ja prügi või….. see kordades hullem saaste kui tiba põlevkivi ahju ajada odava elektri tootmiseks. Ilmselt ei saa selle “prügi” osas kiunuda, see pole ju poliitkorrektne. Aga kui neid rahvamasse nüüd ka vähemaks saaks siis täitsa lust kohe rabas käia. Aga loodame, et nüüd edaspidi kõik “väljavalitud” istuvad kinos ja restoranis ning loodusesse sammalt tallama ja värske õhku hingama ei trügi 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Loodusretk Siniallikatele laternatega

    Nonii eelmine grupp jäi sooja teed ja kooki nautima ja uued matkalised juba ootamas. Kõigepealt matkaliste soovil väike tiir Viikingite külas ja põgus tutvustus mille kõigega siin tegeleda saab. Kui tiir tehtud kogunesime paadi alla.

    Siin väike ohutusjuhend laternatega ümberkäimisest ja lühike laternate saamise lugu ning juba nad lähevadki retkejuhi saatel Siniallikate poole.

    Egas midagi, tuleb hakata vaikselt lõket ette valmistama, et matkaliste saabudes saab hakata kooke küpsetama lõkkel. Enne kui küpsetamise matkalistele üle annan tuleb ikka proovida kas raud piisavalt kuum küpsetamiseks 😉 Seekord tahtsid matkalised ise küpsetada. Aga kui pole ennem lõket lähedalt näinud ja kardad, et toss läheb silma siis ära põe…. väikse tasu eest saab pädeva viikingi sebida kes kooki küpsetab 😉