-
Ojamaa
Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.
Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.
Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.
Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.
Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõhvi kindluskirik
Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud. Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.
Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.
Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.
Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pilistvere kirik
Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.
Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.
Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.
Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Objektil
Sai käidud ühel huvitaval objektil asjatamas. Ai kurja kus seal oli metsmaasikaid õitsemas, tuleb õigel ajal uuesti kohal olla 😉 Päris huvitav auk kah maas, ei tea kas kaev või karstiauk. Täpsemalt uurida ei viitsinud rämpsu täis teine. Mulle tundus küll rohkem karstiaugu moodi, altpoolt läks laiemaks. Siinkandis neid muidugi põllud täis. Päris äge ja omamoodi maakelder on ka siin. Põhimõtteliselt paepinnasesse auk raiutud ja siis sinna auku paekivist kelder laotud, ilusti aknaga ja puha 😉 Laeks igavesti suured paeplaadid aga uksekohta ei ole… Huvitav mismoodi sinna sisse saadi…. Peenramaa oli siin muidugi põnev 😉 Luid ja keraamikat nagu putru.
Koduteel nägin siis selle aasta esimese grillvorsti ka ära 😉 Huvitav, et vanades rahvuslikes muinasjuttudes päris palju juttu kuldse krooniga maost…. Ilmselt on nastik nende lugude allikaks. Täitsa korralik “kroon” ju peas
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.1
Eelmisel aastal sai algust tehtud Madisepäeva lahingupaiga otsimisega, siis seda leida ei õnnestunud. Proovisime sel aastal uuesti. Vabadusvõitluse üks pöördelahinguid peeti 21.09.1217 muistses Sakala maakonnas. Lahingu asupaika pole õnnestunud täpselt tuvastada, kuid arvatavasti toimus see Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel oleval alal. Eestlaste väge juhtis muistse vabadusvõitluse tuntuim kangelane – Lõhavere vanem Lembitu. Tema juhtimise alla koondusid võitlema enamus maakondi sakalast rävalani välja. Henriku kroonika järgi koosnes sakslaste vägi, mida juhtis Mõõgavendade ordu meister Folkvin, 3000 mehest ja eestlaste oma 6000 mehest. Hoolimata arvulisest ülekaalust õnnestus sakslastel liivlaste ja lätlaste abiga eestlaste vägi purustada ja põgenema sundida. Lahingus langesid paljud eestlaste vanemad, sealhulgas ka Lembitu, kelle keha rüvetati ja pea võeti sõjasaagina kaasa. Vastaste poolel oli tuntuim langenu liivlaste vanem Kaupo. Seekord kogunesime taas lahingu aastapäeval asja uurima. Kui kõik kogunenud, jagati natuke nänni, Ain Mäesalu pidas väikse sütitava loengu….
Tegi Otepää püssi koopiast kõva käraka avapauguks ja läkski lahti lahingupaiga otsimine. Organisaatorid olid pikalt teinud eeltööd ja valmis oli vaadatud paar potensiaalset põldu kus asi võis toimuda.
Ilm oli suht niru aga see meid ei seganud, pole s… ilma on s… varustus 😉 😉 Ürituse sponsor oli motivaatoriks põllule peitnud hulgaliselt “münte” mida sai leidmise korral nänni vastu vahetada. Leide nagu ikka äärmusest äärmusesse traadijuppides eheteni. Oli ka päris põnevaid leide ja paar Lembitu aegset vidinat kah 😉 Juba hakkas väike lootus tekkima 😉
Üks mõõganupp leiti kah, see oli päris edev asi. Ain juba uuris, et leitud mõõganupu alumine osa viitab Norra mõõgauurija Jan Peterseni eristatud S tüübile, kuna hõbekaunistused on kehvasti säilinud, siis ei saa päriselt välistada ka R tüüpi. Selle skeemi koostas vene arheoloog Gleb Lebedev ja III rühma mõõkasid peab ta viikingite eliitsõdalaste relvadeks!
Leiti ka mõned vot sellised rauajunnid, kui keegi veel ei tea mis need on siis… Need on jäänaelad, isegi neid õige mitmeid leidnud. Tsiteerin siin Aini: hobuste jäänaelu hakati Eestis kasutama ilmselt 10.-11. sajandi paiku ja eestlased kasutasid neid tõenäoliselt vähemalt 13. sajandi lõpuni. Ilmselt seejärel mindi üle hobuseraudadele. Minu arvates on vanemad veidi väiksemad ja alusplaat on kas ristkülikukujuline või siis üks serv sirge ja teine kumer, aga 12.-13. sajandi jäänaelte alusplaat on ovaalne. Päris kindel selles veel ei ole, sest meie arheoloogiakogudes on neid väga vähe ja olemasolevad pole eriti täpselt dateeritavad.
Päeva lõpuks oli põldudelt kokku korjatud lisaks asjalikele leidudele ka tohutu hunnik rämpsu. Huvitav palju see aasta metalli tuli, eelmisel aastal oli vist 110 kilo. Meie tegemisi käis ajaloo jaoks jäädvustamas ka meedia, mõningaid pilte ja videot saab piiluda siit. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal lahingupaika tuvastada aga pole hullu, seeme pandi mulda ja järgmine aasta lahingu aastapäeval jätkame otsinguid 😉 Kui eelmine aasta tuli vikupott siis ega see aasta saanud kehvem olla, leidsime muistse asulakoha 😉
Ägedaid leide oli palju…..
-Hilisrauaaegne kuudisekujuline vahelüli.
-Hilisrauaaegne käevõru.
-Hilisrauaagne moonnuppotstega hoburaudsõlg.
-Hilisrauaaegne tuleraud
-Hilisrauaaegne pannal
-Hilisrauaagne võreripats.
-Ristripats
-Laieneva kilbi ja lahtiste vaheliti otstega sõrmus – 13. saj.
-Pliist kuup, mis on senini müsteerium? Eks ma siin täiendan seda teemat jooksvalt 😉Aitäh kõigile asjaosalistele kes saatsid mulle leidudest pilte ja lubasid kasutada. Järgmisel aastal kohtume põllul…. rsk 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.0
Väike meenutus eelmise aasta detekameeste põnevast üritusest. Nimelt Madisepäeva lahingupaiga ühisotsimisest. Peale väikest loengut põlluservas Lembitust ja Madisepäeva lahingust andis Ain Mäesalu Otepää püssist otsimise avapaugu. Loengut saab vaadata siit ja videot siit. Esimesed paar põldu midagi eriliselt põnevat välja ei toonud, aga viimane põld oli täis üllatusi 😉 Põllu kohale ilmus peale vihma päris vägev vikerkaar… Kahjuks ei saanud ise päris lõpuni olla ja pidin just siis ära minema kui esimesed vikuaegsed mündid hakkasid maast tulema, mõnda sain isegi katsuda 😉 See oli eelmise aasta kõige suurem aardeleid. Lahingupaik ise jäi küll leidmata aga ehk õnnestub see sel aastal, asjaosalised on palju kaarditööd teinud. Aga eks homme ole näha mis saab 2.1 on tulemas 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
