fbpx
Tripid,  Tsill

Sutlema ja Pajaka mõis

Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis. Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt  Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.

Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….

Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.

Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.

Lisa oma kommentaar