fbpx
Tripid

Türgi blogi. Pamukkale

4. juuni 2019 /

Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )

Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.

Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.

Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.

Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.

Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂

Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀