fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss

    Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.

    Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki

    Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉

  • Tsill

    Tallinna vanalinn

    Pole sada aastat Tallinna vanalinnas kolanud, aga nüüd seoses paari huvitava näitusega sai vanalinnas aega parajaks tehtud. Ammune plaan sai teostatud. Vaatasin üle Pühavaimu kiriku, see on omamoodi huvitav kirik keset vanalinna ja muideks kiriku külastus on piletiga 😉 Kiriku näol on tegemist Tallinna väikseima keskaegse kirikuga. Kiriku esmamainimine on 1316 ja eestikeelsed jumalateenistused on kirikus toimunud aastast 1531. Kirik iseenesest veidi omamoodi ja seda tasub kindlasti külastada. Kui kirikul tiir peal tegin Saia käigu kohvikus väikse koogi ja kohvi. Kunagisest legendaarsest kohvikust on järgi ainult ruumid, muud ei midagi. Praegune asemik iseenesest hubane ja kookide välimus ilus aga sellega asi ka lõpeb. Kahjuks on ilusa välimuse taga tonn suhkrut mis tapab igasugusegi koogi maitse, no ei saa aru mis viimasel ajal toimub meie kohvikutes. Tundub, et muid aineid peale suhkru enam ei kasutatagi kookides.

    Järgmisena viskasin pilgu peale Niguliste kirikule. See nüüd ka veidi omamoodi, rohkem nagu muuseum kiriku kestas. Külastus on piletiga, mis muideks pole sugugi odav. Kirik ise ehitati ilmselt 13 sajandi keskel. Tol ajal ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud, seega oli kirik oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Peale linnamüüri valmimist muutus kirik tavaliseks kogudusekirikuks. Kirikus on erinevad näitused ja märkimisväärne kogus vanu hauaplaate, muidugi ei puudu ja korralik kogus kirikuhõbedat ;). Päris huvitava lahendusega olid pingid, seljatoe sai ringi keerata vastavalt sellele kummal pool istusid. Väga hea lahendus, ei pea koguaeg ürituste jaoks pinke ringi keerama. Siin kirikus on nüüd moodne lift millega saab otse torni sõita.

    Kui all tiir peal sõitsin liftiga torni, sealt avaneb vanalinnale väga äge vaade. Tornist alla tulin trepist, et näha mis on vahekorrustel. Ühel korrusel on päris huvitav näitus koduta kelladest ja ega muud midagi polnudki 😉 Igatahes lakapealsele ei saanud ja kirikukellasid ka ei näinud ning siin on nii mõnigi uks kuhu taha tahaks vaadata 😉

  • Tsill

    Unic talveralli

    Kui ühel nädalavahetusel on korraga mitu põnevat üritust, siis on üsna keeruline valikuid teha millel osaleda. Igale poole nagunii ei jõua. Seekord muidugi tegi valiku lihtsaks paar väikest tööasja Virumaal. Kui muidu saab vaadatud WRC rallit siis seekord keskendusime hoopis Unic talveralli vaatamisele 😉 Päris lahe oli vaadata kõikvõimalikke vanu ja ägedaid autosid, enamusi neist linnapildis ju enam naljalt ei näe. Ainuke niru asi kogu asja juures oli räme libedus ja sadu. Rallil osalevate tsiklimeeste nahas küll olla ei taha. Kui start vaadatud tuli minna asju ajama ja siis vigursõidu katsele.

    Kui asjad aetud siis viuh Simunasse vigursõitu vaatama. Vaatasin, et Rakvere – Simuna vaheline etapp võttis aega keskmiselt 4 tundi 😀 😀 Seega keskmine kiirus 10 km/h 😉 Ega see väike jupp ilma kaotusteta ei läinud, õnneks kaotused ainult raua osas, kellel nina sees, kes uppus põllul jne jne. Kahjuks järgmisi katseid vaatama minna polnud aega, muud asjatoimetused tulid peale. Vahelduseks on selline üritus täitsa tšill värk.

  • Muu värk

    Turismimess 2024

    Sai selleaastane Turismimess ka üle vaadatud, nagu alati pakkumisi seinast seina aga kullahinnaga 😉 Otsisin paari kindlat asja aga kahjuks messihind oli kallim kui varasem letihind. Samas ei saa kurta, paar huvitavat kontakti sai ikka. Iial ei tea millal vaja läheb. Kahjuks oli kodumaist käsitöövärki üsna vähe aga eks siin paneb piirid paika kohamaks ja ega turismimess pole selleks mõeldud ka, see ikka pigem käsitöömessi teema. Samas jälle miks mitte turismimessil ka kodumaist käsitööd pakkuda. Toit ju on, seega võiks see ehtne kodumaine käsitöö ka olla. Pean silmas just kodumaist mitte Made in China vahendust 😉

    Ei tea kas mulle tundus või oligi seekord toidutänav vähe suurem aga noh teades mis enamus toiduasju muidu maksab siis tuleb asju messi asemel poest osta 😉 Näiteks põdravorsti messihind pea 2 korda kallim kui sellelsamal vorstil koju kätte tuues. Muidugi paar päris lahedat lahendust matkahaagise ja matkaauto näol olid ka olemas. Need matkaversioonid ongi mul veel proovimata, peaks seltskonna sebima ja katsetama ükspäev.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, kokkuvõte

    Võtame kiirelt kokku kogu tripi. Liikluses ja ehituses pole paari aastaga midagi muutunud. Töölisi veetakse ikka kastis ja korrusmajade ehitusel on suvaliselt laudadest kokku klopsitud tellingud 😀 Maanteede koristus on veidi arenenud. Kui varasemalt käis vennike pulgaga ja korjas prahti kotti siis nüüd on selleks lausa masin 😉 Selle koha nägin ka ära kust veeautod oma tsisternid täis saavad. Nurgatagune kohake kus on jäme toru püsti nagu meil kunagi auruveduritesse vee laskmiseks. Auto sõidab alla ja laseb tsisterni täis.

    Elekter on ikka sama bardakk nagu oli, aga seekord nägin elektriku ka ära 😀 😀 Ma ei tea mismoodi ta selle varustusekuhjaga veel tsikliga sõitis aga ju nad harjunud 😀 Maakaablid on siin ilmselt ilma igasugu skeemideta maas ja koppadega tõmmatakse raksti puruks. Ilmselt on odavam vajadusel uus kaabel tõmmata kui vana maa seest otsida ilma skeemita 😉 Isegi paar elektriautode laadimispunkti on siginenud aga kordagi ei näinud elektriautot sõitmas. Hullult palju on vahepeal hooneid ja hotelle maha jäetud. Ja samas on üsna palju skvottereid siginenud. Linnapildist on kadunud palju igasugu nänniputkasid. Meie hotelli vastas tänava ääres oli varem neid terve rivi, nüüd polnud ühtki. Ja veel hakkas silma, et kasse oli kordades vähem kui varasemalt

    Keegi kuskil kommenteeris, et Sharmis pole avalikke kempse, vaidleks vastu, neid on päris palju kui otsida oskad. On nii tasulisi kui tasuta. Kusjuures mulle tundus, et need tasuta kempsud olid puhtamad kui tasulised.

    Veidi häiris see hull sodimine igale poole, eriti palju on siginenud venekeelset sodimist ja seda isegi kanjonis. Ja mis oli veel kummaline, et kui paar aastat tagasi kohtas linnapildis suht vähe venekeelseid poe ja jumal teab mis silte ning vene keeles rääkivaid teenindajaid oli vähe. Aga nüüd ütleks, et vene keelsed sildid igal nurgal ja praktiliselt igas poes mingi venelane tööl. Selline tunne nagu oleks Egiptus muutunud mitteametlikuks venemaa liiduvabariigiks.

    Nägin siin ka ära ühe sellise söögikoha kus liha ripub konksu otsas tänava ääres ja siinsamas teeb kokk sellest laivis toitu. Ja kusjuures seal oli hull järts alati.

    Nurgatagused on ikka nagu prügimäed, isegi Saint Catherine kloostri tee äär oli paksult prügi täis, seda võiks ju ometi koristada. Mentaliteet on selline, et nagu kuskil mingi hoone maha jääb tekib sellest kohe prügila.

    Kaubandus on nii nagu on, eelmine kord Oli Dahab kaubakeskus vägagi ok kohake ostlemiseks, siis nüüd suht räämas ja kole. Dahab keskuses on ka avalik kemps aga tasuline, isegi sellekohane silt väljas, hind 1$ aga samas käisin seal kempsus mitu korda ja kordagi ei näinud seal kedagi kes seda raha koguks. Praegu on kuumaks kohaks kujunenud üsnagi heade fix hindadega Mango market. Aga kui nüüd toidukraami vaja siis siinsamas lähedal on fix hindadega kohalike pood, seal on hind veelgi parem. Vanalinna servas aborigeenide külas oli isegi jalatsiparandus olemas 😉 Internet on väga kõvasti arenenud, kui varem nägid ainult paari moblamasti, siis nüüd on need igal nurgal ja nett on kiire ja probleemivaba. Ainult mõnes üksikus kohas maanteel mägede vahel kadus korraks ära. Kokkuvõtvalt sai üle vaadatud need kohad mis eelmine kord vaatamata jäid jne. Sain teada ka selle miks osadel autodel on näiteks Hollandi numbri peale kruvitud kohalik number. Algul mõtlesin, et miski laiskus 😉 ei viitsita vana ära kruttida. Aga tuleb välja, et nende autode puhul on toll maksmata, sellisega võib 5 aastat ringi kärutada, siis peab maksu ära maksma. Joinup reisibüroo kohta esmamulje järgi küll midagi negatiivset öelda ei saa, tuleb paar korda veel proovida nende teenuseid 😉 Nüüd vaja projekti võtta Kairo ja Assuani trip 😉 Siinkandis muidugi jäi sügelema see päris värviline kanjon mitte need vuhvlid kuhu turiste veetakse värvilise kanjoni pähe.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, metsik rand

    Täna kodumineku päev. Nänn kotti, tuba tühjaks ja linna laiama. Muu rahvas läks vanalinna hulkuma, ma ei viitsinud, seal juba käidud nõrkemiseni. Mõtlesin, et kolistan veidi seal kohalikus metsikus rannas. Eelmine kord kui seal hulkusime siis jäi asi veidi poolikuks. Nüüd just viimane aeg seal ära käia 😉 Täna veidi tuuline ja läbi vee ei kannatanud eriti koralle pildistada. Huvitaval kombel värvilisi kalu kalda ääres seekord praktiliselt ei olnud, eelmine kord oli neid küllaga. Eks ma seda kalade vähenemist panin tähele juba klaaspõhjaga laevaga ringi tuuritades. Aga selle eest oli kividel hullult meresoola, ma isegi maitsesin seda 😉

    Korallide tükke on siin kogu rand paksult täis ja seal kaugemas nurgas oli veel paar Egiptuse – Israeli sõjaaegset tanki või soomuki jäänust. Huvitav oli ka see, et üks vares lendas päris pikalt minuga kaasa, maandus üsna lähedale ja rääkis pika jutu maha ja lendas jälle järgi. Kahju, et aru ei saanud mida ta rääkis. Ja ega siin väga pikalt ei saa töllerdada rannas, kuskil 4 ajal ilmus politsei ja palus lahkuda. Siinkandis pole pimedas lubatud ohutuse mõttes rannas olla, veelvähem lubatakse ujuda.

    Lõpuks oligi õhtu käes ja transfeeri buss viis lennujaama. Kokkuvõtvalt väga mõnus vaheldus niimoodi omaette kuskil karup… tiksuda. Hakkame vaikselt uut plaani tegema 😉

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, tiksumise päev

    Täna vabakavaline tiksumise päev, kõigepealt hotellis väike hommikusöök paremate mõtete tekitamiseks 😉 Vaatasin, et hotelli sööklas on mingi huvitav fenomen, lauad on söögiriistadega alati kaetud aga mitte kordagi ei ole veel näinud, et 4 kohaline laud oleks kõik kaetud, alati on ainult 3 kohta. Ei tea mis kohalik kiiks see on 😉 Peale sööki käisin vaatasin mis hull remont hotelli territooriumil käib. See osa kus eelmine kord ööbisime on täiesti kinni ja väravgi lukus ja hotelli esiküljel seal kus oli ennem lava ja miski amfiteatri laadne asjandus oli nüüd ekskavaatorite mängumaa. Huvitav mis sinna ehitatakse.

    Kui hotellil tiir peal käisin uurisin kus hotelli uus rand on, varem oli rand merepoolses küljes Farsha lähedal aga seal suht tuuline koguaeg. Aga uus rand on vanalinnas kohe keset lahesoppi, siinsamas kõrval on kohe pisike sadam klaaspõhjaga laevade ja muu mudruga. Ülevalt pankranniku pealt avaneb sinna päris hea vaade. Lonkisin trepist alla vanalinna kolistama. Siinsamas nõlva peal on ka need imelikud pisikesed majad mida me eelmine kord juba tudeerisime aga ei saanud pihta mis värk nendega on. Need ei sobi üldse üldisesse konteksti ja näivad nagu võõrkehad. Tuleb välja, et need on veel ennesõjaaegsed Israeli majad. Majad iseenesest pidavad head olema, suvel jahedad ja talvel soojad. Vanalinnas vaatasin, et rattapoode nõrkemiseni aga sõitmas neid kuskil väga ei näe. Ja huvitaval kombel on valdav enamus jalgrattaid kõikvõimalikes stiilides valuvelgedega.

    Kui vanalinnal tiir peal lonkisime tagasi hotelli poole aga miks otse kui ringiga saab 😉 Põikasime läbi Dahab keskusest tegime väikse kohvi ja vaatasime mida uut on. Ega midagi erilist polnudki peale siinmail harvaesineva heas toitumuses kassi, kes oli ennast sisse seadnud papagoipuuride kõrvale.

    Lõpuks tiiruga hotellis, väike õhtusöök ja kotile