fbpx
Tripid,  Tsill

Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele

Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.

Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike

Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.

Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.

Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.

Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.

Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.

Lisa oma kommentaar