Minu elust Türgi Vabariigis

Niisiis Türgi. Mitte niisama korraks puhkusele, vaid pooleks aastaks tööle. Teades, et tööd on palju, palk on väike, aga elamine on prii ja seiklusi on piisavalt, andsin oma allkirja, vormistasin dokumendid ja pakkisin kohvri 🙂

Minu aasta Türgis võis alata. Kohalik kalender näitas 2019.a munadepühasid ehk 21.aprilli.

Varahommikune lend möödus kiiresti. Und ei tulnud. Ei olnud ka elevust ega ärevust. Oli kummaline isuda seal niimoodi täiesti… normaalselt… teiste rõõmsate, väsinud, elevil ja närtsinud puhkajate vahel. Võtsin kaasavõetud raamatu välja ja süvenesin lugemisse. Vahepeal ostsin tassikese kohvi ja nosisin kodust kaasavõetud võileiva kõrvale.

Lennujaamas oli tuttav nägu vastas ja hõiskas kõigile rõõmsalt Tere tulemast! Õhk oli täis meeldivat magusat lillelõhna, mille veidi hiljem identifitseerisin apelsiniõite lõhnana. Aga ilm oli külm ja tuuline. Jope, millega Tallinnast teele asusin, läks uuesti selga. Brrr….