fbpx
Tsill

Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.1

Eelmisel aastal sai algust tehtud Madisepäeva lahingupaiga otsimisega, siis seda leida ei õnnestunud. Proovisime sel aastal uuesti. Vabadusvõitluse üks pöördelahinguid peeti 21.09.1217 muistses Sakala maakonnas. Lahingu asupaika pole õnnestunud täpselt tuvastada, kuid arvatavasti toimus see Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel oleval alal. Eestlaste väge juhtis muistse vabadusvõitluse tuntuim kangelane – Lõhavere vanem Lembitu. Tema juhtimise alla koondusid võitlema enamus maakondi sakalast rävalani välja. Henriku kroonika järgi koosnes sakslaste vägi, mida juhtis Mõõgavendade ordu meister Folkvin, 3000 mehest ja eestlaste oma 6000 mehest. Hoolimata arvulisest ülekaalust õnnestus sakslastel liivlaste ja lätlaste abiga eestlaste vägi purustada ja põgenema sundida. Lahingus langesid paljud eestlaste vanemad, sealhulgas ka Lembitu, kelle keha rüvetati ja pea võeti sõjasaagina kaasa. Vastaste poolel oli tuntuim langenu liivlaste vanem Kaupo. Seekord kogunesime taas lahingu aastapäeval asja uurima. Kui kõik kogunenud, jagati natuke nänni, Ain Mäesalu pidas väikse sütitava loengu….

Tegi Otepää püssi koopiast kõva käraka avapauguks ja läkski lahti lahingupaiga otsimine. Organisaatorid olid pikalt teinud eeltööd ja valmis oli vaadatud paar potensiaalset põldu kus asi võis toimuda.

Ilm oli suht niru aga see meid ei seganud, pole s… ilma on s… varustus 😉 😉 Ürituse sponsor oli motivaatoriks põllule peitnud hulgaliselt “münte” mida sai leidmise korral nänni vastu vahetada. Leide nagu ikka äärmusest äärmusesse traadijuppides eheteni. Oli ka päris põnevaid leide ja paar Lembitu aegset vidinat kah 😉 Juba hakkas väike lootus tekkima 😉

Üks mõõganupp leiti kah, see oli päris edev asi. Ain juba uuris, et leitud mõõganupu alumine osa viitab Norra mõõgauurija Jan Peterseni eristatud S tüübile, kuna hõbekaunistused on kehvasti säilinud, siis ei saa päriselt välistada ka R tüüpi. Selle skeemi koostas vene arheoloog Gleb Lebedev ja III rühma mõõkasid peab ta viikingite eliitsõdalaste relvadeks!

Leiti ka mõned vot sellised rauajunnid, kui keegi veel ei tea mis need on siis… Need on jäänaelad, isegi neid õige mitmeid leidnud. Tsiteerin siin Aini: hobuste jäänaelu hakati Eestis kasutama ilmselt 10.-11. sajandi paiku ja eestlased kasutasid neid tõenäoliselt vähemalt 13. sajandi lõpuni. Ilmselt seejärel mindi üle hobuseraudadele. Minu arvates on vanemad veidi väiksemad ja alusplaat on kas ristkülikukujuline või siis üks serv sirge ja teine kumer, aga 12.-13. sajandi jäänaelte alusplaat on ovaalne. Päris kindel selles veel ei ole, sest meie arheoloogiakogudes on neid väga vähe ja olemasolevad pole eriti täpselt dateeritavad.

Päeva lõpuks oli põldudelt kokku korjatud lisaks asjalikele leidudele ka tohutu hunnik rämpsu. Huvitav palju see aasta metalli tuli, eelmisel aastal oli vist 110 kilo. Meie tegemisi käis ajaloo jaoks jäädvustamas ka meedia, mõningaid pilte ja videot saab piiluda siit. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal lahingupaika tuvastada aga pole hullu, seeme pandi mulda ja järgmine aasta lahingu aastapäeval jätkame otsinguid 😉 Kui eelmine aasta tuli vikupott siis ega see aasta saanud kehvem olla, leidsime muistse asulakoha 😉

Ägedaid leide oli palju…..
-Hilisrauaaegne kuudisekujuline vahelüli.
-Hilisrauaaegne käevõru.
-Hilisrauaagne moonnuppotstega hoburaudsõlg.
-Hilisrauaaegne tuleraud
-Hilisrauaaegne pannal
-Hilisrauaagne võreripats.
-Ristripats
-Laieneva kilbi ja lahtiste vaheliti otstega sõrmus – 13. saj.
-Pliist kuup, mis on senini müsteerium? Eks ma siin täiendan seda teemat jooksvalt 😉

Aitäh kõigile asjaosalistele kes saatsid mulle leidudest pilte ja lubasid kasutada. Järgmisel aastal kohtume põllul…. rsk 😀 😀

Lisa oma kommentaar