Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
