fbpx
Tripid

Türgi blogi. Kohver

Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.

Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…

Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 😮 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)

Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.

Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.

Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!

Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.

Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.

Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.

Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.

Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..

Lisa oma kommentaar