Iisakul mänguasju uurimas

Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.

Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.

See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.

Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.

Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.

Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.