fbpx
  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Sagadi – Ilumäe

    Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉

    Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.

    Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.

    Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.

  • Viimne puhkepaik

    Seiklused lõunaosariikide kalmistutel.

    Tavaliselt sealkandis ainult väiksemad tööd ja saab ühe päevaga hakkama. Seekord läks vähe pikemalt ja olude sunnil tuli kasutada nii kohalike kohvikute kui ka kalmistuteenuste pakkujate teenuseid. Aga need kogemused pole sugugi rõõmustavad vaid pigem kehvad ja kummalised.

    Sai toimetatud sealkandis õige mitmetel kalmistutel ja natuke kohalikku hingeelu uuritud. Huvitav, et muidu on kisa palju, et kliente pole ja toitlustajad elavad kõik peost suhu. Reaalsus näitab aga hoopis midagi muud. Ilmselt elatakse liigagi hästi, kõikvõimalikke kohvikuid ja baare on igal nurgal. Aga proovi sa sealt nädalavahetusel süüa saada…. Enamus neist nädalavahetusel kinni. Jäi mulje, et kohalik elu väga hea ja nädalavahetuse turistide, puhkajate jne horde toitlustada pole vaja… Varem ka selle asjaga sealkandis trippides kokku puutunud aga väga tähelepanu ei pööranud sellele. Tundub, et see ongi mingi Lõuna – Eesti kiiks. Põhja – Eestis kohtab sellist jama suhteliselt harva, et söögikohad nädalavahetustel kinni.

    Ja teine väga kehv ja kummaline teema tuli ilmsiks. Tavaliselt me kalmistul katsume ise ilma vahendajateta asjad korda ajada. Seekord aga tööd suht suuremahulised ja vahepeal tuli EMOsse lipsata näppu õmblema. Kurivaim kivi kukkus näpule nii hästi, et ainult 5 õmblust 😀 😀 Seetõttu mõtlesime kasutada mõnda kohalikku teenust. Egas midagi võtsin kalmistute teadetetahvlid ette. Need otsast lõpuni tihedalt teenusepakkujate kuulutusi täis. Mul oli lihtsalt paaril platsil vaja liiv vahetada. Hakkasin siis näpuga järge ajama ja liivatoojaid läbi helistama. No neid kuulutusi ikka jätkus…. Aga…. Kes ei võtnud telefoni vastu ega pole ka tagasi helistanud. Kes ütles, et nemad liiva ei vaheta kuigi kuulutuses selgelt kirjas, et vahetavad. Muidugi oli ka selliseid halajaid, kes kukkusid kohe halama, et 10 km sõita on väga pikk maa, neil bensiiniauto, kütus kallis jne jne. Kurja küll, mis see mind kotib, et sul bensuauto ja kütus kallis… Kütus ja kõik muu on juba hinnas nagunii. Mida sa topid oma kuulutust üles igale kalmistule kui sa tegelikult seda teenust ei tee kuna sul bensiiniauto ja küts kallis 😀 😀 Lõppkokkuvõttes sai läbi helistatud kümmekond liivavahetuse teenuse pakkujat aga liiva ei saanudki. Väga kummaline teema ja siis kohalikud virisevad, et pealinnakad käivad neil nende tööd ära võtmas 😀 😀 😀 Polegi midagi imestada miks pealinnakad seal, kui ise tööd ei taha teha. Kui pakud neile tööd ei sobi, ilmselt elu ikka väga hea ja tööd tegema ei pea.

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Korraks Rakverre

    Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀

    Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.

    Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉

    Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.

    Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.

    Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Ristipuud

    Nagu ma juba ühes varasemas postituses kirjutasin on Lõuna – Eestis levinud päris huvitav komme. Lõigata teel surnuaeda mõnele teeäärsele puule rist. Siis ma olin sellest ainult kuulnud ja pilte näinud internetiavarustes. Nüüd sealkandis asjatades viskasin pilgu peale. Mitte küll nüüd päris lõunaosariikides, kus pidavat neid kohtama palju. Tuleb välja, et neid on ka vähe lähemal olemas. Juba Kanepi kandis kohtab selliseid ristipuid. Küll ühtki värsket risti ei kohanud aga vanu oli piisavalt. Sarnane kombestik on mingil määral ka Lätis ja Soomes. Varasemal ajal riputati mälestusohvrina puu külge värvilisi lõngu ja paelu, seejuures joodi suutäis viina. Ristiusu levides kinnistus kurja tõrjevahendina ristimärk ning süvenes uskumus, et kodukäija ristist mööda minna ei saa. Väidetavalt Põhja – Lätis hääbus komme nõukogude perioodil, mil traditsiooni järgijaid karistati – metsamajandite ametnikud trahvisid inimesi riigivara tahtliku kahjustamise eest. Ei hakka siin pikemalt sellest traditsioonist kirjutama aga kellel huvi siis Marju Kõivupuu on teinud väga korralikku uurimustööd nende kallal. Ühte neist saab lugeda siit.

  • Viimne puhkepaik

    Lätis kalmistul asjatamas

    Nonii, tavaliselt käiakse Lätis õlle või ehitusmaterjali järgi aga ma käisin kalmistul. Eesti omad juba pea pooled läbi käidud, nüüd hea võrrelda 😉 Jõudsin nappi enne ära käia kui viiruse tõttu uus piirang pandi. Ega üldjoontes väga meie omadest ei erinegi, kuigi jah vara veel võrrelda. Esimene kalmistu Lätis kuhu oli asja. Aluksne kalmistu asub üsnagi põnevas kohas, poolsaarel Templimäe kõrval. See kalmistu olla üks suurimaid ja vanemaid Lätis. Kalmistu vanust võib lugema hakata Põhjasõjast alates. Siin pidavat olema ka mitu hauasammast mis dateeritakse 13 sajandisse. Ja muidugi avaneb kalmistult vaade Aluksne järvele. Läti kalmistutel tähistatakse samuti kalmistupüha nagu meilgi. Aluksnes on see Augusti esimesel pühapäeval väidetavalt on siis küllasõitnuid samapalju kui linnas elanikke. Aega pidavat siinkandis mõõdetama „enne- ja pärast kalmistupäeva.” Peale kalmistu on siin mäe otsas hulk igasugu muid asju alates vaatetornist ja lõpetades laskumisrajaga. Kirjade järgi olla siin mäe otsas olnud omalajal linnus kah. Kalmistu iseenesest suht tagasihoidlik. Näeb mõningaid aedu, nii vanaaegseid kui moodsaid. Vanad raudristid sarnased meie omadele.

    Kalmistul eraldi aia sees oli ilus pisike Aluksne karnisoni surnuaed mis on sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.

    Natuke erisusi siiski on. Väga palju hakkas silma punaseid toikaid hauaplatsidel. Ei saanud pihta mis värk on aga ilmselt sama teema nagu meil…. hooldamata hauad. Kuigi samas ei näinud, et need oleks hooldamata, vähemalt räämas küll ei olnud nagu meil. Aga võibolla kalmistu haldaja hoolitseb selle eest. Eks teinekord uurin täpsemalt kellegi kohaliku käest.

    Teine huvitav erisus oli, et platsidel on sellised neljakandilised või ristküliku kujulised betoonist või graniidist raamid kus sees lilled jne. Muidugi väga palju hakkas silma nendes kastikestes kunstmuru. Meil seda veel eriti ei kohta, kuigi mõnele kalmistule on juba tekkinud. Nüüd välismaal kah käidud. Kui piirangutega ladnamaks läheb siis katsun Petseri surnuaial ka ära käia ja tellitud asjadega ühelepoole saada.

  • Viimne puhkepaik

    Uus tiir kalmistutel

    Nonii tegemisi on kogunenud juba niipalju, et tuleb teha mitu pikemat töösõitu. Esimeseks pikemaks sõiduks võtsime kiiremad ja kergemad tööd, et saaks natuke ringi ka vaadata. Jüris ja Kosel pole eriti midagi ringi luusida, paar küünalt ära ja minekut. Natuke pikemalt luusisime Järva – Madise kiriku ümbruses. Ma polegi siin varem luusinud, nüüd sai selle vea parandada. Järva-Madise kirik olla pühitsetud evangelist Matteusele, kuigi kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, ilmselt oli ta nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Järva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitaja. Sellele viitab kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi pole teada, kas rist oli musta värvi aga kahtlust pole, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitse-pühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujundus-elemendina. 19. sajandil valmis kiriku läänetorn. Sellest on saanud oluline osa Tammsaare teostes. Kirikusse sisse küll ei saanud aga resti vahelt sai piiluda. Tundub teine päris edev olevat. Siinsamas on ka päris palju põnevaid varemeid, mis otstarve neil on ei tea. Siin kirikuaias on ka hulganisti kohalike mõisnike kabeleid. Siinsamas on veel vabadussõja ausammas. Pikalt luusida polnud aega natuke vaja tööd ka teha 😉

    Järva – Madise vana kalmistu oli järgmine sihtpunkt. Üks plats oli vaja korda teha aga ei leidnud kuidagi üles. Selline põnev juhatus oli, et väravast sisse ja ristmikust paremale ja siis ca 10 meetri pärast on vasakul pool plats. Nujh ristmikke siin jätkus aga õnneks polnud kalmistu suur 😉 Üles ikka ei leidnud, tegelikult käisin mitu korda platsist mööda aga ei jaganud ära….. Nimi ei klappinud. Tuli välja, et tellija kirjutas nime valesti. Pole hullu lõpuks leidsime üles ja tegime korda. See kalmistu on muidugi natuke kuulus ka. Siia on maetud Tammsaare vanemad aga kuulus pole selle pärast. Vaid ikka miski kummalise tembu pärast kus vallavalitsus lasi tuimalt asja lagedaks lükata “kännujuurimise” nime all. Sellest saab lugeda siit. Ja veel üks huvitav asi oli…. hullult oli kalmistul puravikke.

    Vahepeal sai külastatud veel paari pisikest kalmistut ja platsid korda tehtud. Lõpuks olime otsaga Hallistes, siin on päris äge punane kirik ja bussijaam. Ükspäev uurin seda kirikut lähemalt.

    Halliste kalmistu on juba suht tuttav kohake, õige mitmeid platse siin renoveerimas ja hooldamas käinud. Seekord ka paar väikest hooldust ja paar ülevaatamist hinnapakkumise jaoks ja tuld edasi järgmisse kohta.

    Helme kalmistu on ka üks päris äge kohake nagu Helme kalmistu. Siin näeb ka kõikvõimalikke riste ja piirdeaedu. Muidugi päris palju hooldamata haudade sildikesi hakkas silma, siin pole nad muidugi kiiskavalt kollased vaid väiksed tagasihoidlikud tahvlikesed.

    Helme kalmistul näeb ka kõikvõimalikke pronkskujukesi ja puust mesikäppa nägi ka 😉 Kui asjad aetud võtsime suuna Valgale. Seal oli ka vaja paar asjatoimetust.

    Valga kalmistul oli kohe paar head näidet miks ei ole hea valada betoonist hauapiiret kõrghaljastuse all. Puud kasvavad suureks ja lõhuvad kõik piirded ära. Kõrghaljastuse all on otstarbekas kas nn. “lego” või murupiirdega plats. Igal kalmistul on midagi isemoodi. Tavaliselt on selleks igasugused huvitavad ristid. Siin jäi ka mõni selline omamoodi rist silma. Muidugi ei saa märkimata jätta ühte hauapiiret kus lõvid hoidsid kette. Tavaliselt on piirdeks ikka sellisel puhul üks kett aga siin ikka kohe 3 rida ketti. Väga äge nägi välja. Aga siit edasi enam toimetada ei jaksanud kobisime Annimatsile kotile, et hommikul vaikselt jätkata.

    Hommikul väike töö Sangaste kalmistul, siin oli erinevaid vanu riste ikka päris palju, mida mujal pole näinudki. Paar metallaeda oli ka siin taastatud. Ühel jäi silma isegi moodne Vasara lukusüdamik 😉 Kui siin asjad aetud võtsime suuna kodupoole tagasi aga mitte otse vaid ikka väikse ringiga 😉

    Otepää kalmistul jäi silma paar natuke teistsugust piirdeaeda, siin väga pikalt luusida polnud aega, veel paar kohta on vaja üle vaadata õhtuks.

    Tartu Pauluse kalmistule oli samuti asja. Siin hakkas ka kohe eriti palju silma hooldamata hauaplatside silte, ometigi kalmistu ju keset linna kõik käe jala juures. Siin II MS mälestusmärk kah keset kalmistut. Siin on huvitav see, et hullult on igasugu kujukesi aga samas on need päris ägedad. Kui asjatoimetused aetud kimasime Laiuse poole