Viimne puhkepaik
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Rootsi maakalmistu
Seekord vaatasime üle Rootsis Högbo kalmistu. See on pisike tagasihoidlik külakalmistu millel asub ka vana puitkirik. Kusjuures väidetavalt oli kirik algselt mujal ja alles 1777 aastal toodi see kirik praegusesse asukohta. Kalmistu vanimad matused ulatuvad 18 sajandisse, kalmistu ise on üsnagi korrapärase kujundusega. Ühesõnaga pargi laadse stiiliga metsakalmistu. Ei ole mingit blingi, vaid ilusad sirged hauaread, korralikud jalgteed ja isegi pingid väikeseks puhkuseks. Kohati on pinkide juures päris huvitava lahendusega lillepotid ja vaasid. Ma seda teemat selgeks ei saanudki miks on selline omapärane lahendus. Ja muideks isegi kaamerad on kalmistul üleval
Muidugi näeb ka siin erineva disainiga hauakive ja mõningaid raudaedu kuid valdav osa platse on siiski muruplatsid tagasihoidliku lillepeenraga. Üks huvitav lahendus jäi siiski silma. Vaatasin, et osade platside juures väikesed sildid miski rootsikeelse kirjaga. Algul mõtlesin, et äkki mingi sama teema nagu meil, et hooldamata platsile lüüakse silt püsti. Samas mõtlen, et plats ju vinksvonks korras, mis nagu sildi point on? Aga vot mis selgus, siin pannakse silt hoopis sinna platsile kuhu on tellitud aastane hooldus.
-
Gröönimaa kalmistu
Väike ülevaade Gröönimaa kalmistutest, vähesed teavad, et siinsed kalmistud on seoses karmide ilmastikutingimustega üsnagi ainulaadsed. Need peegeldavad mitte ainult kohalikke uskumusi, vaid ka elu äärmuslikus kliimas. Kusjuures kalmistuid on siin palju, praktiliselt igas asulas on kalmistu. Need erinevad märgatavalt sellest, mida näeb mujal maailmas, tüüpiline kalmistu asub sageli lumisel mäenõlval või fjordi ääres, kust avaneb vaade merele või liustikele. Huvitav on muidugi see, et mingit kindlat kriteeriumi kalmistu osas ei ole, kohati on need aiaga piiratud kohati mitte, millest see oleneb ei tea. Eestipärasest kõrghaljastusest võib siin ainult unistada. Kõrgeim haljastus kalmistutel on pohlavarred 😉 Muidugi omapärane on siin ka see, et meile nii tavalisi hauakive või hauaplaate siin praktiliselt ei kohta. Valdav osa on valged puitristid nimetahvlitega
Ega hauapiirdedki mis meil üsna tavalised on siin tagasihoidlikud. Kas tagasihoidlik puitpiire, kividest laotud piire või väike samblakuhil pohladega. Muidugi kohati näeb hauaplatsidel kattena ka liiva või killustikku. Huvitav kust siin puitu võetakse kui metsa ei kasva. Muidugi on huvitav ka see, et siin kasutatakse päris palju plastlilli ja pärgi. Väidetavalt maetakse siin võimalusel ainult suvel, siis kui maa pehmem. Need kes muul ajal surevad hoitakse külmas suveni. Teine huvitav väide on see, et meeste haudadel pidavat olema valdavalt sinised lilled ja naiste omadel punased.
-
Barcelona kalmistu
Mööda maailma luusides tutvume kindlasti mõne kohaliku kalmistuga ajendatuna professionaalsest kretinismist. Seekord vaatasime üle Hispaanias Barcelona suurima ja kogu Hispaania ühe suurema Montjuïci kalmistu. Kalmistu rajati 1883 aastal Montjuïci mäe nõlvale terrassidena ja laiub tänapäeval ca 56 hektaril. Siin on väidetavalt üle 150 000 haua tuhandete perekonnakabelite ja mausoleumidega, urniseintest ei hakka rääkimagi. Maetuid kokku pidavat olema üle 1 000 000
Montjuïci kalmistut tasub kindlasti külastada kuna siin saab näha erinevaid viise, kuidas Hispaanias matetakse. Näiteks, suurejoonelised mausoleumid, millest enamik sellel kalmistul on neogooti stiilis, tavalised muldkalmed mis on kaunistatud pühakute kujudega või perekondlikud võlvkambrid. Siin näeb ka hauakambreid mille niššidesse pannakse kirstud. Kusjuures huvitav on see, et kunagisel Hispaania koloniaalmaal Dominikaanis olid need mitmekordsed hauakambrid oma niššidega täiesti tavalised asjad. Ainuke vahe selles, et siinne kalmistu on ilusti korras aga sealsed nägid rohkem prügimäena välja. Siin võib üksteise peal olla kuni kaheksa hauda. Siin pidavat paremad ja edevamad kohad sõltuma sellest kui palju pereliikmed on valmis hauda ja selle hooldusse investeerima. Huvitav, et ega Hispaania kalmistu väga näiteks Itaalia omast ei erine. Ka siin võid käia lõug põlveni lahti vajunud imestusest.
Mausoleume näeb siin ikka väga erinevate kujundustega. Mõni on rajatud keset platsi, samas teised on uuristatud mäenõlva sisse. Kusjuures nii mõnigi on seest plaaditud nagu vannituba.
Hauakambrid on kohati reas nagu garaažid. Ja muidugi urniseinad on nii kõrged, et ülemiste ridade juurde pääsed redeliga. Kusjuures redelid selleks otstarbeks on siin täiesti olemas. Silma jäi muidugi kohe see plastmassihullus lillede näol. Neid näeb siin kahjuks ikka üsna palju.
Ja muideks siin läheduses on ka katafalkide muuseum, aga sellest kirjutan ükspäev eraldi 😉
-
Metallristid ja nimeplaadid
Igal hooajal on midagi sellist mis meelde jääb. Kui muidu taastad kliendile kuskilt ristihunnikust leitud vana risti või siis platsil ümberkukkunud risti. Otsid vanadest ristihunnikutest ka mingid puuduvad detailid ja klapitad kokku. Eelmisel aastal oli üks selline kokku klapitamine päris paras pähkel, kuna platsile oli vaja 2 enamvähem sarnast raudristi. Juppide leidmine polegi niisama lihtne, vaatad küll, et samasugune rist aga kui detaile klapitama hakkad siis ikkagi ei sobi kokku. Kui lõpuks leiadki enamvähem kõik detailid siis on juba lihtsam, lõikad katkised tükid välja ja keevitad uued asemele, siis liivaprits ja värvimine. Siis hakkab uus peavalu 😉 kuskilt kivihunnikust tuleb leida sobiv aluskivi, augud puurida ja kalmistul kogu kaadervärk paika panna.
Seekord oli kliendi soov täispaketina teha kogu hauaplatsi korrastus koos raudristi paigaldusega. Sobilik raudrist oli juba valmis vaadatud ja kalmistult leitud ka nimeplaadi näidis milline võiks uus plaat välja näha. Egas midagi, nimeplaadist mõõdud ja paar pilti, rist kaenlasse ning töökotta. Ajasime risti sirgeks, keevitasime külge puuduvad detailid. Siis liivapritsiga rooste maha ja uus värv selga. Tegime vana plaadi kujunduse järgi roostevabast terasest uue nimeplaadi ja valmis ta saigi.
Sellel aastal on tulnud teha päris palju metallist nimeplaate kalmistutele. Nii ristidele kinnitamiseks kui ka kividele kleepimiseks. Alternatiivina pidevalt määrduva hauaplaadi asemele saab teha ka metallist hauaplaadi, seda saab meilt tellida näiteks vanale plaadile peale kleepimiseks. Hea mugav asi, kujunduseks saab disainida mida iganes. Mis peamine, see ei määrdu nii ruttu kui kivi ja tekst ei kulu ära. Võrreldes kiviraiega on metallist nimeplaadid sageli soodsam lahendus, eriti kui soovitakse lisada infot olemasolevale hauakivile. Kellel huvi siis siit saab tellida nii nimeplaate kui ka muid lasergraveeringu töid.
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
