fbpx

Viimne puhkepaik

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Sinna, kus olen pärija

    Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekt on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.

    Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.

    Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski aga teiste kallal oli vaja vigiseda.

  • Viimne puhkepaik

    Uued trendid kalmistutel.

    Tuleb välja, et kalmistutele on saabunud uus aga samas väga vale trend. Ilmselgelt pole tegu üksikjuhtumitega kuna olen kuulnud seda juttu nii mitmelgi kalmistul. Nimelt lugu järgmine, platsiomanikud arvavad, et kui omavad platsi siis võivad sinna urne matta ilma kalmistuvahti teavitamata. Ei tea kust selline kiiks on tulnud…. Lugege enne urnimatuse ettevõtmist ikka eeskirja ka, või kui ei viitsi siis helistage kalmistuvahile. See, et omate platsi ei tähenda kohe sellele kõiki õigusi. Ärge unustage, et hauaplats on siiski võõras maa mida te kasutate lepingu alusel. Ärge propageerige seda omavolitsemise trendi, ei ole raske kalmistuvahile helistada ning urnimatus registreerida. Uskuge mind, see ei võta tükki küljest vaid pigem väldib hilisemaid ebameeldivusi.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling, disain, prügi ja muud kummalised teemad

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid mis peaks olema jäätmejaamas on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt…. Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid, tuleb klient ka küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, viis tükki. Klient räägib, paki sisse võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün. Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate me ikka nii eraldi ei müü vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh kui ma teile nüüd ära müün mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral võtnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉 Siit moraal sinna kontorisse ei tohi konkurendina minna. Mis te arvate kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Viimne puhkepaik

    Kännud ja sammal põgenege

    Juba pikemat aega on küsitud, et kuidas saab hauaplatsilt ära suured ja inetud kännud. Ega ühest vastust polnudki. Käsivarrejämeduse kännu juurib labida ja kirve abil välja aga suurema puhul tekib jama. Kännufreesid küll ammu juba olemas aga üldjuhul ikka traktorilt käitatavad. Aga traktoriga pole võimalik platside vahel manööverdada ilma naaberplatse lõhkumata. Varasemalt mõnel korral oleme mootorsaega maha nüsinud aga see hull töö ning kette ja latte läheb nagu leiba. Kuna see kändude eemaldamise teema muutus aina aktuaalsemaks tekkis huvi kas väikseid kännufreese kuskil renditakse. Veidi uurimistööd ja selgus, et uudse asjana on on pisikesed bensiinimootoriga kännufreesid saadaval Cramo tööriistarendis. Egas midagi Pärnamäel tekkis kohe võimalus seda katsetada. Seal oli ühel platsil lausa 4 kändu mis oli vaja kuidagi kätte saada. Rendist läbi frees kärru ja minek, hea pisike aiakäru suurune riistapuu. Kaalu ainult kuskil 150 kilo kanti, nii, et hädapärast saab isegi üksi majandatud sellega. Natuke pusimist ja neli kändu olid läinud nagu poleks neid olnudki. Nüüdseks oleme kännufreesi kasutanud nii mitmelgi kalmistul ja ütlen, et väga hea riist kitsastesse oludesse. Saab hakkama isegi suure saarekännuga 😉

    Sambla eemalduseks ja piirete pesuks oleme mõnda aega kasutanud mobiilset survepesurit. Selle soetamisele eelnes päris korralik eeltöö leidmaks optimaalse survega pesurit. Liiga lahja ei pese mustust maha aga liiga võimas lammutab piirde ära 😀 😀 Lõpuks sai leitud sobilik ja seda on nüüd juba usinasti katsetatud, isegi vanad lootusetult sammaldunud vaasid saab puhtaks. Muidugi survepesuga pestes tuleb arvestada, et vanadelt hauaplaatidelt peseb maha viimasedki kirjete jäänused ja need tuleb uuesti üle värvida. Aga sama juhtub ka käsipesu puhul, nii, et ei midagi uut.

    Päris kõike ei saa survepesuriga pesta. Kas ei pääse veega ligi või on piire mikropragusid täis jne. Siis on alternatiiv käsipesu. Võtab küll aega aga asja saab. Kokkuvõtvalt saame nüüd kännud kätte ja piirded puhtaks lihtsamalt.

  • Viimne puhkepaik

    Plaaditud hauaplatsid. Kas mugavus, edevus või midagi muud?

    Viimasel ajal on väga palju küsitud hauaplatside plaatimist väitega, et siis ei pea hooldama. Ei tea kust selline arvamus on tulnud, et plaadituna on hooldevaba. Jah esimesed paar aastat ehk on enamvähem aga edasi…

    Näen selliseid plaaditud platse peaaegu igal kalmistul. Tee mis sa tahad aga ei ole nad siiski hooldevabad. Ja kui korra juba käest lastud siis mõnel juhul aitab survepesu aga vahel pole sellestki abi. Näiteks piirdele kleebitud kahhelplaatide puhul ei ole isegi survepesust abi, kaku kõik üles ja pane uus.

    Alternatiiv plaatimisele on pigem üks suur monoliitne plaat. See vajab tõesti kõige vähem hooldust, käite lapiga üle ja asi korras.

  • Viimne puhkepaik

    Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial. Vead, mida tasuks vältida

    Hooldamata hekid

    Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk aga siis kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru kas suudate seda hooldada või mitte.

    Iga-astane liiva lisamine ilma vana eemaldamata

    Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.

    Puhastamata hauakivid

    Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.

    Väljakutse ehitajale

    Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.

    Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.

    Erilahendused

    Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas, võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.

    Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed” kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks. Eks omalgi juhtus üks väike äpardus mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.

    Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.

    Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.

    Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte

    Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine ükskõik millisel moel. Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne. Siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus….

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Tenerife surnuaed

    Nagu juba tavaks saanud, tuleb võõral maal kalmistu ka üle vaadata. Professionaalne kretinism öeldakse vist selle kohta. Ega siis muud, kui googeldame Tenerifel kohaliku surnuaia asukoha välja ja tulebki teha väike paus varvaste merevees leotamisele.

    Hotellile lähim surnuaed paistis asuvat Adejes. Kaart näitas, et kõrvalolev bussipeatus kandis ka kalmistu nime – Cementerio de Adeje, niisiis peaks sinna saama ka bussiga. See jäi esialgu varuvarjandiks. Kuna igapäevane liikumine tuleb kasukus, siis käiku läks variant kand ja varvas.

    Google maps juhatas ilusti kohale ja rist ja kellad ja muu atribuutika ei jätnud kahtlust, et siin see asub.

    Adeje kalmistu sissepääs

    Sissepääsust edasi avanes väike pargimoodi õueala, kus olid pingid. Rahvas istus, ootas midagi või kedagi ja puhkas jalga. Sealt edasi järgmine värav avanes juba surnuaeda.

    Esimene mulje oli, et väga väike. Ümberringi neljas küljes müürid nimede ja plaatidega ja keskel kahel pool kõnniteed väike muruala, kust paistis ka mõned hauaplatsid. Edasi liikudes selgus, et teine samasugune “ruum” on veel. Vahepeal lihtsalt iluvärav.

    Nimede ja plaatidega seinad meenutasid kohati kappe. Mõned olid kinnised, aknaga, mõned lahtised, mõnel lihtsalt plaat peal. Pildid, kaunistused, sümboolika, järelehüüded …

    Ja muidugi lilled. Värsked lõikelilled ja mitte nii värsked lilled. Uhkemad kimbud ja lihtsamad kimbud. Sekka punt praktiliselt igavesi kunstlilli. Sellises kliimas ja kuumuses vaasis lilled kaua vist ei kestagi. Mõned inimesed olid värskete lilledega oma kapikeste juures toimetamas ka. Tagumises seinas olid veekraanid olemas ja ülemisele korrusele ulatumiseks redelid seisid seinte ääres.

    Keskmises osas mõned vanemad erikujulised hauad ja isegi üks sarkofaag.

    Teiselt poolt väravat enne päris tänavale asumist veel üks pargitaoline ala ja siis juba väljapääs. Mõlemas otsas olid sissepääsude juures lahtiolekuajad ja ka hoiatused, et koeraga ei tohi tulla ja maski peab kandma. Nojah, mul polnud seekord kumbagi.

    Selline siis kiire pilk Tenerife surnuaiale. Jälle veidi teistmoodi koht teistmoodi kommetega.

  • Viimne puhkepaik

    Kudjape kalmistu

    Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan siis tuleb üle vaadata. Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade – monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

    Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.

    Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.

    Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.

    Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne. Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.

  • Viimne puhkepaik

    Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel.

    Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma. Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.

    Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….