fbpx

Viimne puhkepaik

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Egiptuse trip. Kalmistud

    Professionaalsest kretinismist ajendatuna sai üle vaadatud kaks Hurgahadas asuvat moslemite kalmistut. Oleks tahtnud võrdluseks näha ka kopti surnuaeda aga see pidavat asuma kusagil linnast väljas. Google Maps tööle ja käsitsi seiklema, see juhatas sinka-vonka mööda väikseid tänavaid kohale. Kohale jõudes nägime pea 2,5 meetri kõrgust kivimüüri kortermajade vahel, surnuaeda ei kuskil. Leidsime müüris paar väikest auku kust sai sisse piiluda, ennäe imet ja oligi surnuaed aia taga. Aga väravat kust sisse saaks ei kuskil…. Lõpuks nii mitmestki august piiludes nägime, et värav on teises otsas. Hakkasime siis sinnapoole seiklema mööda pisikesi ja prügiseid hoove. Kuskilt maalt hakkas juba looma, sattusime kortermajade vahel kohale kus mullahunnik vastu müüri oli nii kõrge, et sai üle aia vaadata. Esmamulje…. paras kaos, ei mingit korrapära, piirdeid näeb kõikvõimalikes variantides. Enamjaolt on need kärgtellistest ja vägagi robustsed. Kärgtellis on siinkandis kõige tavalisem ehitusmaterjal ka majaehituses. Isegi katustega hauaplatse hakkas silma.

    Üritasime edasi minna piki aeda väravani. Selleks tuli veel ümber põigata õige mitmest kortermajast, turnida läbi kitsaste hoovide, ronida läbi ehitusobjekti jne. Lõpuks jõudsime väravani aga sisse ei saanud, taba rippus ees… Tuleb välja, et pole siin midagi peale kella 16.00 kolada kalmistul. Eks ma üritasin läbi müüriaukude siitpoolt ka mõne pildi teha. Kokkuvõttes mingitki haljastust või muud taolist kohtab ikka väga vähestel platsidel. Tava kohaselt ei pidavat siin hauaplatside eest hoolitsetama, surnute eest hoolitseb Allah. Elavate eest tuleb hoolitseda. Samas oli surnuaia territoorium üllatavalt puhas. Kuna sisse uurima ei saanud siis jäi see projekt natuke poolikuks. Asub see surnuaed kesklinna Sakkala piirkonnas, mis huvitav kohanimi… Meilgi ju Sakala keskus olemas. Muidugi linna mastaapsust arvestades oli surnuaed imepisikene, tekkis kahtlus, et surnuaedu peaks veel olema. Ja mis te arvate kas Google kaart siin pädeb… ega ikka ei päde küll. Peale pikka pusimist ja kõikvõimalikke sõnakombinatsioone katsetades leidsime veel ühe surnuaia. Sinna täna ei lähe, kohe on kottpime. Lonkisime tagasi mööda pisikesi tänavaid. Praktiliselt igal nurgal on puuviljalett, seekord midagi ei ostnud, kohalik raha oli otsas ja eurtsiga pole kasulik osta.

    Ükspäev tekitasime uue tripi kalmistule. Hotelli juurest tänavalt sebisime takso ja lasime end viia kalmistule, kuigi seletasime taksojuhile millisele kalmistule minna tahame, sügas see ikka selle kesklinnas Sakkalas oleva kalmistu juurde. Peale väikest käte ja jalgadega seletust viis ta meid selle moslemi surnuaia juurde kuhu me minna tahtsime. Värav oli lahti ja lipsasime viuh sisse. Ega see kalmistu eelmisest väga ei erinenud kui just mastaape mitte arvestada. See surnuaed oli ikka kordi suurem kui kesklinna oma. Üritasime kiiruga aimu saada mis värk on, jõudsime enne pimedat vaadata praktiliselt ainult ühte pisikest osa kogu surnuaiast. Nagu kesklinnaski oli ka siin põhiline robustne piirdematerjal kärgtellis. Hauad ise väga kaootiliselt, mõnel piire, mõni ainult vaevumärgatav küngas. Enamjaolt siiski hauatähised olemas. Kui meil on kas hauakivid või plaadid selleks, siis siin näeb nii hauaplaate kui ka lihtsalt toika otsas olevaid suvalisi vineertahvleid. Hakkas silma ka üks tänava äärekividest piire. Samas paistis ka paar hauakambri laadset asja, kas need seda ka on ei tea. Iseenesest on siin nii moslemitel kui koptidel mitu usulahku. Varasem komme pidavat ette nägema matmiskohana perekonna hauakambreid. Maapealsesse ehitisse paigutatakse surilinasse mässitud surnu ja ava suletakse suure kivitahvliga. Tänapäeval on mindud lihtsama vastupanu teed ja hakatud matma.

    Hakkas silma ka mõni suht korralik ja hooldatud hauaplats. Mõnel platsil nägi täitena ka killustikku ja piiregi polnud robustselt seguga kokku pandud. Ütleme, et sarnast tegumoodi olen näinud nii mõnelgi meie kalmistul.

    Huvitav oli veel see, et kohati on näha terved pikad read valmis kaevatud haudu. Aga need pole kaevatud mitte eile vaid ilmselt juba tükimat aega tagasi. Nii mõnigi haud oli juba prügi täis loobitud. Veel oli paar hauda sellist kus põhjas paistis haua suurune pappkast, millel kergelt muld peal ja kuivanud palmileht sees püsti. Mis värk sellega on või mis seal pappkasti sees oli ei tea.

    Ega pingidki pole siinsel kalmistul võõras teema. Enamjaolt on need tellistest laotud või siis suvaline puukast. Hakkas silma ka üks päris edev pink. See kalmistukultuur on seinast seina ja väga kummaline. Kui räägitakse, et moslemite kombe kohaselt kalmistul peale matmist praktiliselt ei käida ja haudade eest ei hoolitseta siis milleks pingid…. Platside välimuse järgi võib tõesti nii öelda, et neid praktiliselt pole hooldatud. Samas kuulsin ühelt kohaliku eluga kursis olevalt inimeselt, et mõned lähedased ööbivad kalmistul haua juures ja mõni pidavat isegi elama oma lähedase hauaplatsi. Olgem ausad mõni selline plats hakkas silma küll kus ilmselgelt keegi elas…. lavats, vaibad, padjad tekid joogivesi jne.

    Islami kombe kohaselt maetakse ruttu, tavaliselt samal õhtul või öösel, seda ilmselt palava kliima tõttu. Kirste kui selliseid ei kasutata, maetakse lihtsalt mähituna uude tagasihoidlikku valgesse surilinasse. Surilina ei tohi olla liiga uhke, kuna surnu eest pole vaja hoolitseda, seda teeb Allah. Meeste surilina pidavat koosnema 3 tükist, naiste oma 5 tükist ja valmis komplekte müüakse poes. Väidetavalt asetatakse kadunuke hauas paremale küljele, näoga Meka poole. Kuidas lood tegelikult hetkel ei tea. Erinevast kirjandusest olen lugenud, et maetakse peaga Meka poole. Samas interneedumist leitud kellegi mälestustes moslemi matustest kirjutati, et enne matmist murti kadunukesel luud puruks, et oleks nö. pehmem auku visata. Arvan muidugi, et see natuke muinasjutu valdkond aga mine võta kinni… Eri rahvustel ja kultuuridel ju igasugu kiiksuga kombeid. Meil pisikeses Eestiski on hulgaliselt erinevaid matusekombeid. Kuidas see tseremoonia ja värk peale surnu hauda panekut edasi käib täpselt ei tea. Räägitakse, et matuselised viskavad lahkunule 3 peotäit liiva, see on nii nagu meilgi. Pidavat olema keelatud liiga valjuhäälselt surnut taga nutta ja halada. Kui sureb naise sugulane, võib mees keelata naisel leinamise. Kui kadunuke oli tema mees, siis pidavat leinaaja pikkus olema 4 kuud ja 10 päeva. Hauale pannakse lihtne kivi ja asi unustatakse, tavaliselt rohkem haual ei käida, aga nii nagu ma juba ülal mainisin ei ole see reegel. Hakkas hämarduma ja seadsime minekule. Kalmistul sees värava kõrval oli väike majake, lapsed mängisid õues ja mingi vanem mees jalutas edasi-tagasi, mõtlesin, et mingi kohalik kalmistule tulnud.. Aga see oli hoopis kas mingi valvur või turva. Nagu me väravast välja läksime tuli pani värava kinni. Huvitav oli see, et nii suurel kalmistul polnud liikumas praktiliselt ühtki inimest peale mõne kalmistuhuvilise turisti 😉 See hiigelsuur kalmistu vajaks natuke rohkem aega kui tunnike. Aga kokkuvõtvalt oli päris põnev tutvuda kohaliku kalmistukultuuriga ja soovitan teistelgi vaatamas käia.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Surnuaias Türgis

    Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.

    Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.

    Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.

    Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.

    Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.

    Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.

  • Viimne puhkepaik

    Sininõmme kalmistu

    Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.

    Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.

    Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.

    Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.

    Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selleeest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi emalt üsna loomutruu välja.

  • Viimne puhkepaik

    Huvitavaid leide kalmistutel

    Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja. Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.

    Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.

    Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.

    Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.

    Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”

    Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa

    Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised renoveerimis- ja ehitustööd kalmistutel

    Siin mõned huvitavamad ehitustööd lahti kirjutatud. Huvitav, et meil see pandeemia pani pidurit isegi kodumaisele materjalile. Näiteks käsitsi murtud paekivi ootan vahel rohkem kui kuu aga mis teha, hea, et üldse saab. Paekiviga jännates juba selgeks saanud, et iga paekivi ei kõlbagi kalmistule panna, see lihtsalt ei kesta. Huvitaval kombel on meile sattunud tegemisse kõik päris suured platsid.

    Selle platsi puhul tuli kõigepealt määratleda kalmistuvahiga platsi tegelik suurus. Tuleb välja, et meil on veel kalmistuid kus nö. standartmõõte polegi, kui ruumi on siis ehita nii suur kui tahad. Õnneks sel korral asi nii hull ei olnudki, paar lihtsat reeglit ainult, naabrite piiridest välja minna ei tohi ja kitseradu ka pole vaja platside vahele 😉 Egas midagi kui mõõdud selged tellisime ära mittestandardse paekivi. Enne kivide saamist valmistasime platsi, ette, et pärast saaks piirde kohe kiirelt paika. Selleks tuli ikka hulk tööd ära teha, vana pinnas pealt ära, piirdealus sõelmetega täita, kõrgused paika ajada jne. Lõpuks kui paekivi käes tuli hakata seda legona kokku panema. Kui kivid kokku sobitatud siis hauakivi puhtaks, aluskate paika ja liiv peale

    See plats oli päris põnev väljakutse, tuli anda väga vanale platsile uus ilme. Kui kalmistuvahiga piirid paigas ja tellija soovid kirjas läks toimetamiseks. Kõigepealt tellisime ära erimõõdus paekivi ja siis läks eeltöödeks. Siin tuli nii platsi tasandada kui sireleid juurida, kuidagi tuli roostest ja vanast värvist puhtaks saada raudristid ja need üle värvida. Nagu ikka tuleb tööde käigus üllatusi, põlve otsas selliseid riste roostest päris puhtaks ei saagi aga see polnudki asja juures kõige hullem. Probleem oli ristide otseks saamine, väiksemaga polnud probleemi, kaevasime tagant lahti ja tõukasime otseks. Suuremaga aga üllatusi palju, eks ma ole neid ju kümneid ja kümneid otseks ajanud aga nii suurt kivi kui selle risti alus pole veel näinud. Kaevasin kivi tagant pea meetri sügavuselt lahti aga kivi oli veelgi sügavamal, huvitav mismoodi talumehed selle omalajal hobustega kohale tarisid ja paika panid…. Proovisime kangidega liigutada ei midagi, lõpuks ei jäänudki muud üle kui pikk rihm ümber ja autole sappa…. aga mu 2 tonnine auto isegi ei liigutanud seda. Mõned mehed räägivad siin lamedast maast. Tekkis juba tunne, et äkki ongi lame 😀 kivi ongi läbi maa ja altpoolt on mutter otsa keeratud 😀 😀 Tuli paar korda hooga tõmmata enne kui veidigi otsemaks saime. Kusjuures päris otseks ei saanudki. Lõpuks ladusime piirde paika ja liiv peale. Tulemus sai päris äge mu meelest.

    Sellel platsil lammutasime välja lagunenud peenrapiirded ja tegime äärekivist uued, pesime puhtaks piirde, vaasi ja vahetasime liiva. Lisaks läks vaasi uus muld ja lilled.

    Sellel platsil eemaldasime vana kõnniteeplaatidest piirde, neid sai ikka terve kuhi aga õnneks oli jäätmejaam siinsamas lähedal, sai kohe ära anda. Samas läks utiliseerimisele ka kaks vana plastvaasi kuid betoonvaasi säilitasime, selle pesime puhtaks, panime uue mulla ja istutasime lilled. Pesime puhtaks platsil oleva hauakivi ja lisasime puuduoleva daatumi. Lisaks paigaldasime veel ühe hauakivi ja istutasime madalakasvulise elupuu. Lõpuks paigaldasime uue paekivipiirde ja täitsime platsi uue liivaga. Aluskate käis ka ikka liiva alla 😉

    Selle platsi puhul oli ka tegemist ühe huvitava tellimusega. Kõigepealt nagu eelmiselgi platsil kõnniteeplaadid pealt ära ja jäätmejaama. Eemaldasime platsilt vana liiva ja mulla, mis muide kliendi soovil ei läinud jäätmejaama utiliseerimisele, vaid segasime kogu selle asja omavahel ära ja see segu läks platsile tagasi uueks täiteks. Siis võtsime lahti vana kõnniteeplaatide all olnud paekivipiirde, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Lisasime juurde õige mitu meetrit uut paekivipiiret, ühele hauakivile puuduva daatumi, puhastasime vaasi ja valmis ta saigi. Mõnikord saab renoveerides vanast laialivajunud piirdest päris asjaliku asja, ei peagi kohe uut hakkama ehitama.

    Siin juurisime välja kõigepealt ca 15 meetrit põõsaid, tasandasime platsi, ajasime otseks viltuvajunud hauakivi, pesime puhtaks nii hauakivi kui hauaplaadi. Paigaldasime kaks uut vaasi koos lilledega, istutasime kaks madalakasvulist elupuud. Lõpuks panime paika paekivipiirde ja täitsime platsi liivaga.

    Siinsel pikalt hooldamata platsil oli soov puhastada piire ja vahetada liiv. Alguses tundus, et siin pole mingit piiret olemaski mida puhastada aga platsi servades labidaga sonkides ilmus ühtteist ikkagi maa seest nähtavale. Egas midagi, kõigepealt eemaldasime platsilt vana pinnase, kaevasime välja kunagi piirdeks olnud kivid, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Umbes meetri jagu puuduvaid kive otsisime lähedal asuvalt põllult juurde. Lõpuks puhastasime hauakivi ja täitsime platsi liivaga. Silmailuks jätsime platsile alles ka seal olnud püsiku.

    Selle kallakul oleva platsi puhul oli kõige mõistlikum ehitada puitpiire. Muud lahendused oma raskuse tõttu seal ilma betoonita paigal püsida ei taha. Platsil olevad hauakivid olidki juba servalt alla vajumas, need tuli veidi sissepoole ringi tõsta. Ka siin tuli ohtralt juurida enelahekki ja üks suur sirel. Lõpuks kui plats tasandatud, hauakivid pestud ja piire paigas lisasime uue liiva ja ehitasime nõlvale paeplaatidest väikse trepi.

    Mingil ajal oli moodne teema katta platsid kõnniteeplaatidega seda ilmselt lootuses muuta platsid hooldevabaks. Mingil hetkel jäi see soiku aga tänapäeval hakkab jälle moeasjaks saama. Aga paraku ei ole meil midagi sellist mis oleks päris hooldevaba, plaadid võib ju panna kuid needki vajavad hooldust muidu on sammal kohe seljas. Siinselt platsilt eemaldasime just sellised sammaldunud plaadid ja proovisime platsile uue ilme anda. Kõigepealt tuli muidugi läbida hulk vastavaid protseduure, et plats saaks mõistlikku suurusesse, ei ole mingit mõtet hooldada megasuurt platsi kui näiteks sinna on maetud ainult üksikud inimesed ja tulevikus pole plaanis juurde matta. Kui paberimajandus korras sai hiigelsuurest platsist ilus väike puitpiirdega platsike. Siia platsile tegime ka puidust lillepeenra piirde ja istutasime lilled.

    Siin tegime seni piiritlemata platsile tänava äärekivist piirded. Peale kooskõlastusi kalmistuvahiga ja piiride määratlusi eemaldasime platsilt murumätta, tasandasime platsi ja ehitasime uue piirde. Siinsel kalmistul on nõue, et platside vahelt peab saama läbi käia, vastavalt sellele sai plats ka tehtud.

    Selle platsi puhul pesime puhtaks betoonpiirde ja kujundasime platsi ümber, põõsa ja mõned üleliigsed hostad eemaldasime, samuti läksid jäätmejaama platsil olevad vanad kõnniteeplaadid. Kui kõik ettevalmistused tehtud, tellijaga projektimuudatused läbi arutatud läks platsi plaatimiseks. Platsile panime 40×40 cm betoonikarva plaadid, need pea samas toonis olemasoleva betoonpiirdega.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised platsihooldustööd

    Mõnda aega tagasi sai juba kirjutatud mõningatest meie töödest lähemalt, katsun jätkata seda traditsiooni, et mõned huvitavamad hooldustööd lahti kirjutada. Paar näidet ka sellest kuidas saab unarusse jäänud platsid korda. Samas igakord ei olegi platsid unaruses vaid lihtsalt puudub oskus ja jaks neid korrastada. Katsume neid siis omaltpoolt aidata kes ise ei oska või ei jaksa.

    Sellel platsil on ilusti näha mis juhtub kui istutada platsile paar pisikest põõsast kuid ei raatsi neid pügada. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik välja juurida, et platsile saada veidikenegi uut välimust. Siin lisaks põõsaste väljajuurimisele pesime survepesuriga puhtaks piirde ja vahetasime sammaldunud liiva. Liiva puhul on ka enamjaolt see jutt, et pange lihtsalt vanale peale aga paraku päris nii ei saa. Enamusel platsidel on korduvalt liiva peale pandud ja järjekordset uut liiva pole lihtsalt mitte kuhugi panna kui platsil on juba kuhi peal. Piirdepesu juures tuleb alati ennem hoolikalt vaadata kas ikka kannatab survepesu või tuleb käsitsi pesta.

    Siinsel platsil vahetasime liiva. See tähendab, et riisud vana liiva kokku hunnikusse paned uue aluskatte ja liiva ning vead vana liiva minema jäätmejaama. Mõned kliendid räägivad, et lükake kuskile põõsa alla, kuid nii teha tegelikult ei tohi. Mõnel üksikul kalmistul on veel koht kuhu vana liiv ladustada aga valdaval enamusel sellist kohta pole. Lisaks liivavahetusele panime uued vaasid, lilled ja küünlad, puhastasime piirde, pesime puhtaks nimeplaadid ja panime neile uued ühesugused alused. Siin platsil näeb samuti juba natuke käest lastud elupuid, needki proovisime ühte mõõtu saada. Nii suuri ja kiirekasvulisi elupuid oleks mõistlik kaks korda aastas lõigata, et neid kontrolli all hoida.

    Siinse platsi puhul kaevasime kõigepealt pinnasest välja osa piirdest ja puhastasime samblast. Vot selle piirde puhul poleks olnud survepesu isegi mõeldav mitte aga käsipesuga sai asja küll. Seejärel eemaldasime ja utiliseerisime vana kruusa, panime uue aluskatte ja kruusa. Hauaplaatidele panime uued alused ning hauakivid paigaldasime alustele. Tavaliselt peseme hoolduse käigus puhtaks ka hauaplaadid ja hauakivid kuid siin soovisid tellijad neid ise puhastada.

    Siin teostasime kõige tavalisema liivavahetuse. Nii nagu ikka, vana ära ja jäätmejaama ning uus aluskate ja liiv. Siinse platsi puhul polegi muud varianti kui tahad mõneks aastaks osjadest ja sõnajalgadest lahti saada. Kui taimed on juba võimust võtnud platsil siis rohimine enam väga ei aita.

    See plats tahaks juba suuremat hooldust aga vastavalt kliendi soovile üritasime seekord kuidagi rohust lahti saada. Midagi isegi õnnestus ajutiselt saavutada, kuid kui siin pinnakatet ei vaheta siis paari nädalaga on tagasi algne välimus.

    See paar aastat hooldamata plats oli omaette põnevas kohas, sinna saab läbi Venemaa sõites 😉 Hooldamata oli tegelikult seetõttu, et piirid kinni ja hooldama ei pääse. Siin puhastasime umbrohust, istutasime lilled ja panime küünla. Siit kalmistult kadusime muidugi välgukiirusel, kihulastest oli õhk nii paks, et lausa mustad pilved olid neist. Need imepisikesed kurivaimud ju närivad igaltpoolt ja sääsetõrjevahend mõjub neile nagu suuvärskendi 😀 😀

    Siin oli algselt juttu uuest piirdest kuid peale vana liiva eemaldust ja piirde pinnasest väljakaevamist selgus, et paekivi on heas seisus ja vajaks ainult puhastust. Puhastasime piirde, panime uue liiva, pesime puhtaks hauakivi ja kärpisime pikalt hooldamata naaberplatsilt välja kasvanud elupuud ja tulemus sai päris hea.

    Sellel platsil ajasime sirgeks ja puhastasime paekivipiirde. Kuigi siin oleks juba mõistlik olnud paekivi välja vahetada, ilmastik on oma töö ära teinud ja paekivi ära lagundanud. Ehk kestab veel mõne aja. Lisaks vahetasime liiva, pesime puhtaks hauakivid ja pügasime vähe puid.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et igakord polegi vaja uut ehitada. Vahel piisab vana ülesleidmisest ja puhastusest 😉

  • Viimne puhkepaik

    Raasiku kalmistu

    Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.

    Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänavaäärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…