Viimne puhkepaik

  • Viimne puhkepaik

    Valga ja Valka kalmistud

    Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.

    Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.

    Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.

    Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.

    Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.

  • Tsill,  Viimne puhkepaik

    Momu ja Keila kirikuaed

    Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.

    Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.

    Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉

  • Viimne puhkepaik

    Hooaja viimased suuremad tööd

    Ühel väiksel maakalmistul tegime seni piiritlemata hauaplatsile paekivist piirde koos peenranurkadega. Esmapilgul paisab plats suhteliselt tasapinnaline olevat, aga tegelikult tuli kõigepealt kääbas tasandada ja alles siis sai hakata piiret ehitama. Algul oli küll plaan piire madalamale panna, aga kahjuks oli platsi servas suur puu, mille juured elimineerisid selle mõtte. Panime piirde hoopis väikse varuga kõrgema. Juhul kui juurikad hakkavad piiret kergitama siis saab seda kerge vaevaga uuesti tasandada.

    Suvepealinnas tuli teha suurem töö. Et üldse saaks kuidagi platsile normaalse ilme, tuli kõigepealt maha võtta 3 suurt elupuud. Eks needki istutati omal ajal mõttega, et küll hoolt kantakse ja pügatakse, aga tegelikkus on hoopis teine. Elupuude maha saagimine oli kõige väiksem probleem, ainult mõned kooskõlastused ja load tuli välja ajada. Edasi tuli pool päeva jännata, et saaks kännud kätte. Edasine oli juba lihtne, puitpiire mõõtude järgi paika, liiv sisse ja valmis see saigi.

    Seekord tuli hooaja lõpus teha plats ka heale sõbrale viimseks puhkepaigaks. Loodame, et talle see meeldib….

    Nüüd hakkame vaikselt valmistuma uueks hooajaks, paar põnevat projekti on plaanis, aga eks näis kuidas õnnestub 😉

  • Viimne puhkepaik

    Megaprojektid kalmistutel

    Suure hauaplatsi ehitus keerulisel maastikul

    Üks megaprojekt sai lõpuks valmis. Lihtne on piirdeid ehitada siledal maal, aga kui on nõlv kuhu käruga ligi ei pääse. Veadki aiakäruga nii lähedale kui saad ja sealt edasi tassid kive süles ning liiva ämbriga. Selline raskendatud ligipääsetavus kujundab muidugi päris korralikult hinda. Ühel sellisel platsil oli vaja asendada piirde pealmine paekivikiht uuega ja ehitada päitsiosa nii kõrgeks, et nõlvalt vihmaga praht platsile ei voolaks. Kahjuks vanast piirdest kogu ülemist kihti kätte ei saanudki, “tänusõnad” selle eest kunagisele piirdeehitajale, kes arvas, et jube äge on osa paekivi korralikult betooni valada.

    Kõigepealt vana liiv ja ülemine kiht lagunenud paekivi platsilt ära ning seejärel uus paekivi, rinnatiskivi ja liiv platsi lähedale hunnikusse. Viimased kümme meetrit tuli kõik käsitsi tassida trepist üles. Kui plats valmis näitas kiire arvutus, et kokku tuli edasi tagasi käia 40km ja vedada ca 7 tonni materjali 😉

    Vana raudaia puhastamine ja värvimine

    On muidugi veidi teistsuguseid projekte ka. Näiteks tellitakse uut liiva platsile ilma vana ära võtmata, väitega siis on odavam. Jah mõnel platsil kannatab seda tõesti hädapärast teha, aga enamjaolt on seal vanast liivast selline kuhi, mis ulatub piiretestki kõrgemale. Pole ju tegelikult liiva enam kuhugi panna. Selliseid kuhjasuurendusprojekte me ei teosta. Huvitavad projektid on veel raudaedade värvimised. Kui ütled hinna, siis kostetakse selle peale, oh miks see nii palju maksab. Mis see värvimine siis ära ei ole, viuh ja valmis. Aga selleks, et viuh värvida peab ennem mõnikord kurja vaeva nägema. Aed pinnasest välja kaevata, vanast lahtisest värvist puhastada, võsa maha võtta jne.

    Lõppkokkuvõtteks kui kõik eeltööd tehtud urgitsedki kuskilt naaberaiast pulkade vahelt käsi pikas aeda värvida. Kui arvate, et selline pusimine on liiga kallis, siis alati on võimalus proovida seda ise teha.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Sinna, kus olen pärija

    Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.

    Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.

    Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.

  • Viimne puhkepaik

    Uued trendid kalmistutel

    Omavoliline matmine

    Tuleb välja, et kalmistutele on saabunud uus, aga samas väga vale trend. Ilmselgelt pole tegu üksikjuhtumitega, kuna olen kuulnud seda juttu nii mitmelgi kalmistul. Nimelt lugu järgmine, platsiomanikud arvavad, et kui omavad hauaplatsi, siis võivad sinna urne matta ilma kalmistuvahti teavitamata. Ei tea kust selline kiiks on tulnud… Lugege enne urnimatuse ettevõtmist ikka eeskirja ka, või kui ei viitsi siis helistage kalmistuvahile. See, et omate platsi ei tähenda kohe sellele kõiki õigusi. Ärge unustage, et hauaplats on siiski võõras maa, mida te kasutate lepingu alusel. Ärge propageerige seda omavolitsemise trendi, ei ole raske kalmistuvahile helistada ning urnimatus registreerida. Uskuge mind, see ei võta tükki küljest, vaid pigem väldib hilisemaid ebameeldivusi.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling-bling, disain, prügi ja muud kummalised trendid

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid, mis peaks olema jäätmejaamas, on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega, millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt… Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid. Tuleb klient ja küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, et viis tükki. Klient räägib, paki sisse, võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün.

    Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli – on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate, me ikka nii eraldi ei müü, vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok, paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh, kui ma teile nüüd ära müün, mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral ostnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉

    Siit moraal sinna kontorisse ei tohi teenusepakkujana minna. Mis te arvate, kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Viimne puhkepaik

    Kännud ja sammal põgenege

    Kändude freesimine surnuaias

    Juba pikemat aega on küsitud, et kuidas saab hauaplatsilt ära suured ja inetud kännud. Ega ühest vastust polnudki. Käsivarrejämeduse kännu juurib labida ja kirve abil välja, aga suurema puhul tekib jama. Kännufreesid küll ammu juba olemas, aga üldjuhul ikka traktorilt käitatavad. Aga traktoriga pole võimalik platside vahel manööverdada ilma naaberplatse lõhkumata. Varasemalt mõnel korral oleme mootorsaega maha nüsinud, aga see hull töö ning kette ja latte läheb nagu leiba.

    Kuna see kändude eemaldamise teema muutus aina aktuaalsemaks tekkis huvi, kas väikseid kännufreese kuskil renditakse. Veidi uurimistööd ja selgus, et uudse asjana on pisikesed bensiinimootoriga kännufreesid saadaval Cramo tööriistarendis.

    Egas midagi, Pärnamäel tekkis kohe võimalus seda katsetada. Seal oli ühel platsil lausa 4 kändu, mis oli vaja kuidagi kätte saada. Rendist läbi, frees kärru ja minek, hea pisike aiakäru suurune riistapuu. Kaalu ainult kuskil 150 kilo kanti, nii et hädapärast saab isegi üksi majandatud sellega. Natuke pusimist ja neli kändu olid läinud nagu poleks neid olnudki. Nüüdseks oleme kännufreesi kasutanud nii mitmelgi kalmistul ja ütlen, et väga hea riist kitsastesse oludesse. Saab hakkama isegi suure saarekännuga 😉

    Sambla eemaldamine kividelt survepesuga

    Sambla eemalduseks ja piirete pesuks oleme mõnda aega kasutanud mobiilset survepesurit. Selle soetamisele eelnes päris korralik eeltöö leidmaks optimaalse survega pesurit. Liiga lahja ei pese mustust maha, aga liiga võimas lammutab piirde ära 😀 😀 Lõpuks sai leitud sobilik ja seda on nüüd juba usinasti katsetatud, isegi vanad lootusetult sammaldunud vaasid saab puhtaks. Muidugi survepesuga pestes tuleb arvestada, et vanadelt hauaplaatidelt peseb maha viimasedki kirjete jäänused ja need tuleb uuesti üle värvida. Aga sama juhtub ka käsipesu puhul, nii et, ei midagi uut.

    Päris kõike ei saa survepesuriga pesta. Kas ei pääse veega ligi või on piire mikropragusid täis jne. Siis on alternatiiv käsipesu. Võtab küll aega, aga asja saab.

    Kokkuvõtvalt saame nüüd kännud kätte ja piirded puhtaks lihtsamalt, sest vajalikud tööriistad on olemas.

  • Viimne puhkepaik

    Plaaditud hauaplatsid. Kas mugavus, edevus või midagi muud?

    Viimasel ajal on väga palju küsitud hauaplatside plaatimist väitega, et siis ei pea hooldama. Ei tea, kust selline arvamus on tulnud, et plaadituna on hooldevaba. Jah esimesed paar aastat ehk on enamvähem aga edasi…

    Näen selliseid plaaditud platse peaaegu igal kalmistul. Tee, mis sa tahad, aga ei ole nad siiski hooldevabad. Ja kui korra juba käest lastud siis mõnel juhul aitab survepesu, aga vahel pole sellestki abi. Näiteks piirdele kleebitud kahhelplaatide puhul ei ole isegi survepesust abi, kaku kõik üles ja pane uus.

    Alternatiiv plaatimisele on pigem üks suur monoliitne plaat. See vajab tõesti kõige vähem hooldust, käite lapiga üle ja asi korras.

  • Viimne puhkepaik

    Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial

    Vead, mida tasuks vältida. Hooldamata hekid

    Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk, aga siis, kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha, kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru, kas suudate seda hooldada või mitte.

    Iga-astane liiva lisamine, ilma vana eemaldamata

    Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib, siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.

    Puhastamata hauakivid

    Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.

    Väljakutse ehitajale

    Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda, on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid, millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.

    Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse, kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded, aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.

    Erilahendused

    Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal, mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas – võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.

    Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust, kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed”, kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud, siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks.

    Eks omalgi juhtus üks väike äpardus, mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.

    Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.

    Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi, vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.

    Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte

    Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus, vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine, ükskõik millisel moel.

    Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri, kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne, siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus…