Viimne puhkepaik
-
Metallristid ja nimeplaadid
Igal hooajal on midagi sellist mis meelde jääb. Kui muidu taastad kliendile kuskilt ristihunnikust leitud vana risti või siis platsil ümberkukkunud risti. Otsid vanadest ristihunnikutest ka mingid puuduvad detailid ja klapitad kokku. Eelmisel aastal oli üks selline kokku klapitamine päris paras pähkel, kuna platsile oli vaja 2 enamvähem sarnast raudristi. Juppide leidmine polegi niisama lihtne, vaatad küll, et samasugune rist aga kui detaile klapitama hakkad siis ikkagi ei sobi kokku. Kui lõpuks leiadki enamvähem kõik detailid siis on juba lihtsam, lõikad katkised tükid välja ja keevitad uued asemele, siis liivaprits ja värvimine. Siis hakkab uus peavalu 😉 kuskilt kivihunnikust tuleb leida sobiv aluskivi, augud puurida ja kalmistul kogu kaadervärk paika panna.
Seekord oli kliendi soov täispaketina teha kogu hauaplatsi korrastus koos raudristi paigaldusega. Sobilik raudrist oli juba valmis vaadatud ja kalmistult leitud ka nimeplaadi näidis milline võiks uus plaat välja näha. Egas midagi, nimeplaadist mõõdud ja paar pilti, rist kaenlasse ning töökotta. Ajasime risti sirgeks, keevitasime külge puuduvad detailid. Siis liivapritsiga rooste maha ja uus värv selga. Tegime vana plaadi kujunduse järgi roostevabast terasest uue nimeplaadi ja valmis ta saigi.
Sellel aastal on tulnud teha päris palju metallist nimeplaate kalmistutele. Nii ristidele kinnitamiseks kui ka kividele kleepimiseks. Alternatiivina pidevalt määrduva hauaplaadi asemele saab teha ka metallist hauaplaadi, seda saab meilt tellida näiteks vanale plaadile peale kleepimiseks. Hea mugav asi, kujunduseks saab disainida mida iganes. Mis peamine, see ei määrdu nii ruttu kui kivi ja tekst ei kulu ära. Võrreldes kiviraiega on metallist nimeplaadid sageli soodsam lahendus, eriti kui soovitakse lisada infot olemasolevale hauakivile. Kellel huvi siis siit saab tellida nii nimeplaate kui ka muid lasergraveeringu töid.
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Kalmistutoimetused
Suve jooksul sai nii mõnelgi kalmistul luusitud ja toimetatud ja eks ikka jääb ühtteist põnevat silma. Nii nagu Võnnu kalmistul on ka Osulas veidi omamoodi kabel. Alumine korrus maakivist ja teine korrus puidust, kohe kuidagi ei meenuta kabelit 😉 Huvitav on ka see, et kui enamus kalmistuid loodi Katariina ukaasiga siis Osula kalmistu jaoks andis maa 1833 aastal Sõmerpalu mõisahärra von Müller. Muidugi kui vaadata kalmistu asukohta siis see kõrge küngas sobiks ideaalselt omaaegseks linnusekohaks, aga see selleks.
Siin on säilinud haudadel üsnagi palju erinevaid raudriste ja muideks siin on ka arvestatav hulk hauatähiseid mida mujal kalmistutel naljalt ei kohta. Nimelt kivile tahutud ristid
Veidi mitte tavapäraseid raudriste näeb ka Kuusalu kalmistul. Ja mis on huvitav, et vaikselt hakkab meile jõudma see Poola kalmistute graniitplaatidega haua katmise mood. Jumal tänatud, et mitte koos nende rõvedate plastlillede kuhjadega. Ja nagu piltidelt näha on võimalik päris stiilselt tagasihoidlik piire teha paarist puupulgast ja nöörist 😉
Panin siia ka ühe õigeusu kombe kohase matuse pildi, hauaplats on täiesti arvestatav söökla. Kuuldavasti osadel kalmistutel käivad kohalikud joodikud peale matust söömas-joomas ja eks linnud ja loomadki saavad oma kõhutäie kätte. Aga miks ma selle pildi panin… Sellel väike iva ka, nimelt asjakohastes foorumites käib jutt, et venemaal ei julge inimesed enam kalmistule minna kuna karud on avastanud hea söögikoha. Eks sellel võib täitsa iva sees olla, olen meiegi kalmistul karuga ninapidi kokku sattunud. Juba räägitakse meilgi, et Alutaguse kandi kalmistutel karud täitsa toimetavad. Ilmselt pole kaugel seegi aeg millal nad tasuta söögilaua mujal kalmistutel avastavad. Ja mitte ainult karud ei toimeta kalmistul, vaid ka rebased armastavad värskelt hauaplatsile pandud liivas hullata ja ka pesaurge kaevata
Eks kalmistutel näeb ka vägagi kummalisi asju, mis seal üldsegi ei peaks olema 😉 Vahel ikka leiab mõne platsi kus näiteks ristil autorool, vaasideks mürsukestad või vanad rehvid ning astumisplaatideks spordiväljaku kummimatid. Aga siiani polnud veel leidnud silindrist vaasi 😀 😀 Nüüd see ka leitud, huvitav oleks teada mis masinale kuulus 😉
Üldjuhul ei taha meie panna plastkestaga küünlaid kalmistule mida tuul ja linnud laiali tassivad kui just pole laternat kuhu see panna. Ühel kalmistul oli oma arvamuse avaldanud plastkestaga küünalde kohta ka jälgede järgi arvates ilmselt rebane 😀 😀
Kalmistutel toimetades tuli ette päris palju tühjale kohale ehitamisi. See on hea variant, ei pea midagi lammutama ja utiliseerima. Muideks sõbrale enne siitilmast lahkumist lubatud hauaplats sai ka tema soovide järgi valmis. Vaatamata sellele, et appi tulijate lubadused lubaduseks jäidki. Ja vahel ei ole isegi vaja piiret ehitada, see tuleb lihtsalt maa seest välja kaevata ja puhastada 😉
Vahel tuleb hulgim piirdeid ja hauakive pesta, selleks pumpame veepaagi täis ja tuld. Samblakihi ja mustuse alt võib välja tulla päris ilus asi. Selle hooaja kõige suurem pusimine oli Meremuuseumi tellimus Rahumäe kalmistul. Seal korrastasime õige mitu meie riigi merendusajaloo suurnime hauda.
-
Itaalia kalmistu
Itaalias luusides tuleb ikka mõni kohalik kalmistu ka üle vaadata 😉 Seekord siis Como järveäärne Varenna kalmistu. Kalmistu on rajatud terrassidena mäenõlvale, kust avaneb üks kauneimaid vaateid kogu Como järvele. Küpressiridade vahel kulgevad kividest laotud teed, mis viivad mööda sajandivanustest hauaplatsidest ja uhketest perekonnakabelitest. See on kui ajatu galerii oma marmorist kujude, kivist treppide ja hauasammastega. Kusjuures huvitav on see, et mõni hauakivi kannab endas vaid eesnime ja aastat, teine jutustab perekonnalugu.
Itaalia matusekombed peegeldavad tugevat katoliiklikku pärandit, ent on ajaga parasjagu muutunud. Tavapäraselt toimub ärasaatmine kirikus. Avatud kirstu juures saavad perekond ning vahel ka kogukond hüvasti jätta. Jumalateenistuse järel toimub rongkäik kalmistule või krematooriumisse. On veel piirkondi kus kirst kantakse jalgsi läbi linna kalmistule. Itaallaste jaoks on hauaplatsi eest hoolitsemine moraalne ja emotsionaalne kohustus. Regulaarselt tuuakse lilli, küünlaid, pilte. Fotod lahkunutest hauakivil on väga tavalised.
Võrreldes meiega on kolumbaariumid või perekonnakabelid Itaalias tavapärased asjad. Kusjuures perekonnakabelid on siin päris uhked ja seal puhkavad mitme põlvkonna esindajad. Proovi sa meil kalmistule tänapäeval teha perekonnakabelit.
-
Läti. Koceni kalmistu.
Naabrite juures hulkudes tuleb ikka mõnda kalmistut ka külastada inspiratsiooni saamiseks. Varasemalt on üle vaadatud päris mitmeid Läti lõunapoolseid kalmistuid. Seal lööb ikka väga kõvasti sisse see Poola – Leedu blingi ja plastmassi hullus. Seekord piilusime Koceni kalmistut, kusjuures kalmistu on ikka vägagi suur. Aga siin ei näe eriti mingit blingi ja plastmassi, hauad on tagasihoidlikult aga samas maitsekalt kujundatud. Sellised platsid vajavad üsna vähe hooldust. Musta massiivset ja läikivat graniiti siin praktiliselt ei näe.
Kohe näha, et siin pole mentaliteeti “mul on suurem kui sul” nii nagu meil Pärnamäe ja Liiva kalmistu teatud rahvuse osades. Huvitav, et siin kalmistul oli veel säilinud raketega kaev, see oli küll nö. 2in1 😉 Et siis mugavamad saavad kraanist vett lasta aga tugevamad saavad ämbrit vändata 😀
Siin on praktiliselt enamustel haudadel ilusad peenrakastid, mõnedel on isegi nimeplaat või mingi muu kujundus peal. Vanasti olid meil ka kalmistutel samalaadsed betoonist peenrakastid aga tänapäeval üritatakse sellised igal võimalikul juhul likvideerida ja peale panna pesubetoonist kärakad. Muidugi on meil ette tulnud erandina isegi mõne vana peenrakasti säilitamine.
-
Maardu lemmikloomakalmistu
Tavaliselt korrastame ja ehitame hauaplatse üle Eesti erinevatel inimestele mõeldud kalmistutel. Poleks osanud arvatagi, et satume sama tööd tegema ka lemmikloomakalmistule. Aga nüüd siis see ka tehtud ja nähtud. Kusjuures lemmikloomakalmistu ei erine kujunduse poolest praktiliselt üldse tavakalmistust. Isegi urnisein on olemas. Seda esineb väga vähestel kalmistutel aga näe siin on olemas.
Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, ainult, et hauad on pisikesed. Piirdematerjalina võib ka siin näha lisaks käepärastele materjalidele ja plastmassile musta graniiti, lihvbetooni jne. Muidugi näeb siin ka selliseid kujunduselemente mida tavakalmistul ei näe, alates nöörpiirdest fotoseinani välja. Kusjuures mõni platsike on vägagi maitsekalt kujundatud
Ega sellelgi kalmistul pole pääsu mahajäetud platsidest ja neid siin ikka on. Huvitav kuidas siin kalmistul käib hooldamata hauaplatside andmine uutele kasutajatele ja pealematmise protseduur. Kusjuures rahvast käis siin kalmistul ikka palju, nii lilli istutamas kui küünlaid panemas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris huvitav kogemus oli ja kindlasti soovitan kalmistukultuuri huvilistel käia ka sellistel kalmistutel.
-
Vaatamisväärsused kalmistul
Kui tavaliselt veel mõned head aastad tagasi visati katkised raudristid lihtsalt minema või koguti kuskile hunnikusse roostetama, siis viimasel ajal on aina rohkem hakatud neid eksponeerima . Kõige suurem ja omamoodi põnev väljapanek vanadest raudristidest on Kadrina kalmistu taga. Kuigi seal raudristide stiili poolest midagi väga erilist ei ole on ikkagi põnev seda kogumit vaadata. Nii mõnelgi kalmistul olen viimasel ajal tähele pannud, et mõned korralikumad ristid on pandud kuskile katuse alla vaatamiseks. Ja muidugi on inimestel hakanud uuesti tekkima huvi raudristide taaskasutamise osas.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste, aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele. Kui teilgi tekkis huvi mõne nimeplaadi või raudristi osas siis siit leiad vajaliku kontakti
Kui muidu soovitatakse kalmistukultuuri huvilistele kindlasti külastada Saaremaal Kudjape kalmistut. Seal oled nagu sepatöö muuseumis. Aga eks midagi põnevat on igal vanal kalmistul. Mõnda aega tagasi sai asjatatud Võnnu kalmistul ja sealgi jäi silma palju selliseid riste mida mujal naljalt ei näe. Muidugi on siinselgi kalmistul mõni kabel nagu igal vanal kalmistul kipub olema. Aga siin on üks kabel täitsa isemoodi. Algul mõtlesin, et mida hekki, kes keset kalmistut tuuliku on ehitanud 😀 😀 Aga tuleb välja, et see polegi tuulik, vaid hoopis Kurista mõisahärra Alexander Guillemot de Villebois kabel. Kusjuures üks huvitav detail on asjal veel, kabeli taga on korralik piirdega plats mille võib vajadusel tantsugi lüüa 😉
