• Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Vähe vaheldust kiiresse temposse

    Koguaeg kiire ja eriti puhata pole aegagi, veelvähem sõpradega midagi korraldada. Aja mahavõtmine muutus juba üsnagi aktuaalseks. Kamp kokku ja tuulduma 😉 Kõigepealt ikka läbi ajaveskist. Uurisime vähe ümbrust ja ajaveski tegemisi. Siin toimetab isegi paar ringikest, enamjaolt muidugi keraamika teemalised. Isegi põletusahi olemas. Siin saab ka ürituseks ruume rentida. Aga meie läksime ajas veel veidi tagasi ja külastasime Rebala muuseumi. See igavesti äge muuseum. Kahju ainult, et lahti jube lühikest aega, paar päeva nädalas ja talvel saab siia üldse ainult külastusaja eelneval kokkuleppel. Aga iseenesest tasub seal muuseumis käia end harimas küll.

    Lõpuks jõudsime ise ka Kunstikrati Suvekoolis natuke keraamikat nokitseda. Natuke värvidega mäkerdamist ja vidinad ahju sooja 😀 Hagu ikka nii alla, et leek korstnast väljas 😀 😀 Lõpuks olid asjad küpsed ja sai imetleda omi saavutusi. Päris tsill teema ajaviiteks, seda tuleb korrata 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Seenelkäik

    Kodus saadeti seenele, eks ma siis võtsin seda kui korraldust 😀 😀 Mõni tuttav räägib, et seeni sel aastal pole, teine räägib jälle, et ei jõua neid metsast koju vedada. Egas midagi tuli asjale ikka ise pilk peale visata 😉 Seeni oli tegelikult küll ja küll, vähemalt seal kuhu ma sattusin.

    Ilusaid värvilisi marju oli kah aga ma igaks juhuks neid korjama ei hakanud 😉 Ja üleüldse poleks saanud neid korjatagi 😀 😀 Saadeti ju seenele mitte marjule 😉 Päris huvitav märgike hakkas ka silma…. Huvitav mitu korda maaomanik loata “põrutamisele” peale sattunud on, et märk tuli panna 😀 😀

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas

    Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalaajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀

    Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉

    Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉

    Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…

    Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Tripid,  Tsill

    Osmussaare militaarobjekt nr 314

    Osmussaarel luusides sai põgusalt kolatud militaarobjektidel. Kahju, et kodutöö jäi tegemata selles osas. Seal pisikesel saarekesel on üllatavalt palju seda säilinud heas konditsioonis. Ülejäänud Eesti samalaadsed objektid on ikka tõsiselt paljaks roogitud metallist. Kõigepealt vaatasime põgusalt ühte 180mm kahurialust. Sinna peaks käikudesse sisse ka saama aga sel korral jäi käimata. Nendel patareidel on täitsa oma numeratsioon nr. 314, 315 ja 316. 316 asub Hiiumaal, 315 Saaremaal ja 314 Osmussaarel. Nüüd on mul siis kõik need kolm läbi käidud. Hiiumaa ja Saaremaa omadesse kahjuks sisse luusima ei saa, need servani vett täis. Kuigi ma saan öelda, et Saaremaa oma pumpasime tühjaks ja all on ka käidud. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit. Osmussaarel saab luusida nii ülemisel kui ka alumisel korrusel. Trambid trepist alla ja võid uurimist alustada. Alumine korrus jäi seekord luusimata, seal ka vesi aga mitte palju nii ehk ca meetri jagu. See alumistel korrustel turnimine jäi seekord tulevikuprojekti. Aga isegi ülemisek korrusel oli vaadata nii, et anna olla. Metall varastamata 😀 😀 Isegi voodid on sees alles. Huvitav oli, et laes oli säilinud isegi spinklerisüsteem ja valgustid. Sees luusides tuleb muidugi jalge ette vaadata, et korrus allapoole ei saja nii nagu Saaremaal juhtus.

    Kahuri all oli näha isegi pöördemehhanismi detaile jne. See on siiani Eestis kolatud militaarobjektidest kõige põnevam olnud just oma säilivuse osas. Võtsin juba plaani uue tripi sinna, et seal alumistel korrustel ka luusida. Ühesõnaga seal ikka on mida vaadata.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Osmussaar

    Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉

    Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.

    Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉

    Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.

    Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.

    Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.