fbpx

Tsill

  • Tripid,  Tsill

    Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu

    Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.

    Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.

    Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.

    Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.

  • Tripid,  Tsill

    Luke mõis ja Kassinurme

    Möödaminnes tegime Luke mõisas väikse peatuse ja söögi. Mõisahoone on üsnagi trööstitus seisus, loodame, et sellest saab kunagi siiski asja. Karjalaudast ei hakka rääkimagi, veidi lagunenud müüri ainult.

    Väike tiir pargis ja sööma kärnerimajja. Kärnerimaja on ainuke vähegi säilinud hoone mõisakompleksis ja üsnagi edev. Osad inimesed arvavad, et see ongi mõisahoone aga kahjuks pole see nii 😉 Kunagi sai siin käidud ja linnulennult seda kompleksi uuritud. Kellel huvi saab seda siit piiluda. Kui kõhud täis kimasime kodupoole.

    Muidugi sai veel läbi põigatud Kassinurmest. Kah üks omamoodi huvitav kohake, kus tasub käia kuigi jh viimasel ajal on see kohake muidugi ilmselt oma aja ära elanud ja erilisi tegevusi ei toimu. Aga noh natuke linnust ja puukujusi näeb. Varasemalt on siin ikka päris korralikke üritusi olnud.

  • Tripid,  Tsill

    Põrgupõhjast Kuresele

    Mõnda aega tagasi sai käidud Kuresel kolamas. Möödaminnes põikasime sisse juba varasemalt tuttava Põrgupõhja punkri juurde, see oli omal ajal olnud 1946 aastal loodud Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Praegune on muidugi taastatud 2015 aastal ja mitte punkri päris asukohta vaid mõnikümmend meetrit eemale. See on ka selline põnev kohake kus peaks iga ajaloohuviline käima oma mälu värskendamas. Huvilised saavad siin isegi ööbida.

    Edasi kimasime Kuresele. See on üks päris huvitav asula, tänapäeval ei ela siinses sumbkülas muidugi enam kedagi. Siin tasub luusimas käia, näeb erinevat tüüpi külaehitust. Majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. Ja mis on huvitav, kõikjal on kasutuses olnud paekivi. Kiviaedu olla siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit, nii, et täiesti arvestatav küla…. Huvitav miks maha jäeti…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Siitkandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall, läheduses on veel Soontagana maalinn ja ega siit puudu ka mitmetuhande aasta vanused kivikalmed. Ükspäev vaatan need mõlemad lähemalt üle. Täna tsillime niisama külavahel, uurime muinaspõlde ja tänavaid. Üks asjaosaline leidis muidugi korraliku “miini” ja üritas seda demineerida 😀 😀 Kellel nüüd huvi tekkis siis siin on väga põhjalik lugu siinsest eluolust. See lugu peaks isegi ajalookaugele inimesele nauke põnevust pakkuma.

  • Tsill

    Kõrvalehüpped

    Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.

    Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.

  • Tsill

    Baltijets

    Sai Narvas üle vaadatud kunagine salajane Baltijetsi tehase adminhoone, enne kui see ümberehitusse läheb. Baltijets ehitati peale II MS kunagise värvivabriku kohale. Tehas oli mõeldud haruldaste muldmetallide tootmisega seotud tehnoloogiate väljatöötamiseks. Nimelt plaanis NLiit hakata Kirde-Eestis kaevandama uraani eesmärgiga kasutada seda aatompommi loomisel ning Narva tehas oligi mõeldud just selleks vajaliku uraani rikastamise tehnoloogia katsetamiseks. Algselt Narva plaanitud uraanirikastuse peatehas kerkis mõned aastad hiljem siiski Sillamäele ja Narva jäi tegutsema tehase filiaalina katselabor. Oma aja kohta maksti siin väga head palka ning tehas ehitas oma töötajatele elumajad. Samas olid tehasel ka omad polikliinikud, puhkekodud, pioneerilaagrid jne. Nõuka ajal oli see tehas salastatud ja nagu ikka sellised asutused omas aadressiks ainult numbrilist postkasti. Pikemalt saab tehase kohta lugeda siit. Linnatänav on siin ümbruses huvitav, keegi on teinud asfaldile põnevaid loomajälgi 😉

    Praegu adminhoone praktiliselt tühi kui mitte arvestada Vaba Lava teatrit ja loomeinkubaatorit. Need ruumid asuvad adminhoone esimeses madalas osas. Ruume saab rentida väga hea hinnaga. Siin on olemas isegi meigituba ja mõned hotellitoad näitlejatele. Vanadest tsehhidest on mõningad kasutusel tänapäevalgi aga osad lammutatakse.

    Suures adminhoones on säilinud kõik see mis töötajatest töökohale maha jäi. Veidi muidugi segamini keeratud ja kultuuritolmuga kaetud 😉 Oi kurja kus siin on träna. Ilmselt on siin nii mõnelegi puhas kullaauk kui saab kogu siin vedeleva tehnika utiliseerida 😉 Mööbli ja paberi äraveoks tuleb ilmselt tellida kümneid konteinereid.

    Osadele korrustele sai omal ajal ainult eriloaga, trepil lausa lukustatav võre ja okastraat. Mida kõike siin ei tehtud alates duššiotsikutest, münditaskutest kuni radiatsiooni ja tuumaenergeetikaga seotud seadmete väljatöötamiseni. NSVL esimesed kooliarvutid “Juku” tulid siit tehasest. Sarnase profiiliga tööstusettevõtteid oli NLiidus üsna vähe – leidus isegi tooteid, mida toodeti ainult Narvas. Hiigelaegadel olla siin töötanud ca 4500 inimest.

    Viimasel korrusel on väga korralik vendiruum ja akendest vägev vaade Narvale.

  • Tripid,  Tsill

    Arkna mõis

    Ükspäev sai möödaminnes Arkna mõis ka üle vaadatud. See on küll ilusti maantee ääres aga tavaliselt sinna sisse põigata pole mahti. Üldjuhul on mõisakompleksid sealkandis üsna suured ja nendega pole võimalik tutvuda 10 mintsase jalasirutuse ajal. Mõisa Peahoone ehitati 1887 aastal ja stiililiselt on peahoone neorenessanslike detailidega ehitud historitsistlik kahe korruseline kivihoone. Algselt olla olnud hoone teisel korrusel kitsad piluaknad, mis väidetavalt on 1920-ndatel ümber ehitatud. EV algusaastatel oli siin Virumaa põllutöökool ja ajavahemikul 1936 – 1993 oli siin loomakasvatuskool. Peale seda seisis paarkümmend aastat tühjana. Nüüd toimetatakse siin vaikselt ja ehk kunagi saab jälle vaadata üht korrastatud mõisa. Siin on ka üks silla laadne toode, huvitav mis ajast see pärit on…

    Piilusime veidi sisse ka. Siin on isegi päris palju algseid asju säilinud, päris äge oleks kui need ka säilitataks. Siin näeb nii kahhelplaatidega kaetud põrandaid, nikerdatud uksepiirdeid jne. Eriti äge on reljeefsetest glasuurkahlitest suur kamin. Seina peal oli ka päris äge vints millega sai keldrist küttepuid üles vinnata 😉 Ühe akna peal vedelesid ka nõukaaegsed kommutaarorid, need oleks päris head muuseumieksponaadid.

    Luusisime veidi ka keldris, siin veel paras segadus aga küll saab korda. Ühes ruumis olid isegi veel nõukaaegsed agitpunkti rekvisiidid alles. Neid saaks tänapäevalgi kasutada 😀

  • Tripid,  Tsill

    Ida – Virus mälu värskendamas.

    Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.

    Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.

    Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.

    Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀

  • Tripid,  Tsill

    Tuvitorn

    Mõnda aega tagasi sai luusitud mööda nurgataguseid ja nagu ikka leidub seal asju millest pole kuulnudki 😀 😀 Puht juhuslikult sattusime miski tornikese juurde, algul ei saanud pihta mis torn see selline suva kohas on. Natuke interneedumis surfamist ja ennäe imet… Tuleb välja, et pesuehtne tuvitorn. 1869 aastal ehitatud tornike kuulus Kavastu mõisa kompleksi. Varasemalt teadsin, et neid on mujal maailmas nagu näiteks Egiptuses. Seal käies jäi mõni silma. Aga Eesti oma nägin esimest korda, polnud varem isegi kuulnud midagi kohalikest tuvitornidest. Kahju, et interneedumis praktiliselt info puudub Eesti tuvitornide kohta. Isegi selle Kavastu torni kohta on ainult paar mitte midagi ütlevat lauset. Igatahes jälle midagi uut ja põnevat mida tasus vaadata.

    Veel jäi silma üks huvitav muuseum 😉 Sinna katsun ka ükspäev sisse astuda.

  • Tsill

    Kolm juga vol.2

    Mõnda aega tagasi sai üle vaadatud kolm Harjumaa juga. Seekord viskasime pilgu peale mõnele Virumaa vähemtuntud joale. Ilmselt mõnest pole enamus kuulnudki. Sillamäel piilusime Langevoja, kevadel on siin veerohke. Kuivema suvega pidavat see isegi ära kuivama. Mingi aeg kolasime siinkandis sügisel ja siis oli see üsnagi veevaene. Sillamäe kandis luusides soovitan kindlasti vaatamas käia.

    Järgmiseks võtsime ette Aluoja joastiku. See on ka põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Eriti kevadel kui vett palju.

    Ega Valastegi vaatamata ei jäänud. See on sealkandis sama kuulus kui meil Jägala. Suurveega on Valaste muidugi üle kõige vaatamisväärsus. Samas kuiva suvega võib täiesti kuiv olla. Siin on ka uus vaateplatvorm ja päris kobe matkarada. Selle tahaks ükspäev läbi lonkida. Siinkandis on veel mõned huvitavad pisikesed joad, ehk jõuan need ka suvel läbi käia 😉

  • Tripid,  Tsill

    Iida urked

    Mitu korda kuulnud sellisest imeliku nimega kohast aga polnud sinna luusima veel jõudnud. Möödunud suvel siiski õnnestus ka need urked üle vaadata. Arvestades nime 😉 lootsin midagi enamat aga pole hullu iga uus koht kus varem käimata on huvitav. Tegelikkuses on siin kaitsealune karstiala kus leidub rohkelt langatuslehtreid ja –nõgusid. Isegi väiksemat sorti koopaid on siin olemas ja mitte ainult. Siin on ka Kuimetsa suurkoobas mida võib nimetada Eesti pikimaks looduslikuks koopaks. Läbimõõt on küll kõiges pool meetrit, kuid sisemuses asetseb kahe meetri kõrgune ja kümne meetri laiune ruum. Karstiala on suht sarnane Kostivere karstialaga ja ilmselt peaks siia tulema uuesti kolama kevadel kui on palju vett. Huvitav millest sellel kohal selline nimi… Kas Iida nimelisest talukohast või millestki muust. Pärimusi on selle kohta muidugi mitmeid. Usuti, et seal elasid Iida-nimelised loomad, keda inimesed kartnud. Sinna olla vajunud Iida või Hiida linn, mis pärimuse järgi võib üles tõusta. Vajunud linna tulesid olla muistendi järgi mõisa öövaht kord uusaasta öösel metsa kohal hiilgamas näinud.  Iida urked on olnud ennemuistsetest aegadest saati pelgukoopad, kuhu varjuti vaenlaste rüüsteretkete eest. Sellele kohale viitab ka Läti Henrik oma kroonikas nii, et 1219 aastal sakslaste ja liivlaste sõjakäigu ajal Harjumaale lämmatasid nad suitsu abil ligikaudu 1000 inimest, kes olid pugenud karstiala koobastesse peitu. See pidavat olema ka vanim viide urgete kohta. Igaljuhul on see päris põnev koht ja seal suures koopas jäi kahjuks turnimata, polnud vastavaid roomamise riideid seljas. Aga eks see jää tulevikuprojektiks, ongi põhjust tagasi minna 😉